Jalutuskäik piduehtes Kadrioru pargis

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Kadrioru tänavuses vöökirjapeenras moodustavad kolm lainet valgete, roosade ja lillade õitega kivikilbikud.

FOTO: Säde Lepik

Tallinna Kadrioru park tähistab 22. juulil oma 300. sünnipäeva, sest just 22. juulil 1718. aastal märgiti siin tsaar Peeter I ja itaallasest peaarhitekti Niccolò Michetti juhtnööride järgi maha lossi ja seda ümbritseva aia tulevane asukoht.

Juubelipuhuseid üritusi ja sündmusi on pargis olnud eelmisest sügisest peale, peoaastale tõmbab uhkelt joone alla festival „Valgus kõnnib Kadriorus”. Tänavu on see kavandatud 19. ja 20. septembrile – ühest õhtust jäigi juba mitmel aastal väheks, sest park ei mahutanud kõiki valgusemänguhuvilisi enam ära. Suviste kontsertide ja muude ürituste kõrgpunkt on muidugi juulis, kava leiate aadressilt http://www.kadriorupark.ee/sundmused/kadriorg-300.

Suur roosinäitus

Kadriorg on meie kõige tuntum ja mitmekülgsem park, sest seal on eriilmelisi osi kõigist pargi arengu- ja rekonstrueerimisjärkudest: looduslikust tammesalust baroki, Jaapani aia ja tänapäevani välja.

Ühekorraga satud seal mitmesse ajastusse ja kui eelmisest jalutuskäigust on tükk aega möödas, näed kindlasti midagi uut. Tänavu kas või seda, et 1937. aastal president Konstantin Pätsi soovil Alatskivi mõisapargist Kadriorgu toodud Belvedere Apollo kuju on nüüd punaste lehtedega pöögi taustal ilus hele ja ilma nõukogude ajal siivsuse pärast lisatud viigileheta.

Ise ei märka aga paljutki ja kui pargihuvi on suurem, tasub osaleda pargimuuseumi kuraatori Elle Pendi juhitud jalutuskäikudel, kus kuuleb nii pargi ajaloost kui tulevikuplaanidest. Sellised jalutuskäigud on sel suvel veel 18. juulil, 8. ja 22. augustil ning 5. septembril. Kunstimuuseumis avatav lossi ja parki tutvustav näitus „Kadriorg 300” jääb aga vaadata 25. novembrini.

Kontserdiväljaku ees olid Roosimäe nõlvad kuuma kevadsuve tõttu juba enne jaanipäeva õisi täis. Meie tuntuima roosikasvataja Rein Joosti – just tema on sinna vastupidavad sordid valinud – kureeritud näitus „100 Eesti roosi” on aga alles ees. See avatakse kavandatust natuke varem, 12. juulil kell 13, ja jääb avatuks 23. juulini. Peale Roosimäel kasvava rohkem kui 30 sordi pannakse siis Rein Joosti sõnul välja just nii palju eri sorti ilusaid roose, kui neid sel ajal Eestis õitseb.

Roosinäituse avamisel tutvustatakse huvitavat lillade õitega roosi, mille klump püüab alates sellest suvest pilku Luigetiigi kaldal Kreutzwaldi kuju juures. Kadriorus pole see Rosa antifolia muscosa pungamutatsioonina sündinud roos sugugi juhuslikult. Sellist roosi on arvatavalt kujutatud lossi peasaali laeplafoonil. Kui sai uuritud, millega võiks tegu olla, otsiti see soovitud vana roos ühest Hollandi erakollektsioonist üles.

Rahvuslik vöökirjapeenar

Eesti suure sünnipäeva aastal tasub Kadriorus jalutades üle vaadata vöökirjapeenar, mis asub Luigetiigi Lydia Koidula tänava poolses otsas kahel pool päikesekella. See rahvusromantiline ajastumärk meenutab pargi suurt rekonstrueerimist aastail 1935–1940, mil rahvapargis püüti siduda moodsat aiakunsti meie rahvusliku omapäraga.

Ajakirja Loodushoid ja Turism 1939. aasta teises numbris on vöökirjapeenra idee ja seal kasutatud taimed hästi jäädvustatud. Sellest kirjutab artiklis „Eesti vöökiri ja ornament musterpeenardesse” Saksamaal Späthi firma puukoolis praktiseerinud aednik, aiaarhitekt ja kunstnik Albert Undriste (1909–1958).

