Kas see olukord ei olegi mitte niinimetatud uus reaalsus? Elame kliimamuutuses, see väljendub eelkõige ilmastiku ekstreemsuste süvenemises ja pikenemises. Eelmisel aastal oli eriti jahe ja märg kevad, nüüd kuum ja kuiv. Tõenäoliselt tuleb selliseid kõikumisi järjest enam ja selleks peab valmis olema. Tavapärane on öelda, et minust sõltub väga vähe, peaaktsionär ehk ilm paneb kõik paika. On see ikka nii või leitakse nõnda arvates vabandus hoopis oma tegemata töödele? Elu näitab: kes ise piisavalt panustab, sõltub ilmastikust vähem. Optimaalsete kasvutingimuste juures saab igaüks korraliku saagi, oskuslikud taimekasvatajad paistavad aga silma stabiilse saagiga ebasoodsatelgi aastatel.
Igast halvast asjast peaks oskama leida midagi head. Nii on sellekevadine pikk põud hea õppetund. Millega me siis ilmastikumõjusid vähendada saaksime? Võimalusi on palju: eelkõige kultuuride valik, külvikord, taliviljade kõrge osatähtsus, mullaniiskust säästvad tehnoloogiad, minimaalne mullaharimine, täiendväetised, biostimulaatorid jne.
Riskide hajutamiseks on vaja eelkõige eri kultuure. Oleme viimasel ajal kasutusele võtnud kultuure, mida varem meie põldudel ei kasvatatud: talioder, taliraps, mais, põlduba. Taliotra on tänavu Eestis juba üle seitsme tuhande hektari ja väga kiire kevadise arenguga kasutab see hästi ära talvise mulla veevaru. Kindlasti on see üks parimaid eelvilju talirapsile, et olla kindel talirapsi õiges külviajas. Taliraps kui üks tulukamaid kultuure on tootmispõldudele jõudnud viimase viieteistkümne aastaga. Kahjuks ei jõutud seda eelmisel aastal piisavalt külvata ja kasvupind koos talirüpsiga on vaid veidi üle 27 000 hektari. Loodetavasti tuleb seda sel aastal vähemalt topelt rohkem.