Mahemaasikas kasvab pahalaste kiuste

Korbi mahetalu perenaine Liina Nugis pole kunagi varem korjanud esimest maasikasaaki 7. juunil, aga kohe järgmisel ööl tuli hiliskevade viimane öökülm, mis paljud marjad ära võttis. Foto: Tiit Efert

Tartumaal Voldi külas ajaloolise Äksi kiriku kõrval asuvas Korbi mahetalus kasvavad maasikad kõikide pahalaste kiuste. Perenaine võitleb nendega nii küüslaugu- kui ka kesalilletõmmisega.

Tänavune maasika-aasta on mitmes mõtted erakordne. Korbi mahetalu perenaine Liina Nugis pole kunagi varem korjanud esimest maasikasaaki 7. juunil, aga kohe järgmisel ööl tuli hiliskevade viimane öökülm, mis paljud marjad ära võttis. Üllatuslikult just marjad, sest enamasti puudutab kevadiste viimaste öökülmade kalk ja kuri sõrm tärganud õisi, mitte marju. Külmalaine puudutas kõrval olevat kurgipeenart ja aedubagi, näitab Liina murelikult.

Maasikasaak oleks võinud olla isegi varasem

Liina ütleb, et kui ta kasvataks taimi musta kile all, valmiks saak nädal kuni kaks varem. Temal on aga peenarde vahel lihtne saepuru. Taluhoones, kus elasid kunagi Äksi kirikumõisa rentnikud, on mahetalu peetud ammustest aegadest. Kui Tõravere kandist pärit Liina sinna 20 aastat tagasi kolis, oli mahemärk juba olemas.

Liina korjab peenralt aastas keskeltläbi 250 kilogrammi maasikaid. Üle päeva nopib ta enam kui 20 kilogrammi korraga ja ühel hooajal on kümme korjet. „Ise korjan, oma kätega,” lisab ta. Korjamisel kasutab ta kahte ämbrit: ühte paneb suuremad, mis lähevad müügiks, ja teise väiksemad, millest teeb mahla. „Tänavu on palju väikest marja,” lisab Liina.

Selleaastane saak pole suurepärane põua ja öökülma tõttu. Põuaga on Liina jõudumööda võidelnud, ta on kastnud eeskätt idanevaid taimi.

Siiski on mahedalt kasvatades Liina sõnul maasikate saagikus oluliselt väiksem. Kui tema korjab tunnis 2,5 kilogrammi marju, siis suurtes istandustes suudetakse koguda tunnis isegi kuni 12 kilogrammi. Marju ei tohi liiga heledalt korjata. „Peab ikka küps olema, muidu klientidele ei meeldi,” räägib Liina. Maasikasaak tuleb Liina hinnangul keskpärane. Vähese vihma tõttu on peenral palju kuivanud marju. 

Kokku leiab Korbi mahetalus maasikaid pisut alla 0,1 hektari asuvalt peenramaalt. Sorte on peenardel kolm: ʻPolka’, ʻSonata’ ja ʻBounty’. Enda tarbeks kasvatab Liina ka ʻZarja’-nimelist sorti, mille mari on hapukam ja mis valmib varem kui teised.

Keemiat ei kasuta

Mahedalt kasvatamine tähendab, et keemiat kasutada ei tohi, ent ohtlikke pahalasi on palju. Ühel aastal tulid maasikapeenrale herilased ja tegid Liina sõnul puhta töö. „Nad tegid marjad seest õõnsaks,” täiendab ta. Õitsemise ajal on üks hull vaenlane veel õielõikaja.

Pahalaste vastu on mahekasvatajatel ainult looduslikud vahendid. Poes müüakse Indias kasvanud neemipuu ekstrakti, mis on küll looduslik, aga et seda peab nii kaugelt transportima, ei pea Liina toodet mahedaks. Pealegi on see kallis, ühe väikse vao pritsimiseks kulub kolme euro eest ekstrakti. Kõige hullema vaenlase – lesta – vastu aitavad eestimaised küüslaugu- ja kesalilleekstrakt, mida valmistab Liina ise.

