Metsamesinikel on tänavu üllatus üllatuse otsa

Termotöödeldud puidust tarud ühel Raplamaa raiesmikul. Foto: Viio Aitsam

Pikk soe kevad muutis erakordseks nii meetaimede õitsemise kui ka mesilatööde järjekorra.

„Niisugust kevadist mesilaste pillerkaari nagu tänavu pole mina varem näinud,” ütleb Raplamaa mesinik Eha Metsallik, kes on mesilasi jälginud üle 40 aasta.

„Mulle on tundunud iga aasta kordumatu. Tänavune jääb meelde kevadise suure korjega,” märgib raplalane Peter Pihl, kellel mesinikustaaži ligikaudu kümme aastat.

Metsallik on neist kahest rohkem oma tarudega metsas ja rabas, kuhu kuiva aja mõjud on vähem ulatunud. Pihl ütleb üldisemalt, et tema jälgib eelkõige keskkonna puhtust. Kui taimekooslustest rääkida, meeldivad talle piirialad, kus üks kooslus läheb üle teiseks, sest taimede mitmekesisus on seal suur.

Üks niisugustest piirialadest on metsas raiesmik. „Siin on sarapuu, mis annab varakevadel hädavajalikku õietolmu, siin on esimesed nektariandjad pajud. Siia tuleb ka põdrakanep, teisel-kolmandal aastal metsvaarikas. Siin on kõik mesilastele head taimed,” räägib Pihl. Ta lisab, et piirkonniti on metsaalade meeand üsna erinev. Ka siis, kui taimekooslus on justkui sarnane.

Isevärki kevad

„Kevad venis ja venis, ei olnud nagu päevagi, mil mesilased puhastuslendu oleksid saanud teha. Kuid siis, aprilli alguses, leidsin ootamatult, et juba enamik peredest on soojad. Millal nad puhastuslennul ära käisid, ei saanudki aru,” jutustab Metsallik. „Siis ilm keeras ja kohe oligi suvi käes. Kõik õitses ja kõik, mis õitses, andis hästi nektarit. See on tähtis, sest mõnel aastal on nektariand hoopis väiksem.”

Nektariand näitas, et mesilased käisid kõikidel õitel nii metsas kui ka aias. Ent kui tavaliselt õitseb taim kuus-seitse päeva, siis nüüd neli või viis.

Sedasama nendib Pihl: „Taimed õitsevad kuivaga lühemat aega ja õitsema hakkavad varem. Tavapäraseid jaanipäevaaegseid õisi nägi juba juuni alguses ja juuli õitsejad tulid jaanipäevaks.”

„Olime kevadel kõik päevad mesilas. Raame enam ei jätkunud ja tuli vara vurritama hakata – tähtis oli, et mesilased jõuaksid selle erakordse õite aja ära kasutada,” räägib Eha. „Selline tunne oli, et tänavuaastase kevadega koos saabus eelmisel aastal tulemata jäänud suvi. Nii juhtub mõnikord näiteks seentega: kui sügis jääb vahele, viskab järgmisel aastal äkki seeni täiesti „valel ajal”.”

Metsallik ütleb, et temalt küsitakse laatadel sageli maikuumett, millel erilised raviomadused. Tavaliselt pole seda anda olnud. Vaid mõnel üksikul heal remmelgatelt/pajudelt korje aastal – neid tuleb ette paarikümneaastase vahega – saab midagi maikuus. Tänavu sai esimesel vurritamisel just seda eriti hinnatud maikuumett, tugevad suured pered suutsid koguda suuri koguseid nektarit ja sellest valmistada-kaanetada mett isegi 10–20 kilo.

Pihl lisab, et kuiva aja mees on niiskust vähe. Mee kvaliteet on pigem parem, kuid mesinikul on probleem: kärjest saab mett kehvemini kätte ja selle selitamine on raskem, kuna mees olevad tahked osakesed (vaha jms) ei tõuse pinnale.

Marja-aasta ja varajane põdrakanep

Peter Pihl näitab oma raiesmikule toodud tarude juures priskeid metsmaasikaid, mida punetab rohus igal pool. „Mesilased on kevadel tublilt tolmeldanud. Nii suuri tavaliselt ei leia,” tähendab ta. Metsvaarikate praegu veel rohelisi marjugi näeb palju, kuid metsatee ääres päikese käes on need kuivusest kahjustada saanud. Raiesmiku teises servas on vaarikad seevastu terved ja lopsakad.

Eha Metsallik räägib, et metsvaarikad andsid tänavu tema mesilas suure nektarikoguse. „Mustikasaak tuleb samuti hea ja üleüldse on sel aastal võimas marja-aasta.” Taimede ootamatult varajase õitsemise näiteks toob ta sookailu, mille õite ajal enne jaanipäeva tavaliselt terve raba värvidest hõõgub, justnagu põleb. Tänavu oli sookail selleks ajaks ära õitsenud ja nii, et seda ei märganudki.

Paralleel koduaiast on õunapuud. Eha suures peres on mai lõpus mitmel lapsel sünnipäev, mida tavaliselt on peetud õunapuude õievahus. Sel aastal olid õunapuud sünnipäevade ajaks juba õitsenud.

