Putukatel on pajuistanduses pidu

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Pajupoi tõuk.

FOTO: Viio Aitsam

Metsanduses tavaliselt tagaplaanile jääv putukate pajulembus avaldub Raplamaa Ohukotsu küla meeste pajuistandustes tänavu peaaegu nagu näitliku õppematerjalina.

Ohukotsu talumees Peep Pärisoo on 1980. aastate lõpul kasvatanud Muhu saarel edukalt korvipaju. Pistoksad istanduse jaoks tõi pajuvitste tellija. „Tõmbasin raba lähedale jäävale liigniiskele söötis maale traktoriga jutid sisse, veidi nägin vaeva kevadiste lõikamistega. Paju kasvas mis mühinal ja müüsin seda tellijale koormate kaupa,” meenutab Peep Pärisoo. Energia- või korvipaju kasvatus, see vahel metsaomanikele soovitatud kõrvaltegevus oli tundunud talle lihtne: „Paju kasvab ju ise.” Isegi ulukid ei käinud Muhus istandusepuude kallal.

Nüüd kasvatab Peep Pärisoo pajusid teist korda elus Raplamaal Ohukotsu külas. Sealgi ei ole põdrad-kitsed inimasustuse külje alla jäävas istanduses söömas käinud, kuid võib märgata putukate uskumatult suurt huvi pajude vastu.

Rohekärsakas andis märku

Tänavune kuiv ja soe kevad on igasugustele (metsa)putukatele soodus olnud, kuid massiline sööming Ohukotsu meeste istandikes algas juba mullu või üle-eelmisel aastal. „Võib-olla algas isegi varem, aga mina ei osanud seda oma kogemusele toetudes karta. Kui naabrimees, kellega koostöös pajukasvatus käib, hakkas rääkima putukahädast, vaatasin oma pajud üle ja avastasin siingi sama vaatepildi,” rääkis Peep Pärisoo, kui me eelmisel suvel ta pajude juures esimest korda kokku saime.

See oli juulikuu lõpus – pajud olid üsna rüüstatud ja nendel liikus kõige rohkem rohekärsakaid. Metsaentomoloog Kaljo Voolma, kellega kirja teel tookord konsulteerisime, soovitas järeldustega mitte kiirustada, vaid vaadata kevadel, kes istanduses liiguvad ja kes võivad tegelikud kahjustuste põhjustajad olla. Rohekärsakas sööb paljude teiste putukate kõrval paju küll, kuid niisugust massilist puhangut, mis puid kahjustaks, pole Kaljo Voolma sõnul kunagi ette tulnud.

 Ohukotsu mehed seostasid rohekärsaka laialdase ilmumise külas uudsete põldoapõldudega, kuid Kaljo Voolma kärsaka seost selle põllukultuuriga ei kinnitanud. Soovitas aga taas kevadel vaadata, kes oapõllul liigub.

Tänavu külas oapõlde ei ole, kuid rohekärsakas on taas pajudel ja nüüd tõepoolest mitte domineeriva putukaliigina.

Istandus esiotsa oma tarbeks

Peep Pärisoo ja tema koostööpartner, naabrimees Vjatšeslav Šuruptšenko alustasid pajukasvatusega viis aastat tagasi mitte turule mineku mõttega, vaid sellepärast, et Vjatšeslav Šuruptšenkol oli tekkinud huvi rajada oma maale elusaed, mille kasvatamine ja põimimine on talle tuttav tegevus sünnimaalt Ukrainast.

Kui lihtsustatult kirjeldada, tehakse seda aeda nii, et istanduses kasvatatakse pikad kasvud ette, need torgatakse „aiapajudeks” ritta. Aiapajusid lõigatakse seni, kuni tekib nn oksakodar, kust lastakse pikaks kasvada kahel vastastikusel kasvul. Külgnevate pajude kasvud põimitakse korduvalt kokku. Kõige lõpuks tekib kasvavatest pajudest tara, mis on läbipääsmatu.

