Mätiku mahefarm valmis tänu pere üksmeelele

Enne kui loomad uude lauta lasti, said seal lapsed mõnusalt ringi joosta. Foto: Urmas Luik

Oma esimese mullika said Aivar ja Helga Pikkmets vanematelt pulmakingiks 1979. aastal. Praegusse Mätiku tallu Pärnumaal Lääneranna vallas Oidremal tulid nad kolme lehmaga kaks aastat hiljem.

Nagu ikka on talus olnud paremaid ja halvemaid päevi, aga nüüd sai siin valmis Eesti esimene spetsiaalselt mahetootmiseks projekteeritud ja ehitatud robotlaut, mis oma 300 loomakohaga on mahefarmide seas maakonna suurim. Osaühing Mätiku Talu, millele pani aluse kaks aastat tagasi meie seast ebaõiglaselt vara lahkunud Aivar Pikkmets, on tugeval järjel, ennekõike tänu töökale ja kokkuhoidvale perele.

Tugev perekond

2015. aastal presidendilt Valgetähe V klassi teenetemärgi pälvinud Aivar Pikkmetsal ja Helgal on kuus last, kõik moel või teisel kodutalu tegemistega seotud, ja 17 lapselast. President tunnustas perepead kui Eesti üht kõige eesrindlikumat mahetootjat. Mees ise pidas autasu tunnustuseks ennekõike oma perele ja kodukülale.

„Kui Aivarit ära saatsin, lubasin, et viin tema pooleli jäänud plaanid ellu, ja nüüd hakkan sellega valmis saama,” on mehe surma järel talus ohjad üle võtnud Helga Pikkmets õigustatult uhke.

„Mitte kunagi ei teki meie peres küsimust, kas keegi isa alustatut edasi tahab vedada,” kinnitab uue lauda avamisel poeg Mikk Pikkmets, kelle kanda on küll suur osa ettevõtte asjaajamisest, aga kelle põhitööks on olla Lääneranna vallavanem. Kaks venda, Siim ja Kaarel, on Mätiku talus tööl ja vastutavad vanema venna sõnul otseselt selle eest, et „piim ikka torust välja tuleks ja kombinaati jõuaks”. Neljas vend Hardi on põllumajandusmasinate müügimees, vanem tütar Mirjam peab Mätiku talumeiereid ja pesamuna Karmen on küll alles koolilaps, aga tööd ei pelga temagi.

„Kunagi oli meil kolmekümnekohaline puitlaut, siis ehitasime lauda 55 lehmale, aga juba praegu oli seal 78 looma. Sinna ju roboteid ei pane,” kirjeldab Helga. „Kui ma olen seni pidanud lüpsjale iga nelja või viie tööpäeva järel andma kaks vaba päeva ja ise selle töö ära tegema, siis nüüd enam mitte. Vanus on sealmaal, et tahaks rahulikumalt võtta. Võin küll ettevõtet juhtida ja raamatut pidada, aga kaks korda päevas tõsine lüpsiring teha on juba natuke raske. Saan rohkem vanaema ametile pühenduda.”  

Kolmekordne kasv

Mätiku uue lauda ehitas Nordecon Betoon, mille projektijuht Reino Mälk toob välja, et tellija ja ehitaja vahel valitses harvaesinevalt hea klapp. „Tellija oli asjalik ja nõudlik, aga samas heatahtlik. Kui tekkis küsimusi, istusime maha ja leidsime lahenduse. Ehituse poolelt on mahelauda rajamine üldjoontes sarnane intensiivtootmisfarmi püsti panemisega, vaid loomade liikumine on pisut teistmoodi korraldatud,” iseloomustab ta.