„Aprillikuu looduse areng oli nädal-paar tavapärasest maas, kuid mai lõpp ja juuni esimene pool olid juba mitu nädalat ees,” iseloomustab Metsallik kevadet.

Nüüd üllatab mesinikke põdrakanep, mis hakkas õitsema pea kolm nädalat varem – tavaliselt õitseb juulis, kuid nüüd olid enne jaani esimesed õied lahti. Pärnadki, mis tavaliselt õitsevad juulis, jõudsid oma esimesed õied enne jaanipäeva avada.

„Põdrakanep on indikaatortaim, mis võib anda mesilasperedele kuu aega korjet,” räägib Metsallik. „Kui kanarbikuväljasid lähedal ei ole, on nii, et põdrakanep lõpetab viimase õie avanemisega korje ja mesinikel algab talvepesade tegemine, järgmiseks hooajaks valmistumine. Tänavu võib juhtuda, et see aeg on juuli keskel käes.”

„Kui mesi ära võtta ja korjet enam pole, võib see mesilastele nälga tähendada. Kui looduses midagi ei ole, tuleb varem söötma hakata ja teha seda kauem. Või rännata sinna, kus põllukultuure on. Aga osa põldudestki on varem õitsenud. Näiteks põlduba hakkas õitsema enne, kui tavapärase pikkuse saavutas. Kui taim on lühike, on õisi vähem ja mesilastel vähem nektarit,” selgitab Pihl.

Ta lisab, et pole tänavu siiani mesilasperesid paljundanud, et küllusliku õitsemise ajal korje ei takerduks. „Kui nüüd suur õitsemine varem lõpeb, on mul piisavalt aega paljundamisega tegelda,” lausub Pihl. Mesilaste tõuaretuse ja perede laiendamisega õigel ajal on ta oma mesilas sealmaal, et sülemlemine pole probleem. 

Et meetaimi jätkuks

Keset raiesmiku õierikkust küsin Peter Pihlilt, kas kärjelt annab täpselt välja lugeda, mis taimedelt põhiline korje käib. „Mingil määral. Äratuntavad on võilillemesi, kanarbik, tatar, aga üldisemalt ja siin – kui kõik õitseb, on eristada raske,” räägib ta. Ühest tarust võetud kärjelt võtab ta korje seisu üle vaadates näpuga mett ja maitseb: „Siin tundub olevat võilillemett sees. Lehemettki on kogutud.”

Lehemett saavad mesilased paljude puuliikide lehtedelt või okastelt ja see kujutab endast putukate magusaid eritisi. „Eile käisime lastega Kurgjal ja seal tammelehed olid lehemeest rasked,” ütleb Pihl ja naerab, et „mesiniku lapsed on need, kes lakuvad puulehti”. Ta lisab, et Eesti mee suurim trump on mitmekesisus – mesi on nii külluslik.

Üritame selle mitmekesisuse hetkeseisu vaadata taru lennulaua kohale taruseinale maandunud mesilaste jalgadel oleva õietolmu värvi järgi. „Siin on noorem ema sees ja õietolmu tuuakse palju,” märgib Pihl ühe taru juures. „Arvan, et praegu ollakse põhiliselt ikkagi põdrakanepi peal ja selle õietolm on hele. Aga siin näeb sekka tumedamat õietolmu ja mõnel mesilasel on see sinine.”

Eha Metsallik rõhutab, et metsades toimib looduse pidev meekonveier – see tähendab, et alati on midagi võtta, kui seal on liigirikkust, puistud eri vanusega ja alusmetsa rohkelt. Ta paneb metsameestele ja -omanikele taas kord südamele, et sellele mõeldaks. „Kuslapuud, kukerpuud, türnpuud, paakspuud, sõstrad, lodjapuud,” loetleb ta mõningaid liike neist, mille väljaraie majandusmetsast mesinikke kurvastab. Mesinikel on huvi ka nende puuliikide vastu, mis varakevadel mesilastele tähtsat õietolmu annavad, näiteks hall lepp ja sarapuu.

Intensiivne põllumajandus suunab mesinikke aina rohkem oma tarusid raiesmikele, metsalagendikele, üleüldse metsale lähemale viima. Näib, et tänavu andis see plusse juurde sellega, et mets hoiab niiskust.

Näiteid meetaimede nektariannist

•Paju. Eestis looduslikult 20 liiki. Esimene nektariandja kevadel. Eri liigid õitsevad ise ajal. Mee produktiivsus on kuni 250 kg/ha.

•Harilik paakspuu, 50–150 kg/ha.

•Vaher, kuni 200 kg/ha.

•Mustikas, soodsates oludes kuni 50 kg/ha.

•Harilik pärn. Kõige enam nektarit eritavad 50–200aastased puud, kuni 1000 kg/ha.

•Ahtalehine põdrakanep. Oluline peakorje meetaim, 120–350 kg/ha.

•Harilik vaarikas, 70–100 kg/ha.

•Kanarbik, kuni 200 kg/ha. Heal aastal võib saada ühelt perelt kanarbikumett kuni 40 kg.

Allikas: mesindus.ee