Keelatud ained maheviljas: üks rikkuja seab kahtluse alla kogu Eesti mahekasvatuse

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Kui 2015. aastal oli mahevilja kasvatajaid Eestis 514, siis mullu juba 798. Kuna mahevilja nõudlus maailmas kasvab, läheb enamik siinsest maheviljast ekspordiks.

FOTO: Mailiis Ollino

Mida suurem on mahe- ja tavavilja hinnavahe, seda kõrgemaks kasvab oht, et kokku ostetud mahevilja sekka võib sattuda midagi keelatut – see toob suure rahalise kahju, sest rikutud maheviljapartiid saab müüa kordi odavama tavavilja hinnaga, teisalt võib olla raske süüdlast välja selgitada ja lahendust otsitakse kuid.  

Scandagra tootejuht Marge Pähkel räägib, et nad on tegelnud mahevilja kokkuostuga viimased kuus aastat ja mullu sügisel oli esimene kord, kui nad avastasid ühes partiis keelatud ainet –  kasvuregulaatorit. See juhtum pole veel lõpplahenduseni jõudnud.

«Üks vale koorem rikub suure hulga korralikku kaupa ja kahjud on väga suured,» tõdeb Pähkel. «Seega on puhtus ja usaldus ning kontroll ülitähtsad.» 

Põllumajandusameti mahepõllumajanduse ja seemne osakonna juhataja Anu Nemvalts ütleb, et mahevaldkonnas on tuvastatud taimekaitsevahendite jääke või tavatoodangu märgistamist mahedana keskmiselt paar korda aastas. Rikkumisi on leitud tootja juures võetud proovidest ja hilisemal dokumentide kontrollil. Samuti on rikkumisi tuvastatud kokkuostjatelt saadud info põhjal. «Oleme tuvastanud tahtlikke rikkumisi, kuid on tekkinud ka kahtlusi tavatootjate taimekaitsetööde nõuetekohasuses,» lisab ta.

Karmid tingimused

Baltic Agro mahevilja ostu-müügijuht Vallo Tenson räägib, et nad on mahevilja kokku ostnud kolmel hooajal ja viljapartiide ning -koormate analüüsimisel on leitud taimekaitsevahendi jääke.

«On mitmeid juhtumeid, kus koormatest võetud proovide analüüsimisel leitud taimekaitsevahendi jäägi sisaldus on ligilähedane või isegi suurem võrreldes tavavilja keskmisega. See viitab kõige tõenäolisemalt katsele müüa mahevilja nime all tavavilja,» räägib Tenson.

«Kui tarnitud mahevilja koormast leitakse analüüsi tulemusena taimekaitsevahendi jääke, siis fakt jääb faktiks ning kauba müüja vastutab kogu kahju eest,» nendib Tenson. «Lisaks mahevilja ja tavavilja hinnavahele on tal kohustus kompenseerida ka kogu kahjustatud partii ehk ristsaastunud koguse hinnavahe ning kaasnevad kulud: laokulud, transpordikulud, analüüsikulud ... Näiteks möödunud hooajal oli mahe- ja tavakaera hinnavahe keskmiselt 200 eurot tonni kohta.»

Suurt rahalist kahju põhjustavad probleemid võivad pahatihti peituda vilja ladustamises või kuivatites ja transpordivahendites – need on kohad, kus ristsaastumise risk on kõrge, sest seal käideldakse ka tavavilja, selgitab Tenson.

Samuti on reaalne oht, et tavapõllul tehtavate tööde käigus kandub tuulega mahepõllule mõnd keelatud ainet.

Kuna mahetootjate lisandudes ja mahtude kasvades riskid suurenevad, muutub ka kontroll mahevilja üle järjest karmimaks. Kui kaup on lattu toodud, siis visuaalselt ei saa tuvastada, kas tegu mahekaubaga. Kokkuostjad võtavad igast partiist proovid.

Scandagra hoiab kõik vastuvõetud vilja koormapõhised proovid alles 1,5 aastat ja laseb neid analüüsida peale oma labori Saksamaal, kus tehakse taimekaitsevahendite puhtuse analüüsid.

«Kuna Scandagra müüb kauba edasi Euroopasse või USAsse, peab lõppostja olema veendunud, et kaup on aus. Kui lõppostja näiteks Saksamaal avastab, et vili ei vasta täismaheda nõuetele, kontrollib ka tema ja edastab meile partiinumbrid ning nii saame meie tuvastada rikkunud põllumehe,» kirjeldab Pähkel. «Kindlasti pöörame kontrollile senisest veel rohkem tähelepanu. Ka põllumees peab tegema kõik, et viia ristsaastumise risk nullini oma ettevõttes või kui kuivatab vilja naabrimehe juures.»

