Nippe tigudest ja muttidest lahti saamiseks

Mutihunnikud ei ole kõige kenam vaatepilt. Foto: Elmo Riig

Tigude ja nälkjate looduslikus tõrjes on häid tulemusi andnud õlle ja värskelt kääriva kalja lõhn. Püünistena võib kasutada õlle või kaljaga osaliselt täidetud sügavaid taldrikuid või purke, mis tuleb maa sisse kaevata. Peibutuskalja võib valmistada ise: sügavamasse purki asetada kuivatatud leivaviil, valada peale piisavalt jahutatud keedetud vett ja lisada paar rosinat.

Ka maapinnale asetatud poolik greip või apelsin on väiksemal aialapil tigudele ja nälkjatele ahvatlev peibutis – nüüd tarvitseb vaid kahjurid nende alt hommikuti ära korjata ja hävitada.

Samuti võib tigude vastu ära kasutada nende meelistaimi, millele teod alati kogunevad ja kust neid on kergem korjata. Päeval peidavad nad end sageli lemmiktaimede lehtede alaküljele või nende vahetusse lähedusse puutükkide ja kivide alla. Tigude meelis- ehk lõksutaimed on mädarõigas, saialill, tsinnia, peiulill, põlduba, hosta, kõrvitsalised, lillhernes, rebasheinad ehk amarandid, lehtpeet ehk mangold ja aedmalts. Kui lähedusse luua kunstlikud peidupaigad, tuleb vaid teod hilistel õhtutundidel või varahommikul hoolsalt ära korjata.

Sipelgaidki saab kokku meelitada magusa alkoholilahusega. Tõrjeks võib kasutada lahjendatud magusa veiniga täidetud pudelikesi, mis kaevata maasse nii, et pudelisuu oleks maapinnaga tasa. Sisseronimise hõlbustamiseks panna pudelisse õhuke puulaast. Kus sipelgaid palju, sinna asetada mitu pudelit. Mõne päeva jooksul leiavad tuhanded sipelgad joovastava vedeliku sees otsa.

Muttide ja vesirottide vastu on kõige tõhusam hariliku rassi seemnete puistamine nende käikudesse – piisab kümnest seemnest ühte käiku. Seemned jäävad tugevasti loomade karvkatte külge ja neid närides saavad nad mürgituse, mis enamikul juhtudest lõpeb surmaga. Seega tasub harilikku rassi kasvatada aianurgas või ilutaimena. Harilik rass on kaheaastane taim, mis esimesel aastal annab leheroseti, teisel aastal õitseb ja annab rohkesti seemneid.