Üht korralikku põuda ei või lasta raisku minna

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Põua käes kannatada saanud viljapõld Lääne-Virumaal.

FOTO: Kasper Mäe

Öeldakse, et üht korralikku majanduskriisi ei või raisku lasta minna – just siis on õige aeg muudatusi teha ja vigadest õppida. Analoogne seis on põllumeestel põuaga. Pikalt kestnud kevadine kuivus lasi mõnel pool poolteist kuud vihma oodata ja juba hakati ajakirjanduses kahjude kompenseerimise üle diskuteerima.

Kas see olukord ei olegi mitte niinimetatud uus reaalsus? Elame kliimamuutuses, see väljendub eelkõige ilmastiku ekstreemsuste süvenemises ja pikenemises. Eelmisel aastal oli eriti jahe ja märg kevad, nüüd kuum ja kuiv. Tõenäoliselt tuleb selliseid kõikumisi järjest enam ja selleks peab valmis olema. Tavapärane on öelda, et minust sõltub väga vähe, peaaktsionär ehk ilm paneb kõik paika. On see ikka nii või leitakse nõnda arvates vabandus hoopis oma tegemata töödele? Elu näitab: kes ise piisavalt panustab, sõltub ilmastikust vähem. Optimaalsete kasvutingimuste juures saab igaüks korraliku saagi, oskuslikud taimekasvatajad paistavad aga silma stabiilse saagiga ebasoodsatelgi aastatel.

Igast halvast asjast peaks oskama leida midagi head. Nii on sellekevadine pikk põud hea õppetund. Millega me siis ilmastikumõjusid vähendada saaksime? Võimalusi on palju: eelkõige kultuuride valik, külvikord, taliviljade kõrge osatähtsus, mullaniiskust säästvad tehnoloogiad, minimaalne mullaharimine, täiendväetised, biostimulaatorid jne.

Riskide hajutamiseks on vaja eelkõige eri kultuure. Oleme viimasel ajal kasutusele võtnud kultuure, mida varem meie põldudel ei kasvatatud: talioder, taliraps, mais, põlduba. Taliotra on tänavu Eestis juba üle seitsme tuhande hektari ja väga kiire kevadise arenguga kasutab see hästi ära talvise mulla veevaru. Kindlasti on see üks parimaid eelvilju talirapsile, et olla kindel talirapsi õiges külviajas. Taliraps kui üks tulukamaid kultuure on tootmispõldudele jõudnud viimase viieteistkümne aastaga. Kahjuks ei jõutud seda eelmisel aastal piisavalt külvata ja kasvupind koos talirüpsiga on vaid veidi üle 27 000 hektari. Loodetavasti tuleb seda sel aastal vähemalt topelt rohkem.

Maisi kasvupind on iga aastaga tuhatkond hektarit suurenenud. Nüüdseks pole ka enam nii palju metssigu, kes selle kasvatamise raskeks tegid. Mais oma geneetilise iseärasusega talub põuaseid tingimusi teistest kultuuridest paremini ja silo valmistame nüüd sarnaselt Lõuna-Euroopaga: kevadel rohusilo talvise niiskuse arvel ja sügisel maisisilo. Tänavu on maisi Eestis juba üle 10 000 hektari ja see ei lähe üksnes haljasmassiks – tervikkoristatud taimik vahaküpsete teradega on odavaim energiasööt piimakarjale.

Rohumaade puhul saadakse märjal aastal häid saake vanadest kamaratestki. Suur vahe ilmneb just niisuguse kevadega, nagu oli nüüd. Uued värskelt rajatud rohumaad annavad rasketes tingimustes tunduvalt kõrgemaid haljasmassi saake, mille tõttu on nende järjepidev uuendamine väga oluline.

Talirukis on meil üks tugevama juurestikuga kultuure, mistõttu kannatab põuda teistest paremini. Võib uskuda, et rukkist saadakse selle aasta parimad teraviljasaagid või vähemalt on see madalaima omahinnaga vili nii toiduks kui söödaks. Käesoleval aastal on rukist vaid 11 000 hektaril, kuigi võiks olla tunduvalt rohkem, eelkõige põuakartlikel kerge lõimisega liivmuldadel.

Mullaharimisel tuleb arvestada tõsiasjaga: mida rohkem mulda liigutame, seda enam sealt niiskust kaob. Selle tõttu peame hakkama arvestama niisuguste mullaharimise reeglitega, nagu on lõunapoolsemates maades, kus eesmärgiks on talvise niiskuse maksimaalne kogumine ja säilitamine mullas. Minimeeritud mullaharimine ja otsekülv on need võtted, mille puhul sõltuvus kevadisest põuast on oluliselt väiksem kui künnipõhisel viljelemisel. Vahekultuuride laialdasem kasutuselevõtt sügis-talv-kevad perioodiks on samuti üks mullaniiskust säilitav võte.

Põuaga ei ilmne taimedel esmalt mitte veepuudus, vaid kõigepealt saab piiratud mõne toiteelemendi kättesaadavus. Esmases faasis nimetatakse seda varjatud puuduseks, sest taimede välimuses nähtavaid sümptomeid ei ole, kuid negatiivset mõju saagikusele ja kvaliteedile on see juba avaldanud. Sellise kahju vältimiseks on palju eri koostisega täiendväetisi, mida antakse taimedele lehtede kaudu koos taimekaitsetöödega. Kui likvideerida mõne mikroelemendi väga väikeses koguses puudus, võib taastada taimede normaalse toitumise madala mullaniiskuse puhulgi. Viimastel aastakümnetel on tulnud  kasutusse veel täiendavad biostimulaatorid, kus koos eri mikroelementidega antakse taimedele vajalikke aminohappeid ja teisi kasvu soodustavaid ühendeid.  

Taimede kasvuks vajalike temperatuuride summa on sel aastal küllaltki kõrge ja usutavasti on juuli keskpaiku kombainid põllul. Head saagid võivad tulla taliviljadest ning suviviljade varajastest ja hilistest külvidest. Optimaalsel ajal mai alguses tehtud külvid võisid põuast kõige rohkem kahjustatud saada. Heaks uudiseks võib pidada seda, et tavalisest varasema koristusaja algusega jõutakse piisavalt talivilja kesasid ette valmistada ja õigeaegselt talirapsi külve teha, et järgmise aasta saagile korralik vundament luua. Loodame, et järgmine hooaeg tuleb suurima taliviljade osatähtsusega aasta ja talirapsi – miks mitte ka talirukki – pind on läbi aegade suurim.

Kui ise optimaalselt panustada, on ilmastiku mõju väiksem.

Tagasi üles