Undriste leiab, et paljudes maades, kus aiakunst on hoopis kõrgemal järjel, on moodne aiandus pöetavad vaippeenrad hüljanud, kuna parajasti hinnatakse hoopis suurt joont, lihtsust ja looduspärasust. Meil võiks aga vöökirja kasutamine mõjuda algupärase võttena ja niisuguseid lillepeenraid ongi Kadriorus juba mitmel aastal tehtud. „Meil Eestis leidub ilusat vaba loodust külluses, sellepärast peaksime maa-alasid, mis asuvad linna või aleviku piirides, rikastama mõne arhitektuurilise teosega ilupargi või väljaku näol. Sarnasesse arhitektuurilisse parki sobivadki vöökirjapeenrad,” kirjutab Undriste. Sellist peenart ei tohiks aga teha vabama ilmega pargi ossa, looduslike põõsarühmade ja looklevate teede äärde, sest /…/ „seal tundub ta täiesti võõrkehana. /…/ Eesti vöökirjapeenra loomisel peab esiteks rajama erilise arhitektoonilise väljaku, leidma vastavalt väärika koha. Et vöökirjapeenar oleks kaugemale nähtav, on hea, kui teda saaks rajada kuhugi tasasele kallakule, näiteks kahele poole mäkke viivaid treppe, mõne ametiasutise terrassi küljele”. Tasasele maale tehtud vöökirjapeenar ei või tee äärest aga olla kaugemal kui meeter, „sest muidu ei jää muster küllalt selgelt paistma”.

Päikesekella väljak tehti 1936. aastal maha lammutatud trammidepoo asemele. „Eesti aianduse biograafilise leksikoni” andmeil istutati 1937. aastal vöökirjaline ilupeenar Albert Undriste kavandi järgi. Tema kavandatud võis ilmselt olla ka 1938. aasta peenar, sest juba osundatud ajakirjanumbris selgitab ta vaippeenra rajamise põhimõtteid ja taimede istutusjärjekorda keskelt äärte suunas just selle peenra jooniste ja fotode näitel. Kummagi peenra pikkus oli 20 ja laius kaks meetrit.

„/…/ ruudu kujutamiseks on tarvis vähemalt neli taime, risti kujutamiseks viis jne. /…/ Eesti vöökirja mustri kujutamiseks peab peenar olema vähemalt kaks meetrit lai, s. o. sel korral, kui suurem hulk taimi on vaiptaimed. Kui aga tahame vaippeenart moodustada õitsvatest lilledest, siis peab peenra laius küll olema 3–4 meetrit, olenedes taimede suurusest. Võib ju teatud mustreid kombineerida ka kitsamale peenrale, kuid siis peavad need olema äärmiselt lihtsad, kas ainult sakid või ruudud, sest muidu jääb kujutatav muster liiga segaseks ega tõuse selgelt esile. Musterpeenart ei ole ka soovitav koostada ainult vaiptaimedest, sest siis on peenar niiütelda „liiga nudi” ega paku esteetiliselt seda mõnu, kui säärane peenar, kus kasvab ka õitsvaid lilli. Vaiptaimedest moodustatakse mustri peenemad osad /…/, õitsvaid lilli võib kasutada ka mustri keskosaks või kandiks – siis muudavad nad peenra palju efektsemaks ja elavamaks.”

1938. aasta peenras kasvasid madalad mätasharjad, süst-verilehikud, harilikud santoliinid, kassiurvad ja kõlupead, peenra kant oli lobeeliatest ja alati õitsvatest begooniatest. Mis mustri need kokku andsid, artiklist kahjuks ei selgu.

Palju aastaid hiljem on peenras imetleda saanud aga näiteks Maarja-Magdaleena kihelkonna naise rahvariiete põllevöömustrit ja Väike-Maarja kihelkonna leinavöö oma. Mustri, mis ei ole peenra jaoks liiga keeruline või tihe, valivad Kadrioru aednikud juba talvel ja siis otsustatakse, millised taimeliigid kirja paremini välja annavad. Juunis, kui öökülmade oht on möödas, märgitakse muster nööridega maha ja istutatakse taimed. Taimede valikul on tähtsad õite värvus, õitseaeg ja kestus, kasvukõrgus, peenranaabrite omavaheline sobivus jpm. Taimed peavad end vormida laskma, sest mustrist välja kasvavaid taimi pügatakse iga paari nädala tagant. Taimede kasvu turgutatakse tihedalt kastes ja lämmastikväetisega, mõni taim tuleb vahel siiski välja vahetada. Vaippeenra kirjas on väga head näiteks santoliinid ja verilehikud, neid kasutatakse seal aastast aastasse.

Kui uurin, millise kihelkonna mustrit juubeliaastal peenras näeme, selgitab Kadrioru meisteraednik Aili Kirsel, et tänavu on peenras veidi lihtsustatult kasutatud mitme mustri motiive. „Mul tekkis korraga soov tuua peenrasse kolm eri värvi lainet ja selleks sai kasutada ka juba 1937. aastal peenras olnud taimeliike. Juubeliaastal annavad just need eriti hea tunde. Üks peenar on 40 ruutmeetri suurune ja kahes peenras kokku kasvab 5874 taime. Seal on 1568 valgete, 1016 lillade ja 1088 roosade õitega kivikilbikut (Lobularia maritima), 66 siniste õitega ibeeriselehist tukalille (Brachyscome x multifida), 890 süst-verilehikut (Iresiine lindenii) ja halli tooni annavad 1076 harilikku santoliini (Santolina chamaecyparissus).”

Tagasi üles