Aias permakultuuriga alustamise näpunäiteid

Kasulik on kasvatada koos eri taimi, näiteks köögiviljade vahele maitsetaimi istutada.

FOTO: Piiri Köök

Võrumaal Vastseliina lähistel asub üks Eesti suuremaid permakultuurist inspireeritud taluaedu, mille loojad jagavad nõu, kuidas tavapõllunduselt permakultuurile üle minna ning kuidas tarbeaias eri peenratüüpe rajada ja hooldada.

Permakultuuri mõiste tuleneb ingliskeelsetest sõnadest permanent agriculture. Selle rajajad on austraallased Bill Mollison ja David Holmgren ning nende esimene teos oli 1978. aastal ilmunud „Permaculture One”. Mollison ja Holmgren jälgisid üha kiirenevas tempos toimuvaid muudatusi looduslikes ökosüsteemides ja analüüsisid suurpõllumajanduse toimimismehhanisme ning võimalikke tagajärgi. Pärast aastaid kestnud katsetusi oma aias sõnastasid nad looduse rütme ja mustreid jälgiva alternatiivse aiandusmudeli.

Meie oleme permakultuuri põhimõtteid aias kasutades muutunud tavaeluski ökonoomsemateks tegutsejateks ja suhtlejateks, teadlikumateks ja nõudlikumateks tarbijateks, energiat kokku hoidvateks ja taaskasutust väärtustavateks kodanikeks. Seega, kui teemat süvitsi uurida, tuleb välja, et see on vaat et revolutsiooniline liikumine, mis saab alguse nii süütuna näivast tegevusest, nagu seda on peenarde rajamine oma aeda.

Kuidas alustada?

Kui lugejagi tunneb, et vanamoodi enam ei taha ja uutmoodi veel ei oska, on juba algus tehtud. Vastus moodsale (tarbimis)hullusele võib ju olla allaandmine (no mis mina, üksik inimene, ikka teha saan) ja põgenemine teleri ette, aga see võib olla ka teadlik otsus midagi muuta. Alustuseks ise oma toitu kasvatada nii palju, kui see kellelgi võimalik. Ja nagu edaspidi näeme, on see kõigile jõukohane.

Soovitame alustada hästi lihtsalt ja endale võimalikult „lähedalt”. Sügistalvest alates on kõige lihtsam toitu idandada ja madalatel alustel võrseid kasvatada. Idandamist võib alustada suuremate seemnetega (redis, lääts, lambalääts, munguba) ja kui rohkem kogemust, võtta ette väiksemad seemned.

Kui kodus veel leiba teha, pole paremat võileivakatet kui vitamiinidest ja mineraalainetest tulvil idandid. Tasub alles hoida plastkarpe (parimad on kuni kümne sentimeetri kõrgused kandilised karbid), panna sinna poole karbi jagu mulda ja tihedalt külvata kas leotatud herneid, päevalilleseemneid või rukolat.

Seemnetele puistata õhuke kiht mulda, kasta ja/või tõmmata kile karbile peale seniks, kui võrsed mullast tõusma hakkavad. Siis pole muud, kui oodata seemnete idanemist ja jälgida nende kasvamist. Selle asemel et osta aknalaudadele kaugelt toodud ja ressursirohkelt kasvatatud potililli, sättige aknalaudadele hoopis taimekaste. Lastelgi on, mida jälgida ja millest õppida. Alustuseks saavad lapsed mõistatada, mis seemned maha külvatakse, mõne aja pärast jälgida taimede kasvamist ja võrrelda lehekesi kastides. Lõpuks vaimustuda eri maitsetest, lehekujudest ja värvidest.

Rõdu- ehk konteineraiad

Järgmine meile kõige lähedasem toidukasvatamise ala on rõdu või aiaga piiratud õuemaa ehk ukseaed (Lõuna-Eesti ussaid). Rõdule võib panna kasvama eri kõrgusega taimi mitmesugustesse konteineritesse: kastidesse, pottidesse, ämbritesse, riputada lae alla ampleid ehk kasutada ära kogu ruum.

Mööda seina võib panna ronima herneid ja kõrgemaid aedube, samasse kasti ettepoole tomateid, kõige alla salateid, basiilikut, tilli ja muid maitsetaimi. Pottidesse võib külvata-istutada söödavaid lilli ja ürte taimeteede jaoks – kressi, saialille, kassinaerist, suhkrulehte ehk steeviat jne.

