Ehe majutus vanausuliste pesas

„Otsustasime teha kohalikule eluolule vastava majapidamise. Kõik, mida majas näete, on kohalikust külast pärit,” räägib perenaine Herling Jürimäe. fotod: Kristina Efert Foto: Tiit Efert

Peipsi rannikul Emajõe suudmest põhja poole jäävas Varnja külas pakub noor perekond majutust sisuliselt kohalikus majamuuseumis, mille nad on ise rajanud. Öömaja kannab Mesi Tare nime.

Varnja külast lõuna poole jääb Varnja soo, kus paljud lõunaeestlased on käinud jõhvikaid korjamas. Küla nimi on legendi järgi seotud Peipsi järves asuva suure Varesekiviga (vorona on vene keeles vares). Selle kiviga seostatakse omakorda Jäälahingut, mis väidetavalt peeti natuke lõuna poole jääva Lämmijärve kaldal või ranniku lähedal 1242. aasta varakevadel.

Tegemist on äärmiselt eheda piirkonnaga, kus Venemaalt sajandeid tagasi tagakiusamise eest pagenud vanausulised on elanud ja oma kultuuri edendanud.

Mesitarust sai Mesi Tare

Mesi Tare rajasid Varnja külla Herling Jürimäe ja Marko Mesi. Mõlemad on endised politsei- ja piirivalveameti töötajad. Tartust pärit Marko töötas 15 aastat Varnja piirivalvekordonis ning kui oli aeg perele pesa punuma hakata, polnud enam mingit soovi idüllilisest paigast Peipsi ääres lahkuda.

Aga millestki peab ju elatuma. Herling ja Marko ostsid 2014. aastal Varnja alevikku maja, et rajada kodu ja hakata majutust pakkuma. Kui aga maja remont edenes, said nad mõlemad aru, et kogu pind kulub endalegi ära. „Sellest majast pidi saama meie kodu ja külastajatele seal ruumi ei leidunud,” selgitab Herling tagantjärele.

Saatus pakkus võimaluse soetada aastapäevad hiljem samas ridaküla tüüpi Varnja külas, mida läbib vaid üks tänav, teine maja. See oli kuulunud kohalikule kalurile. Kui vanahärra suri, panid omaksed maja müüki ning Herling ja Marko ostsid selle.

Kohe oli selge, et euronormide järgi vuntsitud kalgete seinte ja lagedega öömaja sinna ei rajata. Sealt alates jäi aga kodumaja isegi pisut unarusse ja pole lõplikult valmis siiani. Kogu energia läks külalismaja arendamisse. Arvestades pereisa perekonnanime, tekkiski idee asuda sõnadega mängima. Kui mesitaru on mesilaste kodu, siis Peipsi äärde maja ostes tekkis Herlingil ja Markol idee, et Meside kodu võiks kanda Mesi Tare nime.

Maja nagu muuseum

„Otsustasime teha kohalikule eluolule vastava majapidamise. Kõik, mida majas näete, on kohalikust külast pärit,” räägib Herling. Maja sisustus on sealtsamast või kahe maja peale pööningutelt kaasavarana saadud, lisaks teiste kohalike käest kogutud. Mesi Tarest leiab nii Nõukogude Eesti päikese all pleekinud punalipu kui ka Nõukogude armees kantud sõjaväesineli. Kardinaid ja laualinikuid ehivad kohalikud pitsid. Ka majas tuntav õhustik on kohalik. „Naljatlemisi oleme öelnud, et pakume võimalust ööbida muuseumis,” sõnab Herling. Ega see tõest väga kaugel olegi, sest Mesi Taret on tunnustatud ökoturismi- ja kvaliteedimärgiga Ehe.

Seinu sirgeks ajama või midagi muud seesugust ette võtma ei hakatud. Köögist leiame ämbri veega ja silmapesukausi, mis on seal alati olnud. Samas on kõik majutusasutustele seatud nõuded täidetud. Voolav vesi, kaevust, on ka olemas. Aga seda ei ole kööki sisse toodud. „Vanasti nii lihtsalt ei olnud,” lisab Herling.

Kui uurime maja täpsemalt, siis Herling selgitab, et Peipsiääre vanausuliste elu käis peaaegu kõik ühe katuse all. Eraldi oli ainult saunahoone. Elumaja jagunes kaheks pooleks, sooja poole peal oli tavaliselt kaks tuba ja köök.

