Teekond tavapõllunduselt permakultuuri juurde

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Võrumaal Vastseliina lähistel asub üks Eesti suuremaid permakultuuri stiilis taluaedu, mille rajajad hakkavad Maa Elu lugejale edaspidi jagama praktilisi kogemusi, kuidas tarbeaeda kavandada, peenraid rajada ja hooldada.

FOTO: Piiri Köök

Ma ei oleks pärast Tartu ülikooli soome filoloogia eriala lõpetamist osanud arvata, et suure ringiga kunagi koduaeda tagasi jõuan. Pigem oli soov maaelust võimalikult kaugele pageda, liiga hästi olid meeles need otsekui lõpmatusse ulatuvad peedi-, porgandi- või kes-teab-mis-vaod, mida suviti kõplama või rohima pidi. Siis, kui teised omaealised hoopis Rock Summeril lõbutsesid.

Elu viiski kaugemale – pärast õpinguid Prantsusmaale – aga seal linnakeskkonnas elades hakkasin hoopis puudust tundma enda kasvatatud värskest toidust ja oma aiast. Tänu mehe töökohale sain võimaluse rajada oma aialapp esmalt Fontainebleau lossi juurde, mõni aasta hiljem ka Versailles’ lossi aeda. Igati uhked ja üle maailma tuntud kohad, kus ka väikseid tööliste aiakesi pidi hooldama comme il faut ehk nii nagu peab: nööri järgi peenrad, ei ühtki umbrohuliblet, kõik taimed reas nagu lossivalvurid. Kuidagi rõõmutu ja frustreeriv oli see aiapidamine.

Seal aga sattusin pooljuhuslikult lugema kellegi kirjutist permakultuurist. Et on olemas aiapidamisviis, kus kõige olulisemaks peetakse hoopis loodusega koostööd, austatakse elusloodust ja iseennast. Sain võimaluse näha mõnda permakultuurist inspireeritud aeda, hiljem, juba Eestis tagasi olles, osaleda ka põhjalikul koolitusel.

Niimoodi mitme aasta vältel sai see teema lõpuks nii „minu asjaks”, et praegu ei taha hästi päevagi aiast eemal viibida. Kui esmalt õppisin permakultuuri tundma selle loojate austraallaste Bill Mollisoni ja David Holmgreni kirjutiste põhjal, siis nüüd on õpetajaks eelkõige meie enda aed. Püüdleme sellise aia poole, kus järjest vähem on tarvis aedniku kätt, küll aga seda rohkem tema silma: et vaadelda ja panna tähele, kuidas looduses asjad toimivad, ning seda tegutsemisel arvesse võtta.

Nüüdseks võib meie aias näha erinevast orgaanilisest materjalist laotud kõrgpeenraid, on ka kast- ja kompostpeenraid, lisaks põhurullidele ja autorehvidesse istutatud taimi, väiksemaid ja suuremaid sooja mikrokliimaga kasvualasid ehk lihtsaid ja kõigile kättesaadavaid lahendusi.

Loodusega koos või vastu?

Et teemas täit selgust saada, peab ajas minema umbes 8000–9000 aastat tagasi, kui hakati rajama esimesi põlde. Juba siis oli skeem lihtne: mets võeti maha ja põld tehti asemele. Seega selle asemel, et kasutada või soodustada looduslikke ökosüsteeme, kus taimed kasvavad hästi toimivates juurte ja mulla mikroorganismide koosluses, hakkas inimkond põldu harima vastupidi kõigile loodusseadustele.

Kõigepealt on meie põllud lauspäikese all – et ikka soodustada taimede kasvu! –, kuid fotosüntees toimub ju igal pool, selleks pole vaja otsest päikesevalgust. Veel hullem on see, et oleme maapinna paljaks koorinud. Kas keegi on kunagi looduses viibides näinud kasvõi jalatäitki mullapinda? Ikka kasvab sellel midagi, kasvõi kõige madalam kattetaimestik.

