Äikesest nii- ja naapidi

Foto: Jüri Rüsülainen

Kuigi Eesti on looduse poolest üpris rahulik paik, sest hävitavaid ilmastikunähtusi tuleb ette harva ning üldjuhul ei tee need väga suurt laastamistööd, pole need siiski täiesti olemata. Et eelmises ilmaloos tutvustasin rünksajupilvi ja puudutasin ka äikest, siis tasub nähtust lähemalt tutvustada.

Kõigepealt, mis on äike? Tavapärase vastuse järgi on tegu välgu ja müristamisega. 2007.–2010. aastal korraldatud küsitluse „Inimeste suhestumine äikesega” enamjagu vastajaid on olnud sama meelt. Ka veebiallikates ja entsüklopeediates defineeritakse äikest harilikult vaid välkude ja müristamise kaudu.

Äikese olemusse süüvides ilmneb, et välk ja mürin on juba toimunud protsesside tagajärg, vaid üks äikese välistunnuseid. Seetõttu: kas äike saab ilmneda ka välkudeta? Paraku ei meenu ühtki allikat, kus definitsioonis oleks mainitud, et välk ei ole äikese tingimatu tunnus. Ometi võib lugeda paljude juhtumite kohta, kus näiteks startiv lennuk on vallandanud välgu, ehkki enne seda äikesenähtusi ei olnud. Kas seda võiks siis samuti pidada äikeseks?

See näitab, et vaja oleks täpsemat ja rohkem aspekte hõlmavat definitsiooni, sest tegu on keeruka nähtuste kogumiga. Seega võiks äikest pidada elektriliseks atmosfäärinähtuseks, mis tekib tavaliselt tõusvate õhuvoolude ja konvektsioonipilvede intensiivse arengu käigus; äikese kui nähtusega kaasnevad rünksajupilved, sajualad, õhuvoolud, laengud, välgud, müristamine jne.

See ei tähenda, et vana ehk üksnes välgulöökidel tugineva definitsiooni võiks kõrvale heita. Näiteks äikesevaatlustel on see endiselt mõistlik ja asjakohane määratlus. Siiski, lihtsuse mõttes eeldame edaspidi, et äikese puhul tekib vähemalt üks välk.

Senistes määratlustes on esile toodud veel asjaolu, et vajalik on rünksajupilvede (Cumulonimbus) olemasolu. Samas on teada juhtumeid, kus välgud sähvivad vahel ka lumetormiga, aga rünksajupilvi pole kuskil. Näiteks olid sellised 2008. aasta novembri lumetorm ja 2010. aasta lumetorm Monika. Viimase puhul kinnitasid pealtnägijad, et tol 10. detsembri öösel võis välku Virumaal näha kolme tunni kestel; see pakkus suvistest äikestest palju võimsama elamuse.

Samuti tekib välk tornaadode lehterpilvedes, tuumaplahvatuspilvedes ja vulkaanide tuhasambais, millest vähemalt kaks viimast on otseselt konvektsiooninähtused ja neid võib pidada äikese erijuhtudeks.

Järgmises loos tutvustan äikese arengut ja ohte. Seniks aga: Eesti Äikese- ja Tormivaatlejate Võrk kogub harrastusvaatlejate abiga infot äikese ja ohtlike ilmanähtuste ning nende tekitatud kahjustuste kohta Eesti territooriumil aastast 2005. Vaatlusvõrguga on oodatud liituma kõik huvilised sõltumata vanusest ja tegevusalast, eelnev ilmavaatluste kogemus pole oluline. Andmeid ohtlike nähtuste ja nende kahjustuste kohta on oodatud saatma ka kõik mitteliikmed kes midagi huvitavat näevad. Lähem info vaatlusvõrgu ja liitumise kohta avaneb https://eav.meteo.net.ee/ menüüst Info.

Erakordne põud jõudis oma lõpule, kui 21. juunil sadas Harjumaal vaid kahe tunniga üle 20 mm vihma, kohati paugutas ka äike. Sellise meeletu padusaju korduvusperiood on kuni kolm aastat, arvestatuna, et kahe tunniga sadas vähemalt 25 mm. Erakordne tuleoht (tuleohuindeks üle 10 000 ühiku 25. juunini, hiljem madalam) jäi püsima veel kohati Viru- ja Jõgevamaal.

Kuum antitsüklon ei jää püsima, vaid asendub 29. juunil jaheda ja kuiva õhumassiga. Õhumasside muutumine ja asendumine ei pruugi olulist sadu kaasa tuua (suurima tõenäosusega idaservas, kus vihma võimalus ~50%, kuid sajuhulk pole arvatavasti kuigi suur, aga oleme valmis üllatusteks), kuid tundub, et tormiga (loode- ja põhjatuul puhanguti üle 20 m/s). Et antitsüklonaalne areng on üldjoontes tugevnemas, võib põud hakata uuesti süvenema ja jaaniaegne niiske periood on selleks korraks siis läbi saanud.