Tensoni sõnutsi võtab Baltic Agro samuti igast koormast proovi, mida säilitatakse kuni 18 kuud. «Baltic Agro müüb vilja edasi ja on vaja olla kindel, et maheviljana meile müüdud vili on tõepoolest mahevili. Aga kui tootmisettevõttes, kuhu meie vili jõuab, uuesti analüüsides siiski leitakse mõne taimekaitsevahendi jääk, on meil tänu proovidele võimalik ahelas tagasi minna ja probleemi allikas üles leida,» selgitab Tenson. «Proovide analüüsimisega kaasnevad suured kulud, kuid ilma selleta kvaliteeti kontrollida ja lõpptarbijatele garantiid anda pole võimalik.»

Baltic Agrol on leping Saksamaa laboriga, kuhu hooajal saadetakse proovid mitu korda nädalas. «Paraku on Saku labori hinnatase senini olnud kordades kõrgem ja analüüsitulemuste kättesaamine pole piisavalt operatiivne,» nendib Tenson.

Mahepõllumajanduses on maine ülioluline ja kas või üks rikkumine, eriti kui see avastatakse piiri taga, seab kahtluse alla kogu Eesti mahekasvatuse maine. «Üks rikkumine ei halvenda ainult konkreetse rikkuja, vaid kogu sektori mainet,» tõdeb Nemvalts.

Ametnike kontroll

Mahesektorit kontrollivad veterinaar- ja toiduamet (VTA) ning põllumajandusamet (PMA). Lihtsustatult lahti seletades tegeleb PMA põllumajandustootjatega ja VTA kokkuostjatega. Kui kokkuostjad leiavad oma analüüsidest rikkumisi, annavad nad sellest teada VTA-le.

VTA peadirektori asetäitja Olev Kalda selgitab, et kui maheviljast leitakse taimekaitsevahendi jääke, kontrollitakse, kellelt mahevili on ostetud, ja liigutakse tagasi mahevilja müüjate ja kasvatajate juurde.

Ettevõttes kontrollitakse väga erinevaid punkte: kas vilja kokkuostja tegeleb peale mahevilja käitlemise ka tavaviljaga, kas on tagatud tava- ja mahevilja piisav eristatus, kuidas ettevõte kirjeldab mahetoote käitlemist oma enesekontrolliplaanis, kuidas kokkuostja hoiab ära mahevilja segimineku või saastumise tavaviljaga ja paljut muudki.

Kui kokkuostja leiab enda võetud proovide analüüsidest taimekaitsevahendite jääke, saadab ta selle info esmalt VTA-le, edasise uurimise lepivad VTA ja PMA omavahel kokku.

«Kokkuostja võetud proove ei loeta ametlikeks proovideks ja nendele järelevalves tugineda ei saa. Iga juhtumi puhul, kus on tegemist kokkuostjate või teenuse pakkujatega, teeme VTAga tihedat koostööd,» kinnitab Nemvalts.

Kontrollil tuginetakse sellele, mida sel hetkel saab tootja juures kontrollida: kas on võimalik veel proove võtta või üle vaadata toodangu müügidokumendid.

Kui segatakse kokku mitme tootja toodang, vastutab tekkiva ühendpartii kvaliteedi eest kokkusegaja, ja kui suurest ühendpartiist jääke leitakse, jääb esmane kahju kokkuostja kanda. Sellega kaasneb kokkuostjale suur risk.

Ühendpartii puhul kontrollib VTA, kas kõik etapid on õigesti läbitud, näiteks kas kokkuostmisel oli mahetoodangul võimalus tavatoodanguga seguneda. Kui suudetakse tuvastada kasvataja, kes on reeglite vastu eksinud, on edasine kahjude kandmine juba kokkuostja ja tootja vaheline teema.

«Järelevalveasutusena loomulikult tegeleme alati kasvataja tasandil võimaliku rikkuja leidmisega, kuid seda enamasti olemasolevate dokumentide kontrolli kaudu, kuna selliste juhtumite kontrolli ajaks on tootjad tavaliselt kogu oma toodangu juba maha müünud,» räägib Nemvalts.

Kui suudetakse tuvastada rikkuja tahtlik tegevus, siis see ettevõte mahepõllumajanduses enam tegutseda ei saa. Aga nagu öeldud, iga kord konkreetset süüdlast tuvastada ei ole võimalik.

Riski maandamine

Võimaliku rikkumisega kaasnevate riskide maandamiseks pikendab näiteks Baltic Agro tänavu mahevilja eest maksmise tähtaega.

«Kuna mahetootmise mahud kasvavad ja sellega koos riskid, pikendame sel aastal maksetähtaja senise viie päeva asemel 21 päevani. See annab kindluse, et 21 päeva jooksul saab analüüsitulemused, mis lubavad kindlad olla, et tegemist maheviljaga. Samal ajal proovime vastuvõetud mahevilja hoida enne analüüsitulemuste selgumist võimalikult väikestes portsjonites. Eesmärgiks on halvima stsenaariumi korral hoida ka mahetootjat suurte rahaliste nõuete eest,» selgitab Tenson.

Tagasi üles