Uus kahe DeLavali lüpsirobotiga laut läks maksma 1,7 miljonit eurot, millest kolmandik tuli PRIA toetusena. Ülejäänut aitas rahastada Luminor. „Tagatiseks on meie enda maad ja seesama laudahoone, poole laenusumma ulatuses garanteerib laenu Maaelu Edendamise Sihtasutus. PRIA-lt küsisime maksimumi ja saime, Maaelu Edendamise Sihtasutuse garantiita seda lauta samuti poleks, sest laias laastus iga euro, mis siia investeerid, kaotab pankade silmis oma väärtusest pool. Täname Luminori, mis oli mõistlik ja isegi vastutulelik,” pole Mikk Pikkmets heade sõnadega kitsi.

„Laudas on kohti 299 loomale, neist 150 on lüpsilehmad. Vasikad annavad vähem loomühikuid, nii et neid mahub samale pinnale veidi rohkem kui lüpsilehmi. 150 on kahe roboti jaoks optimaalne arv,” leiab perenaine.

Lauda avamisüritusel peetud kõnedes rõhutasid nii pereliikmed kui külalised, et Aivar Pikkmetsa 2001. aastal tehtud otsus pühenduda mahetootmisele oli ainuõige. „Tollal ei olnud maheda teema nii aktuaalne kui praegu. Esialgu oli isa juttu mõnikord isegi raske uskuda, näiteks et mahedalt on võimalik lehma kohta saada Eesti keskmist toodangumahtu,” meenutab Mikk.

„Mahepiima tootmine tähendab ju, et loomale söödetav toit peab olema mahe, selle kasvatuseks ei tohi kasutada taimekaitsevahendeid, mürke ega kõrretugevdajat,” täiendab Helga. Ainus väetis on sõnnik. Muidugi ei ole söödakultuuride kasv niisama kiire kui intensiivkasvatuses, aga mahetoodetel on kindel ja kasvav tarbijaskond. Mahetooteid hakkavad paljud väärtustama alles siis, kui endal või mõnel lähedasel tervisehäda käes, näiteks noored emad, kelle lastel mingi allergia välja lööb.”

Eelnevat arvesse võttes on arusaadav, et mahepiima tootmine on paratamatult kulukam, aga selle eest maksavad kokkuostjad lisatasu. Kui varem jõudis Mätikul lüpstud piim ühistu kaudu Leetu, siis juba teist kuud viiakse see perenaise kinnitusel Saaremaale. “Neil on kümnetonnine mahejuustukatel, mille täitmisega oli raskusi,” räägib Helga. Nad tulid kosja ja saime kaubale. Maksavad kilo eest neli senti rohkem kui tavapiimatootjale. Olen rahul. Aga nagu tavapiima puhul, võib hind kõikuda, lihtsalt neli senti saame rohkem.”

Väiksem osa siin lüpstavast piimast läheb vahetus läheduses asuvasse Mätiku talumeiereisse, kus tütar Mirjam mahetoodangut valmistab. Saaremaale läks mais 50 ja peretütrele viis-kuus tonni.

Ikka edasi!

Kuigi just sai avatud Mätiku talu uus robotfarm, on Pikkmetsade mõtted juba järgmiste arenduste juures.

„See laut peab täistuuridel tööle hakkama ja siis saab edasi minna,” avab Mikk Pikkmets ettevõtliku perekonna tulevikuplaane. „Sama lauda otsa saab peegelpildis ehitada teise samasuguse, aga kõige suurem takistus on meie jaoks maa defitsiit ehk see, kust saada sööt.”

Pikkmetsad kasvatavad enamiku söödast ise, veidi ostavad sisse teravilja, sest selle kasvatuseks sobivat maad napib. Kokku on toetusalust maad nende kasutuses üle viiesaja hektari, aga head teraviljamaad on vähe, on silo- ja heinamaad.

„Kui saame maad juurde osta või rentida, on teise lauda ehitamine viie aasta küsimus,” ütleb Mikk. „Peame võimalike maade müüjate või rentijatega läbi rääkima. Me ei saa rahapakiga lajatada, aga meie eelis on, et toodame mahedalt. Osa maid olemegi enda kasutusse saanud just tänu sellele, et müüja või rentija on tingimuseks seadnud mahetootmise. Õe talumeierei on samuti kavas farmiga ühte hoonesse tuua.”