Integreeritud taimekaitse aitab piirata kahjustajate levikut

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Kartulimardikad ( Leptinotarsa decemlineata )

FOTO: Peeter Kümmel / Sakala / Scanpix

Kui hoolikalt kombineerida bioloogilisi, mehaanilisi ja keemilisi taimekaitselahendusi, saab tõsta kultuurtaimede vastupanu- ja konkurentsivõimet, hoida taimekahjustajad majanduslikult ja ökoloogiliselt põhjendatud tasemel ning säilitada tasakaal looduse ja inimtegevuse vahel, kirjutab Maablogis Põllumajandusameti taimekaitse ja väetiste osakonna juhataja Maris Raudsepp.

Taimekaitsevahendi professionaalne kasutaja peab kahjustajate leviku piiramiseks ja tõrjeks rakendama integreeritud taimekaitset. Õigel ajal tehtud tarkade valikutega saavutab terve taime, hea saagikuse ja puhta keskkonna.

Kartulimardikas (Leptinotarsa decemlineata).

FOTO: Eesti Taimekasvatuse Instituut

Ennetamisel on oluline järgida head taimekasvatustava ja tunda mulla omadusi

Hea taimekasvatustava on tootmisviis, kus järgitakse külvikorda ning kasutatakse väetisi ja taimekaitsevahendeid keskkonnasõbralikul viisil. Samuti niidetakse vähemalt üks kord aastas põllumajanduslikust kasutusest ajutiselt väljas olevat võsastumata haritavat maad.

Viimaste aastate seireandmed näitavad, et muldade happesus ja selle neutraliseerimiseks vajaminev lubjakogus üha kasvab. Happeline keskkond on aga soodsaks kasvukeskkonnaks paljudele haigustekitajatele. Ühtlasi pärsib happeline keskkond taimedel paljude toitainete omastamist. Toiteelementide raskendatud kättesaamine ning liigne mullast väljaleostumine võib viia taimede ikaldumiseni. Seetõttu on üheks oluliseks muldade hapestumise ennetusviisiks järjepidev lupjamine vastavalt mulla omadustele ja vajadustele.

Pikemaks ajaks planeeritud põllumajanduskultuuride paiknemise ja järgnevuse süsteem külvikorraväljadel aitab ennetada taimekahjustajaid.

Samuti on heaks ennetuseks viljavaheldus ehk samal põllul erinevate bioloogiliste omadustega kultuuride (viljade) vaheldumine. Külvikorra alusel kasvatatavate kultuuride kasvukoha regulaarne vahetamine loob taimedele soodsamad kasvutingimused ja hoiab lisaks kahjuritele kontrolli all ka umbrohtumist ja taimehaigusi. Tulemuseks on suurem saagikus ja viljakam muld.

Vaatlemine on vajalik tõrjevajaduse väljaselgitamiseks 

Olles tundma õppinud taimekahjustajaid ja nende looduslikke piirajaid, tuleb teha põllul vaatlusi. Vaatluse tulemusena ning tõrjekriteeriume arvestades on võimalik otsustada, kas, millal ja millise meetodiga on otstarbekas sekkuda. Vajadusel on alati hea konsulteerida sõltumatu nõustajaga.

Näiteks hiilamardika tõrjekriteerium on 1–2 mardikat ühe õiepungade faasis rapsitaime kohta või vahetult õitsemise eel 4 mardikat taime kohta. Lehetäide tõrjekriteerium teraviljadel on 10 lehetäid ühe produktiivvõrse kohta.

Otsuste tegemisel ja sekkumisel tuleb arvesse võtta kõiki tegureid

Tõrjuda tuleb vajadusel, mitte ennetavalt ning alati tuleb arvestada ilmastikutingimustega. Et vältida kõrvalmõju teket, tuleb tõrje suunata üksnes sihtorganismile.  Soovitame alati eelistada mehaanilist umbrohutõrjet, samuti bioloogilisi ja teisi kemikaalivabu taimekaitselahendusi. Keemilisi taimekaitsevahendeid kasutage nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik.

Pärast kasvuperioodi tuleb hinnata taimekaitsetööde vajalikkust ja tõhusust

Märkige üles ebaõnnestunud või tegemata jäänud taimekaitsetööd ja tehke järeldused tööde parandamiseks järgmisel aastal.

FOTO: Maablogi

Allikas: Maablogi

Tagasi üles