Vastik tegelane on maasikalehe mardikas, kes sööb taimede lehed ära. Kuigi marju nad ei puuduta, mõjutab nende tegevus saagikust, sest taimed ei saa fotosünteesi teha ja see mõjub viljadele. 

Hiljuti käis peenral 200pealine hallrästaste parv. Liina õnneks ja kellegi teise kahjuks läksid nad Liina arvates suurema põllu peale. Kõik maasikad on kaitstud peene võrguga, mis hoiab eemale tigusidki.

Mahedalt kasvatamise puhul ei tohi taimi kunstlike väetistega turgutada. Liina sõnul vajavad maasikataimed kaaliumi, lämmastikku ja fosforit. Mahedalt kasvatades pakub ta taimedele kaaliumi, viies peenardele põletatud õunapuuokste tuhka. Lämmastikku saavad taimed talus kasvava kahe kitse sõnnikust. „Aga fosforist tunnevad taimed puudust,” lisab Liina. Fosforiit on mittetaastuv loodusvara ja selle kasutamine ei käi kokku jätkusuutliku majandamise põhimõtetega.

Taimed vahetatakse välja kahe aasta tagant. Ühes peenras, kus Liina kasvatab maasikaid endale, on tal kolmanda aasta taimed. „Vanemate taimede mari jääb väiksemaks,” selgitab ta. Kõik vanad taimed juurib Liina sügisel ükshaaval välja, sest nii ei jää mulda risoomihaigusi. 

Õunaaed toob tulu

Liina tunnistab, et marja pärast maasikaid mahedalt kasvatada ei tasu. „Mulle meeldib eeskätt taimi kasvatada,” ütleb ta.  Samas mahemaasika järele on nõudlust. „Järgmise nädala lõpuni on kogu saak tellitud,” lisab Liina. „Mahemarja maitsega on kõik rahul.”

Juuni lõpus oli maasikahooaja teise nädala lõpp. Hooaja esimesed marjad on suuremad ja mahlasemad, aga hilisemad on väiksemad, ometi väga maitsvad ja magusad.

Liina kasvatatud mahemaasikate puhul klientide jaoks hinnavahet ei ole. Ta müüb sama hinnaga, kui turul maasikaid pakutakse. Küll jagub tema saagist vaid mõnele püsikliendile, keda ta ikka on varustanud. „Teistele kahjuks ei jagu,” lausub ta.

Pärast kahte aastakümmet maasikate kasvatamist ütleb Liina, kes on kasvatanud ja müünud ka viljapuuistikuid, et põllumajandusega raha teenimiseks on lihtsamaid tegevusi kui maasikakasvatus.

Maasikapeenarde kõrval kasvavad vaarikapõõsad. Kui maasikahooaeg saab läbi, asub Liina vaarikaid korjama ja müüma. Pisut eemal on mitmel hektaril mustsõstrad. Kahel hektaril kasvab tuhat õunapuud. Ploomipuidki on sadakond.

Enamiku talu toodangust müüb Liina internetikeskkonna elavtoit.com vahendusel maha. „Maheda vastu tuntakse järjest rohkem huvi,” sõnab ta. 

Enda tarbeks kasvatab Liina kartulit ja põlduba. Peenralt leiab veel punast kapsast. Ühe pere jaoks on Liinal maha pandud kaalikad. Üldiselt ongi peenardel endale ja müügiks mõeldud köögivili läbisegi. Talu kahe kitse piim jääb endale. Maad on kokku kaheksa hektarit.

Kõige kasulikum on talule õunte kasvatamine, kuigi maasikad on ostetuim kaup. Õuntest on aias esindatud kõik vanad traditsioonilised sordid: ʻMartsipan’, ʻValge klaarõun’, ʻSõstraroosa’, ʻSügisjoonik’, ʻTalvenauding’, ʻLobo’, ʻKarksi renett’, ʻSidrunkollane taliõun’. Umbes tuhat õunapuud annavad hooajal tublisti saaki, mida Liina ise Tartu turul müümas käib.