Räägime muudkui olulistest makroelementidest mullas, nagu lämmastik, kaalium ja fosfor, kuid ei pööra piisavalt tähelepanu mullas elavatele mikroorganismidele, kes aitavad mineraalaineid vabastada ja muuta taimedele kättesaadavaks. Räägime sümboolselt „elusast” mullast, kuid peaksime seda tegema otseses tähenduses – viljakas mullas ongi elu, on seesama mikrokosmos, tänu millele taimed saavad kasvada, sest taimejuured ei ole võimelised toitaineid omastama. Vahemärkusena olgu öeldud, et sama lugu on inimesega, meiegi vajame toidu seedimiseks baktereid. Kui muld on elav, on see sõmer, parajalt niiske ja laseb hästi vett läbi. Et mikroorganismid saaksid mullas elada ja toimetada, on vaja ainult üht: neil on vaja katust, on vaja, et muld oleks kaetud, kasvõi kivide või plastiga, kui esialgu muud käepärast võtta pole!

Kui on võimalik katta muld orgaanilise materjaliga (lehed, hakkpuit, muruniide), siis bakterid toituvad sellest, kui mitte, siis mitmekesise taimestiku puhul toituvad mikroorganismid mullas leiduvate taimede jäänustest, sest igal aastal jääb mulda ju tohutul hulgal taimejuuri. Mis on juhtunud aga suurpõllumajanduses? Kõik puha vastupidi: paljaks kooritud põllud, huumusvaesed, päikese pleegitada ja vihma uhtuda. Kuna sellises mullas puudub loomulik elu, siis asendatakse see keemilisega.

Tarbimise nõiaringis

Kolmas ränk eksimus loodusseaduste vastu on ainukultuursed põllud. Kui vaadata näiteks looduslikku heinamaad, siis näeme madalaid maapinda katvaid taimi, nendest üle kasvavad kõrrelised, mille vahel on kasvukoht angervaksadel, tõrvalilledel, kellukatel, karikakardel, siin-seal on näha madalamaid põõsaid või pajupuhmasid ja viimaks kasvab mets kõigest üle.

Mida mitmekesisem on taimestik, seda parem. Ühed taimed on teistele toiduks, ühed tõmbavad putukaid ligi, teised peletavad. Niimoodi tagab mitmekesisus süsteemi stabiilsuse ja kohanemisvõime ning vastupanu kahjuritele ja haigustele.

Tagasi tulles inimese rajatud monokultuursete põldude juurde näeme, kui haavatavad need on. Vähe on selliseid aastaid, kus ilm soosib suurpõlde: küll uputab, küll kõrvetab, küll ründavad kahjurid, küll haigused.

Nõnda ei jäägi muud üle, kui vedada põldudele väetisi ning kahjuri- ja umbrohutõrjepreparaate. On välja arvutatud, et suurpõllumajanduses kulub 15–20 energiaühikut selleks, et toota 1 toiduühik. Teisisõnu on see ilmselgelt defitsiitne ja kogu elusloodusega vastuolus olev süsteem, mis tarbib energiat rohkem, kui seda toodab.

Looduses sellist asja ei eksisteeri, sest pole lihtsalt olemas ühtki taime- ega loomaliiki, kes kulutaks energiat rohkem, kui vastu saaks. Ega ilmaaegu pole me sõltuvad fossiilkütustest ja odavast tööjõust – ainult niimoodi suudame toota elutähtsaid produkte. Toodamegi ja tarbime. Meie ajastu on tarbimise ajastu, tohutu tarbimise ajastu, mil me ülikiiresti oma miljoneid ja miljoneid aastaid kogunenud ressursse lihtsalt ära sööme ja maha sõidame. Koos tarbimisega suureneb jäätmete maht, mida me ei suuda sama kiiresti ümber töödelda.

Ei hakka üles lugema, millised üleilmsed tagajärjed on sel sadu ja tuhandeid aastaid kestnud tootmisel. Pilt on niigi sünge. Aga kõik need, kes kasvõi natukene oma aeda või põldu peavad, on neid tagajärgi oma nahal tunda saanud. Ilmastik on järjest kaootilisem, järjest rohkem on igasugu taimekahjureid ja haigusi, mis aedniku tööd raskendavad. Kindlasti on inimesi, kes on seetõttu lihtsalt alla andnud ja loobunud loodusega võitlemast. Lihtsam ja odavam on ju poest osta.

Tagasi üles