Rannaromantika pisikesel Manilaiul meenutab lapsepõlve vanaema juures

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Kui turiste pole majas korraga palju, saab talu omatoodanguga nende toidulaua katta. Selle jaoks on perenaine Ülle Tammel suur kasvuhoone, kust juba kevadisel ajal head-paremat patta panna.

FOTO: Taavi Purtsak

„Ega meil olegi plaanis siin mingit euroremonti. Tunne peaks olema, nagu tuled maale vanaema juurde,” ütleb Ülle Tamm, samal ajal kui ise suviselt rohetavast kasvuhoonest porgandeid mullast välja juurib. Maitseroheline lõunasalati jaoks on samuti omast käest võtta.

Ülle Tamm on Manilaiu saarel Riida talu perenaine. Tollel Munalaiu sadamast 800 meetri kaugusel oleval laiul on ta koos abikaasaga põhimõtteliselt ainus, kes turistidele majutust pakub ja soovijatele selle juurde söögikorrad valmistab. „Oliiviõli, sool ja pipar on ostetud,” avaldab perenaine õhtusöögi kohta. Lambaliha, kartul, porgand ja salatimaterjal on talu toodang.

Osteldakse nii harva kui võimalik

„Suhkur on ka poest vaja tuua,” ütleb Ülle ja lisab, et toidu maitsestamisel on ju teadagi, et peab olema sutike soola, sutike suhkrut ja hapet. „Siis on maitse käes.”

Et Manilaiul pole poodi, tuleb mandrile sõita. Kauplusesse seab aga Riida rahvas sammud nii harva kui võimalik. Põhiliselt käiakse hulgilaos ja toidukraami ostetakse lähedal elavatelt mandri talumeestelt.

„Paarile inimesele võtame suvisel ajal oma kasvuhoonest värsket porgandit, kartulit ja uba, aga kui on 20, 30 või 40 inimesele vaja, siis tellin talunikelt,” räägib Ülle. Näiteks kurki on ta juba sel aastal tükk aega omast käest saanud.

Küll on viimasel ajal tulnud kanamune kaugemalt ostmas käia. Perenaine pajatab, et naabrimehel, keda kutsutakse Muna-Pauliks, oli juhtunud selline lugu, et kanad olid vanaks jäänud ega munenud enam. Ajaks, mil munaauto Eesti ringilt tulles nendeni või vähemalt Tõstamaale jõudis, olid aga kanad otsas. „Nüüd augustiks pidavat uued kanad saama,” lausub Ülle ja kiidab, et jube mõnus tunne on küll, kui tilli on lademetes ja peterselli nii palju, kui tahad.

„Salat ka olemas ja natuke umbrohtu käib juurde,” avaldab ta – õhtusesse salatisse olla ta maitseks maltsa sisse seganud.

Kihnlaste kokku pandud ait  

Talupidamisest jutuajamiseks pakub perenaine välja sauna eesruumi. Ta olevat rohkem ikka õhtuinimene. Siis võivat ta olla peenarde vahel ja kõike. „Aga päikesega oleme parem sees,” tähendab ta.

Lapsepõlve Virumaal veetnud Ülle jõudis Manilaiule aastal 1987. Turismiasja hakkas ta ajama oma sõnutsi seepärast, et ajad olid heitlikud. „1990. aastate algus. Majanduskriis ja rahavahetus ...”

Majutuse pakkumise algusest saab peagi Riidal 25 aastat täis. Esimesed ööbimiskohad olid perenaise meenutust mööda vanas aidas. Selle kambrites asuvatesse sängidesse pääsevad turistid tänini magama, kuid lisandunud on hulk teisi tube. Toona aga polnud lihtsalt muud pakkuda.

„See oli nagu ikka üks vana talumaja, kus mitu aastat polnud elatud,” jutustab Ülle. Koht kuulus kunagi Manilaiule tulnud kihnlastele. Nood olid tolle aida kaasa võtnud, kui nad 1933. aastal laiule maatüki said. „Nad olid vaesed talunikud ja kes mida kaasa võttis. Majad ju samamoodi osteti mandrilt või võeti Kihnust kaasa. See oli komme. Nummerdati osad ära ja pandi kokku.”

Kuigi Ülle Tamm kiidab kodus töötamise mugavust, siis ainult seda tehes muutvat see vaimu laisaks. „Tuleb ikka välja ka saada,” lausub ta. Tasakaalu hoidmiseks on Ülle hallata vallaleht Tõstamaa Tuuled. „Jood kohvi ära ja ajad ennast ärevusse ning teed muud asjad ka ära,” märgib ta.

Turiste käivat Riida talus aasta jooksul keskeltläbi ehk tuhatkond. Kindlasti pole need perenaise sõnul ainsad, kes saart väisavad, sest eks teistel elanikel ole ka sõpru, tuttavaid ja sugulasi, kellele majutust pakutakse.

Üldiselt on saare elanikeks ikkagi vanemad inimesed. „Mina olen siin veel üks nooremaid tütarlapsi,” ütleb ta muigega.

Turiste on Ülle jutu järgi saarel näiteks seesuguseid, kes ongi nõuks võtnud, et käivad igal suvel läbi mõne Eestimaa saare. Nemad panevad majutuse kinni juba aasta varem, kui järgmine saarevalik tehtud. Tuleb ka selliseid, kes ainult sööma saabuvad ja ööbimist ei soovigi. Kuna saarel pood puudub, siis muud valikut kehakinnituseks ei olegi, kui just endal moonakotti kaasas pole.

„Saab ka nii, et Pärnu linnast tuled pühapäeval siia lõunale,” seletab perenaine. See teguviis polevat küll massiline, aga reis võetakse ette näiteks sünnipäeva tähistamiseks või kaugelt tulnud külalistele elamuse pakkumiseks. „Tellitakse söögid ette või isegi tahetakse toidukoolitust.”

Ülle räägib, et tema juures on õppimas käidud nii lambaliha kui kala valmistamist. Kala ostab ta hooajal kokku, valmistab ette ja paneb sügavkülma söögikordi ootama. Ise ta kokakunsti küll eraldi õppinud pole, kuid tähendab, et on ju selline väljend – inimesel on kätt. „No vot, mul on kätt,” tunnistab ta. See oskus on pere kaudu tulnud. „Vanaemade ja vanatädide juures on alati süüa tehtud ja last pole ära aetud. Ema töötas kokana,” põhjendab ta. „Nii on lihtsalt kujunenud.”

Loomapidamine saare moodi

Turismitalu pidamise kõrval käib Riidal täiesti tavaline taluelu. Peremees nokitseb päeval muru kallal ja tagahoovis üle aia uudistavad õuel toimuvat veised. Mõnikümmend meetrit eemal rannaniidul nosivad värsket heina lambad.

Lambaid on talupidamises 60. Nad hooldavad rannaala ja mõni satub aeg-ajalt patta. „Jah, peale jäärade teinekord ka utekesed,” tunnistab perenaine ja selgitab, et loomapidamise puhul tuleb ikkagi põhikarjal piiri pidada, sest on valik, kas sina sööd neid või nemad sind. „Ega looma nälga jätta saa, aga saar on piiratud ja karjamaa ressurss ka,” sõnab ta. Heinarulle peab nagunii mandrilt ostma ja see on kallis lõbu, millele lisandub veel praamiga üle mere transport. „Rull on umbes 13–14 eurot,” täpsustab Ülle Tamm. Tuua on tarvis vähemalt neli-viis koormat, igaühes 38 rulli.

Tagasi üles