Rõduaia puhul peab jälgima, et taimed kuumaga väga ära ei kuivaks. Pisut on abi tihedalt täis istutatud anumatest ja mulla katmisest orgaanilise ainega (rohelised köögijäätmed, muruniide, lehed jms). Kui rõdu kastmiseks vajaminev vesi tuleb köögist (keemiavaba nõudepesuvesi, mis on kogutud eraldi anumasse), peale selle loodud nutikas voolikuga kastmissüsteem, on see juba ressurssi säästev permakultuurne lahendus.

Konteineraedade kohta on internetist leida palju infot ja inspireerivaid fotosid.

Kastpeenrad

Kellel mõni ruutmeeter maad ukse all, see võib alustada permakultuurile üleminekut kastpeenardest. Kõige tavalisemad on ruudukujulised kastid suurusega 1,2 x 1,2 meetrit, et igalt poolt oleks lihtne kastile ligi pääseda.

Kasti meisterdamiseks võib kasutada vedelema jäänud vanu uksepiitasid, palgijuppe, telliskive ja muud käepärast, millest annab ühe kuni poolteise meetri kõrgune äär ehitada. Kastid on soovitatav teha võimalikult lähedale majale ja käiguradadele, et taimed silma all oleksid ja kastmine lihtsam.

Ehitada võib ükskõik millisele pinnasele, peaasi, et oleks päikeseline koht. Kui kastid panna heina kasvanud alale, soovitame põhja asetada korraliku kihi pappi, ajalehti, vanu vaipu vm orgaanilist materjali. Seejärel võib laduda kihi peenemaid oksi (kevadel lõigatud õunapuuoksad näiteks), mis on tihedalt kokku surutud.

Kui istutamisega on kiire ja head mulda ka käepärast, võib seejärel kasti mulda täis vedada ja taimed peale istutada või külvata. Kui mulda ei ole, aga on aega, võib hakata kasti täitma jäätmetega. Rusikareegel on vaheldumisi laduda kiht kuiva (põhk, kuivanud puulehed, papp, ajalehed) ja kiht märga (köögijäätmed, muruniide), kuni kast täis saab.

Kõige lõpuks võib panna n-ö kosmeetiliseks kihiks muruniite või peenema hakkpuidu. Siis pole muud kui oodata mõni kuu, kuni kastis olev materjal on hakanud kokku vajuma. Tühjaks jäänud ruumi võib mulda täis vedada või teha taimedele istutusaugud, kuhu panna iga taime jaoks ämbritäis või paar mulda.

Selline aeglaselt komposteeruv peenar eraldab sooja ja sobib väga hästi kõrvitsalistele ning kurkidele. Nende juurde võib panna kasvama maisi (valige varajased sordid) ja mööda maisi ronima näiteks herneid või aedube. Kui kast on eriti sooja koha peal, võib seal proovida kasvatada madalakasvulisi ehk determinantseid väljatomateid (parimad on Venemaalt pärit sordid) ja basiilikut.

Meie oleme peenrakaste kokku klopsinud vanadest lauajuppidest, maja remondist jäänud palkidest ja pununud varakevadel, kui veel aias töötamiseks aeg liiga varajane, ümara peenraääre pajuvitstest. Üks-kaks kastpeenart on meil kogu aeg pooleli, siis ei pea eraldi kompostihunnikuid kuhjama.

Kui ikka väga vaja kevadel taimi istutada, aga ruumi napib, oleme lihtsalt pooleli oleva kasti „lõpetanud”, st katnud paksu muruniite või põhukihiga, teinud taimedele istutusaugud ja taimed „tooresse” kasti istutanud. Igal sügisel aga, kui on küllalt lehti, põhku ja aiast saadavat biomassi (nt maisi-, peedi- jm lehti), oleme kõik kastid katnud uue paksu kihiga. Kevadeks on seegi piisavalt kokku vajunud, et taas uuele ringile minna. Seega – kui kast kord valmis laotud, ei pea sellega muud tegema kui uue kihi peale laduma. Väga kuiva suve korral võib kastmine siiski vajalik olla.

Nii võibki aia rajada ainult eri kujuga kastidest, eeskuju tasub võtta keskaegsetest kloostriaedadest.

Esimesel aastal on lihtsam kastidesse istutada üheaastaseid taimi, edaspidi võib lisada püsikuid. Võib kujundada omaette kasti näiteks piparmündile ja monardale, mis muidu tükivad aias laiutama.

Soovitame eri taimi koos kasvatada: kõrgeid (päevalill, mais, herned) ja madalaid maapinda katvaid (suvikõrvits, kurk), söödavaid lilli, nagu kress ja saialill, mis ennast järgmisel aastal ise edasi külvavad.

Loe ka neid

Tagasi üles