Sõjaaeg tõi mesilased ürgsest puutüvest tarru

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Mõiste mesipuu viitab otseselt sellele, et mesilaste elupaik on algselt olnud puu sees. Inimene oli see, kes mesilased koju tõi ja tarusse pani. Selleks, et neid kaitsta, ja nõnda sai ka mett hõlpsamini kätte.

FOTO: Elmo Riig

Selle üle, et mesilased taru asemel juba aastaid külavahetee ääres puu sees elavad, pole midagi imestada. Tegu on neile hoopis harjumuspärasema kohaga kui inimese pakutavad majakesed.

«Mesilased on üle 10 miljoni aasta elanud õõnsates puutüvedes, kaljulõhedes, lõunapoolsetes piirkondades ka lageda taeva all, lihtsalt puude okste vahel. See, et inimene nad vägisi metsast ära tõi ja koduaeda pani, ei tähenda, et nad seal alati oleks elanud,» kõneleb mesinik ja majandusteadlane Antu Rohtla. Sellest ajast on meile jäänud vanemast keelepruugist pärit mõiste mesipuu. Ka hiljem kasutusele võetud taru tähendab vanemas Lüganuse kandi murdes suurt õõnsat puud.

Sõdade ajal rüüstati palju mesipuid

Maikuus meepealinnaks kuulutatud Karksi-Nuiast mõne kilomeetri kaugusel asub Karksi küla. Seal ühe puu sees on mesilaspere elanud aastaid. Külaelanik Valter Joon on neid jälginud ja teab öelda, et juba viis aastat on nad seal toimetanud. «Selline jäme puu tee ääres,» ütleb ta.

Mesilasi hakati meie aladel pakktarudesse paigutama ja kodu lähedale tooma Liivi sõja ja Põhjasõja ajal ning pärast seda. Seega on mesilane inimese valmistatud eluasemega pidanud leppima umbes kolmsada aastat. Sõdade ajal rüüstati palju vabas looduses asuvaid mesipuid, mistõttu Antu Rohtla sõnul arvas inimene, et kodu juures on mesilasi ja mesipuid lihtsam kaitsta nii kahe- kui ka neljajalgsete röövlite eest. Lisaks oli kodu lähedale paigutatud mesipuudest hõlpsam mett kätte saada, sest need paiknesid maapinnal, seevastu looduses puutüvedes elavad mesilaspered asusid sageli 3–8 meetri kõrgusel.

Mõnes teatmeteoses on Rohtla sõnul meemesilast nimetatud ka kodumesilaseks, mis on väär, sest tarusse paigutatud mesilased võivad sülemlemise ajal iga hetk peremehe juurest jalga lasta ja pöörduda tagasi oma ürgse eluviisi juurde ning elada edasi ja üldse mitte kogutud mett inimesele loovutada. «Ega nad väga tahagi loovutada,» sõnab Rohtla. «Tulevad nõelama.»

Paraku oli mesi veel umbes paarsada aastat tagasi suuremale osale Eesti elanikkonnast ainuke kättesaadav magusaine üldse. Mee tähtsus magusainena hakkas Rohtla sõnul vähenema seoses roosuhkru sisseveoga Lõuna-Ameerikast. Eestlastele sai suhkur kättesaadavamaks, kui Tallinnas alustas 1811 tööd Clementzi suhkruvabrik. Vaesema rahvakihi jaoks aga jäi mesi veel pikaks ajaks ainukeseks magusaineks. Tänapäeval on mesi taas au sisse tõusmas kui kiiresti omastatav ja tervistav toiduaine.

Et mett mesilastelt kätte saada, tasub mesilastega viisakalt käituda. «Mesilastele tuleb öelda – teie,» lausub mesinik ja lisab, et taru juures ei tohi rumalasti rääkida ega paha haisu teha, sest mesilastele see ei meeldi. Samuti pole soovitatav enne taru juurde minekut deodoranti või lõhnaõli kasutada. «Kõige õigem on end enne taru ligi minekut seebiga pesta ja panna selga heledamad riided,» teab Rohtla, kes on sedasi juba 69 aastat toimetanud ega ole selle aja sees kordagi pidanud mesilastega töötades kindaid kätte panema.

See ei tähenda aga, et ta poleks nõelata saanud. «Saad nõelata, oled midagi teinud,» nendib ta.

Maikuu mesi on väärtuslik

Tänavu jõudiski meevõtmisaeg varakult kätte. Ühes sellega on karta, et see ka varem lõpeb, sest taimede õitsemine on olnud väga kiire. Nii on näiteks hariliku vahtra ja õunapuu õitsemise vahe tavaliselt paar nädalat, kuid tänavu üks lõpetas ja teine alustas. Samal ajal õitses ka võilill, mis jääb tavaliselt vahtra ja õunapuu vahele. Häid meetaimi võis juunikuu alguses loetleda teisigi: paakspuu, vaarikas, valge ristik, kurgirohi. Need on kõik peakorjetaimed, mis hakkasid õitsema tavalisest kaks nädalat varem.

Mesilastel on lähiajal loota veel pärnale, kuid sellegi õienupud on kohati juba nii suured, et ilmselt hakkavad avanema juba jaanipäeva paiku. «Kuum ilm on looduse üles kütnud ja taimede areng varajasem,» lausub Rohtla.

Nii juhtuski, et juba juunikuu algul hakkasid mesinikud mett vurritama. «Venemaal öeldi selle kohta maiskii mjod. Maikuu mett kiidetakse, kuna see on puhtal kujul õiemesi, millel on tervist tugevdav toime,» ütleb Rohtla. Näiteks pajumesi annab suure õietolmusisalduse tõttu tugeva vitamiinisüsti nii mesilastele kui ka inimestele. Teine tervist tugevdav kevadmesi on võilillemesi. «Kui kedagi tabab varakevadel köha ja nohu, ei ole häda leevendamiseks paremat vahendit kui angervaksatee, mille juurde limpsida kevadist võilillemett,» soovitab Rohtla. Just limpsida, sest mee segamine kuuma tee sisse on kurjast ja võtab kõik mee head omadused.

Tagasi üles