„Slava (Vjatšeslav Šuruptšenko – VA) tuli oma mõtetega minu jutule, sest mul oli üks liigniiske suurem maatükk, mis sobis hästi pajuistanduseks. Kasvatamise kindluse andis mulle Muhu kogemus. Peale selle tekkis huvi endale samuti elavaed teha, sest oleme aias kultuuride kasvatamisel kogu aeg hädas jänestega, kelle niisugune tara kinni peaks,” räägib Peep Pärisoo. Kuna elavaia rajamise spetsialist oli kõrval, oli Peebu tütrel tekkinud idee, et peale elavaia võiks rajada pajudest ühe iselaadse labürindi.

„Noh, selle idee peab kahjuks vist küll maha matma,” ütleb peremees nüüd keset oma istandikku. See on rajatud kolme sorti pajude pistokstest umbes 100–150ruutmeetrisele pinnale.

Uskumatu mitmekesisus

Selles mõttes on Kaljo Voolmal õigus, et kevadel ei tegutse pajudel tõesti rohekärsakas üksi. Kui putukate poolelt vaadata, on sel päikesepaistelisel päeval, kui Peep Pärisooga istanduses ringi käime, puudel näha peale kärsakate mitut liiki poisid, naksurlasi, lehevaablasi, liblikaid ja kärbseid ning põrnikaid. On ka liblikaröövikuid ja mitut moodi kokku kleebitud lehti, mille sees teiste tiivuliste vastseid. Peale selle on pajuokste lõikamine vms meelitanud kohale siklasi.

Kui pajude poolelt vaadata, on vaatepilt kurb. Kevade esimesed kasvud on paljudel puudel lihtsalt ära näritud. Kasvada saanud kasvud on longus latvadega, lehed muidugi suures osas auklikuks söödud, ja pajude oksakodaral näeb puidusse näritud aukusid.

Peep Pärisoo on üritanud putukaid ära korjata, kuid nendib, et vaevalt sellest kasu on – kohe on platsis uued tulijad.

Arutame muidki tõrjevariante. Natuke võrdleme neid võtetega, mida on soovitanud asjatundjad, kes on kokku pannud energiavõsa kasvatamise käsiraamatu (ilmus tõlgituna Eestimaa Talupidajate Liidu väljaandel 2008), kuigi korvipaju ja energiapaju kasvatamist üheks lugeda ei saa.

Käsiraamatus on mainitud, et üldjuhul istandikus putukamürke kasutada ei soovitata, kuna „see ei pruugi tuua mingit kasu ja võib kahjustada mitmeid kasulikke putukaid”. Kui kasutada, siis vaid noore energiavõsa puhul, kui puud ei ole liiga kõrged, ja „ainult tõsise rünnaku korral ehk kui ruutmeetri kohta on vähemalt 100 täiskasvanud putukat”. Veel on nenditud, et putukapopulatsioonid on aastati erinevad. „Tähelepanu peab pöörama mädanevatele puudele istandiku ümber, kus putukad talvituvad. Minevikus pihustati putukamürke vahel istanduse äärealadele, et saavutada mardikaid eemal hoidev “kaitsemüür”, kui nad üritasid varakevadel oma talvituspaigast ümber asuda.” Ära on toodud mõne mürgi nimetuski.

„Seda kindlasti tegema ei hakka,” ütleb Peep Pärisoo, tunnistades, et üleüldse on ta mürke kasutanud elus ainult ühe korra – üle pea kasvanud rohttaimede tõrjeks.

Pigem näib Ohukotsu külas minevat käiku Kaljo Voolma soovitus mitte midagi teha, vaid vaadata, milliseks edaspidi kasvatus kujuneb – tänavune erakordselt soodus putuka-aasta ei pruugi ilmastiku mõttes korduda. „Katsun pikapeale oma elavaia pistoksad ikka kätte saada,” ütleb Peep.

