Kes on huigud?

Täpikhuik sumab toitu otsides madalas vees.

FOTO: Wikipedia

Maa Elu linnuveerus varem tutvustatud nelja väikest kasvu kurelise, laugu, taida, ruiga ja rukkiräägu kõrval elutseb Eestis veel kaks nende sugulasliiki: täpikhuik ja väikehuik.

Nad mõlemad püüavad viibida tiheda taimestiku varjus, aga ei karda end reeta valjude häälitsustega. Varemalt nimetati neid justkui kanalistele viitavate nimedega, vastavalt täpik- ja väike-vesivutt, seda küllap täpikhuigu häälitsuse järgi. Teisi ruiklasi kutsuti „kanadeks”: lauk kandis vesikana, tait tiigikana ja ruik rookana nime, mis olid saksa keelest otse laenatud. Et kanalistega pole neil kuigivõrd ühist, pani linnuprofessor Eerik Kumari ette võtta kasutusele rahvasuust pärit nimed, nagu juba varem oli see rukkiräägul.

Kui juhtume vesistes paikades, näiteks hõredas roostikus või kaislastikus jõelammide või järvekallaste tarnaniitudel maist juulini, enamasti varahommikul või õhtutundidel kuulma monotoonset heledakõlalist sekundipikkuste vahedega üitt üitt ... helirida, siis annabki endast märku täpikhuik. Liigi arvukus Eestis on kõikuv, eri aastatel tuhande ja kümne tuhande haudepaari vahel. Näha saab seda rästasuurust tumepruuni valgetäpilise rüüga lindu üliharva. Mullusest taimeprahist pesa teeb huigupaar mättale ja mai lõpuks on selles kuni 12 kreemikakoorelist punapruunilt kirjatud muna, mida põhiliselt isaslind haub 20 päeva. Pojad on alul süsimustad, neid hooldavad mõlemad vanemad ja toovad nad esimesel kümnel elupäeval pesale ööbima. Kuue nädalaga saavad nad lennuvõimeliseks, aga pool sellest ajast askeldavad omapead, kuna vanemad soetavad veel teisegi pesakonna. Sügisränne on septembris, lennatakse öösiti ja väikeste salkadena ning talvitutakse Ida- ja Lõuna-Aafrikas (Lääne-Siberi asurkond Indias).

Hoopis haruldasem on täpikhuigu pisem sugulane väikehuik, kelle arvukust Eestis hinnatakse 20–100 haudepaarile. Ka väikehuik on rohkem videvikulind, aga tema elupaik on hoopis veelaikudega vahelduv tüma roostik või hundinuiatihnik. Ta on rästast väiksem, mustade triipudega pruuni ülapoole, rohekaskollase noka ja pikkade rohekate jalgadega. Ülipikad varbad aitavad kõndida mööda ujuvaid veetaimi. Isaslindude pea ja alapool on sinkjashall, emastel on sama karva pea ja kreemikas alapool.

 Väikehuigu „laul” algab heledahäälse haugatusega, millele järgneb üha kiirenev madalduv vali klõbin, emaslinnud vastavad sellele kõrgetooniliselt kuikuik-värrr. Tihti kuuldub heledat uiit- või kiuk-hüüdu, aga ka teisi, häälikutega raskesti edasi antavaid hüüatusi.

Pesaks kannab väikehuigupaar kokku vaksakõrguse taimejäänuste kuhila. Kuni kaheksat tumeoliivja koore ja tiheda tumeda täpistusega muna hauvad kordamööda mõlemad vanemad ja umbes kolme nädala järel kooruvad süsimustas udusulis pojad. Neid toidetakse esimesel elunädalal pesas, siis uitab pesakond lähikonnas. Augusti lõpupoole asutakse rändele, et talvitada Lääne-Euroopas ja Vahemere maadel, osalt Ida-Aafrikas.

Enamjaolt kasutavad meie mõlemad huiguliigid loomset toitu, nagu ussikesi, putukaid ja nende vastseid, limuseid ja kalamaime, harvem vetikaid ja taimeseemneid. Täpikhuik võib mõnikord sibada mööda tarnalatvu ja sealt nokaga seemneid lahti pudistada, et neid siis maapinnalt noppida ja süüa. Toitudes sumatakse ka kuni kõhuni ulatuvas vees, ujutakse aga harva, eelistades sügavamatest veelahvandustest üle lennata. Sukeldutakse vaid hädakorral.

Mõlemad huiguliigid on Eestis kaitse all, väikehuik koguni teises kaitsekategoorias.

Loe ka neid

Tagasi üles