Kui soe osa on säilinud sellisena, nagu see oli, siis põhjalikult on ümber ehitatud maja külm pool, kus algselt paiknesid ait, laut ja paadikuur. „Sellega pidime midagi ikkagi ette võtma,” ütleb Herling. Talade vahel rippusid heinatutid, jalge all oli muldpõrand.

Katusealune on nüüd soojustatud ja seinu katab laudis. Sinna on rajatud koosviibimisruum, mis mahutab umbes 15 külalist. Neli ööbimiskohta on maja esimesel korrusel ja kuus teisel. Vanasti teised korrused üldiselt välja ehitatud ei olnud, trepp, mis sinna viib, on küllalt järsk. Kõik tööd on peremehe enda tehtud. „Ta võib korraga olla nii ehitaja, pottsepp kui ka korstnapühkija,” kiidab Herling.

Majas on kööginurk, õues on väligrill, kus külalised saavad endale süüa teha. Soovi korral võib toitlustada ka Mesi Tare. „Püüame valmistada kohalikku toitu ja enamasti seda ka küsitakse. Loomulikult on aukohal Peipsi kala, sibul ja metsaannid,” loetleb Herling.

Aga et külalistel oleks midagi kaasa osta, on valmistatud toidusuveniire. Marko käib kalal ja kuna öömaja pakutakse sageli ka kalastajatele, siis on hästi populaarne toode Mesi Tare vobla purgis. Magusast teevad ja pakuvad nad Peipsi keedusuhkrut. See osales samuti toidusuveniiri konkursil. Veel on Mesi Tare üks Ivani tee tootjatest.

Osaletakse ja korraldatakse

Mesi Tare osaleb Peipsi toidu ja Sibulatee üritustel. Peipsiäärne piirkond on muutunud järjest populaarsemaks. Väga palju aitas sellele kaasa Peipsimaa maitsete aasta.

Herling ja Marko pole loorberitele puhkama jäänud. Pidevalt mõeldakse välja midagi uut, kuidas piirkonda atraktiivsemaks muuta. Kaks korda aastas korraldatakse Varnja saunafESTi.

Mesi Tarel on suitsusaun, Soome saun, kilesaun, telksaun, kümblustünn ja saunapaat. Aeg-ajalt tehakse ka indiaanisauna. Igal saunafESTil on kaasatud lisaks Mesi Tare saunadele mõned teised Varnja külatänava ääres asuvad saunad.

Veel on Mesi Tare Varnja kalalaada korraldaja. Tänavu peeti laata 28. aprillil, kalasadamate päeval. Ühe kurioossema üritusena korraldatakse suvel sääsepüüdmise Eesti meistrivõistlusi. Tänavu 14. juulil toimub aga naaberkülade Kolkja ja Varnja vahel tõukerattamatk.

Rand korda

Herlingi sõnul on Peipsi idakalda suur probleem see, et järv on alakasutatud. „Järv on lähedal, aga ligi sinna ei pääse,” kurdab ta. Erinevalt Peipsi põhjakaldast, kus looklevad pikad liivarannad, on Varnja piirkonnas järve kallas kõrkjane. Nii soovib Mesi Tare, et kui nad saaksid ranna enda kasutusse, võiksid nad teha seal kõrkjapuhastust. „Tartu on nii lähedal, aga Tartu inimestel on kombeks käia suvitamas hoopis Eesti teises otsas Pärnus,” tõdeb Herling. „Meie tahame siia korraliku ranna teha.”

Seni kasutatakse Peipsit ära mitmel teisel moel. Saab on rentida paadi või minna karakatitsatega järvesafarile. Karakatitsa on kahe- või enamarattaline sõiduriist, millega saab Peipsi jääl kihutada ja paremaid kalastamispaiku otsida. Masinad on kõik eranditult kalurite endi ehitatud.

Kui on soovi, siis viiakse talvel järvele ka supikatel, kus siis hea soe kõhutäis valmib.

Läinud suvest korraldatakse koos Varnja sadamaga Peipsi järvel lõbusõidulaeva Diora laevasõite ja kruiise. Laevale mahub kapten ja kümme inimest. Seal on olemas majutuskohad, kööginurk, külmik, jooksva veega kraanikauss, tualett, mugavad diivanid, televiisor ja avar tekk.

Üle ega ümber ei saa ka saunapaadist nimega MesiSpa. See on tore paadimaja, kus saab ööbida kuni neli inimest. Paadi peal on ka väike saun ning kööginurk. Kalda peal on lõkkeplats koos grillitarvikute ja lõkkepuudega ning eemal privaatselt ka välitualett.