Küsin temalt, kas ta on putukate peale vihane. „Ei, mis vihane, loodus on loodus,” ütleb ta. „Kui mul pajukasvatus ei õnnestu, ju siis tuleb millegi muuga edasi minna.”

Paras kogemus

Mingis mõttes on Ohukotsu meeste putukanuhtlus hea kogemus kõigile, kes pajuistandikele mõtlevad – putukahäda ei pruugi tulla, kuid seda tasub karta ja ennetada. Ohukotsul on Vjatšeslav Šuruptšenko oma elavaia pajukasvud õnneks siiski kätte saanud ja jõudnud need aiaks ritta panna. Tema on nüüdseks multšinud puudealuse põhuga. Ta lausub, et see on probleemi leevendanud.

Peep Pärisooga arutame, et põhimõtteliselt on korvipaju või energiapaju kasvatus ju ikkagi nii põllumehele kui metsamehele üks variant lisateenistuse saamiseks. Korvipaju kasvatamine võiks olla isegi perspektiiviga, kuna eestlaste käsitööhuvi on justkui kasvamas. „Jah, aga see tähendaks ka tööd – kasvataja peaks pajuvitsad koorima, sorteerima need jämeduse järgi jne. Kui ma Muhus paju kasvatasin, tegi seda kõike tellija ise. Saak oli väga hea, kolm kuni viis kasvu lasin kasvada ja alla kahemeetriseid kasvusid ei olnud.”

Oma nüüdse kasvatuse ajal pole Peep Pärisoo sinnani mõelda jõudnud, mida istandusega tulevikus teha (kui putukad lasevad), sest esialgu on mõttes oma plaanid ellu viia ja see võtab mitu aastat aega.

„Mujal kasvatatakse paju rohkem kui Eestis,” teab ta ja toob näiteks vahepeal mõnda aega Taanis tegutsenud Vjatšeslav Šuruptšenko jutu sealsest pajukasvatusest. „On korvipajuistandused, kust huvilised saavad materjali osta. Viimastel aastatel, kui ta Taanis oli, hakatud talumeestele selle eest peale maksma, et nad oma põldudel, kus mulla viljakus intensiivse põlluharimisega alla läinud, kasvataks energiapaju, mis sööb kõik selle mulda kogunenud saasta enda sisse.”

Eesti pajukasvatuse algus

•Eelkõige sordiaretajana, aga ka maaparanduse, hobusekasvatuse ja tiigikalakasvatuse arendajana tuntud Sangaste krahv Friedrich Berg (1845–1938) oli teerajaja pajukasvatuse valdkonnaski.

•Esialgu ligikaudu 15 pajuliigiga katsed 1880. aastail ei õnnestunud.

•Pärast seda, kui üks inimene käis Saksamaal pajukasvatust õppimas, rajati 1891. aastal Sangastes esimesed suuremad pajukultuurid. Berg jõudis katsetades järeldusele, et Eesti oludes on korvipajuks kõige sobivamad vitspaju (Salix viminalis), vesipaju ehk loogapaju (S. triandra) ja punapaju ning vesipaju hübriid (S. purpurea x S. triandra), mida nimetati Ameerika pajuks.

•Sangastes kasvatati peamiselt vitspaju ja Ameerika paju. Töötati välja terve tehnoloogia istanduseala ettevalmistuseks, hoolduseks ja pajuvitste töötlemiseks.

•Sangaste korvipajukasvandus oli enne esimest maailmasõda ainuke omataoline ettevõte Baltimaades. Suurem osa toodangust müüdi Peterburi, Moskva ja Riia pimedatekodudesse. Pistikuid istanduste rajamiseks saadeti Sangastest paljudesse Venemaa piirkondadesse, kaasa arvatud Kaukaasia.

Allikas: Heino Kasesalu kirjutis „Sangaste korvipajukasvandus” Eesti Looduses 9/2006

Tagasi üles