Eelmises ilmajutus tutvustasin ja selgitasin äikese olemust. Ehkki käesolev suvi tundub olevat väga äikesevaene, on ometi saabunud niiskem periood, kui äikeseoht ulatub isegi kuni 50%-ni olenevalt päevast. Niisiis, kuidas äike areneb?
Kuidas äike areneb
5. juuli 2018, 11:03
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tavaliselt tekib äike siis, kui moodustuvad piisavalt suure vertikaalse ulatusega konvektsioonipilved. Nende arengut saab kõige paremini jälgida termilise äikese korral, mis areneb õhumassi sees aluspinna soojenemise tõttu. Konvektsioon on tugev just siis, kui õhumass on niiske (kastepunkt vähemalt 14–16 °C), temperatuur on kõrgemal tunduvalt madalam (langeb vähemalt 7–8 °C kilomeetri kohta) ja aluspind on võrdlemisi soe. Sel juhul soodustavad olud õhu vertikaalset liikumist ning võivad areneda intensiivsed tõusvad õhuvoolud.
Termiline äike on klassikaline suvine äike. See algab sageli selgel hommikul või kõrgrünkpilvedega, mis on mõnikord arenenud märkimisväärselt kõrgeks. Need on tornjas-sakmelised kõrgrünkpilved (Altocumulus castellanus), mis ilmuvad tavapäraselt mõni tund enne äikese teket, seega hommikul. Harilikult need päevaajaks kaovad. Ilmudes aga päeva jooksul, jääb pikne tõenäoliselt õhtusele ajale või ööseks. Mida lopsakamad on tornjad kõrgrünkpilved, seda tõenäolisem on äike.
Kui alumised õhukihid on küllaldaselt soojenenud, hakkavad soojemad õhutaskud ehk termikud kerkima. Aegamööda tõuseb neid järjest enam ja üha kõrgemale, kuni ühel hetkel jõuavad õhutaskud kondensatsioonipiirini. Seejärel hakkavad ilmuma esialgu madalad, siis aga vähe või keskmiselt arenenud rünkpilved, mille kõrgus on väiksem kui aluse laius või võrdne sellega. Kõnealused pilved on kõik üksikult ning neid nimetatakse vastavalt madalateks rünkpilvedeks (Cumulus humilis) ja keskmisteks rünkpilvedeks (Cumulus mediocris).
Nende pilvede sees on tõusvate õhuvoolude kiirus 1–6 m/s ja pilvetipud ulatuvad kuni kolme kilomeetri kõrgusele. Pilvede ümbruses ja vahel võivad olla nõrgad laskuvad õhuvoolud. Tuulise ilmaga on rünkpilved räbaldunud. Olenevalt õhumassi tasakaalust, aga ka muudest teguritest, võibki pilvede areng sellega piirduda. Sel juhul lamenevad tekkinud rünkpilved ja omandavad kihtrünkpilvedega sarnased tunnused. Siis nimetatakse neid ka hea ilma ehk lamedateks rünkpilvedeks.
Kui aga õhumass on piisavalt labiilne ja niiskust jätkub, areneb aja jooksul üha enam rünkpilvi, millest mõni muutub tornjaks. Need on nn halva ilma ehk võimsad rünkpilved (Cumulus congestus), mille kõrgus on märksa suurem kui aluse laius. Nendes ulatub tõusvate õhuvoolude kiirus tavaliselt kuni 10 m/s ja tipud nelja-viie kilomeetri kõrgusele. Sellistes pilvedes valitseb tugev turbulents, mistõttu lennukitel on keelatud nendesse lennata, kuna see on ohtlik.
Vahel moodustavad võimsad rünkpilved ahelikke, mis meenutavad valendavaid mägesid või suuri lillkapsaid. Sageli on aktiivse kasvu faasis rünkadel või nende kohal väikesed kaarekujulised ebapüsivad pilved: neid nimetatakse tipploorideks (pileus).
Kui pilvede tipud on jõudnud kuue-seitsme kilomeetri kõrgusele, hakkavad need jäätuma, sest temperatuur on sel kõrgusel ka kõige soojemal suvepäeval –20…–30 °C. Veetilgad pilves ei jäätu aga kohe, kuigi temperatuur langeb õhu kerkides nullist kraadist madalamale: veepiiskadel ja kapillaarveel on omadus jääda vedelaks ka allajahtunud olekus. Isegi veel –35 °C korral võib leida pilvedest veetilku. Järgmises ilmaloos lõpetan äikese arengu tutvustamise ja tuleb juttu sellest, millised on äikese ohud.
Veel 1. juulil oli Jõgevamaal tuleohuindeks üle 10 000 ühiku. Kuigi sügishõnguliste ilmadega tuleoht vähenes, see siiski ei kadunud – igale poole ei sattunud piisavalt sademeid. Selline tsirkulatsioonitüüp, et Läänemere idakallas jääb madalrõhuala lääneserva, jääb ilmselt pikemaks ajaks püsima. Sel juhul tulevad madalrõhulohud ja osatsüklonid põhjast või loodest ja sademeid võib sisemaal olla väga palju (peamiselt hoovihmad). Õhumass on aastaajale vastava soojusega, aga selline tsirkulatsioonitüüp ei soosi üle 24kraadist õhutemperatuuri, isegi kui korraks võib sattuda väga soe õhumass, samas ööd on suhteliselt soojad ja öökülmaohtu pole. Seega suurt sooja ja külma ei paista, kuid mai ja juuni ilmadega tundub ilm olevat pigem kõle ja sajune.