Kauaõitsvad kurerehad looduses ja aias

Säbar kurereha Kopenhaageni botaanikaaia kiviktaimlakünkal, selle kohal kasvavad roosade ja valgete õitega rododendronid. Foto: Erakogu

Armsal ja vähenõudlikul kurerehal on nii palju ilusaid liike, looduslikke hübriide ja aretatud sorte, et nende seast leiab igasse aeda midagi sobivat.

Kokku on kurerehade (Geranium) perekonnas üle 300 liigi ja umbes kolmandik neist on oma sortidega jõudnud maailmas ka aianduslikku kasutusse. On kõrgemaid ja madalamaid, mägedest ja metsast pärit, lühi- ja pikaealisi, kiire- ja aeglasekasvulisi, õrnu ja tugevamaid, varasemaid ja hilisemaid, päikest ja kuiva, kuid ka hoopis niiskemat kohta ja pigem varju armastavaid kurerehasid. Kogu sellest rikkusest saab hea ülevaate rahvusvahelise kurerehaühingu (International Geranium Society ehk IGS) kodulehelt www. geraniumsociety.org. Sealt ei leia ainult kollaseid ja oranže õisi, sest niisuguseid kurerehasid pole olemas, kreemikaid ja roosades toonides sorte on aga küll.

Õisi maist külmadeni

Kurerehade õrnad viie kroonlehega õied, teravad kure noka moodi viljad ja sõrmjagusad või -hõlmised lehed tulevad kindlasti kõigile tuttavad ette, sest 13 kurereha liiki kasvab meil ju ka looduslikult.

Just praegu on need meie õitsejatest minu arvates kõige ilusamad. Lääne- ja Põhja-Eesti lubjarikka mullaga niitudel, metsaservades, hõredates männikutes jm õitseb peaaegu kogu suve lillakasroosade õitega verev kurereha (Geranium sanguineum). Oma nime on u 50 cm kõrguseks kasvav taim saanud selle järgi, et sügiseks värvub selle lehestik punaseks.

Lillakasroosa tooniga õied on ka soo-kurerehal (G. palustre), nagu nimi vihjab, vajab see liik aga hoopis niiskemaid kasvupaiku – neid näeb üle Eesti soostuvatel niitudel, varjulistes pargisoppides, kraavikallastel jms. Poolvarjus meeldib kasvada ka punakaslillakate õitega 30–70 cm kõrgusel mets-kurerehal (G. sylvaticum), mille sõrmjalt lõhestunud lehed meenutavad natuke kullerkupu omi. See on hea nektaritaim. Siniste kuni 5 cm läbimõõduga õite järgi tunneb ära eelkõige niitudel ja aasadel kasvava 30–90 cm kõrguse aas-kurereha (G. pratense).

Oma lillepeenrast on paljud kindlasti välja rohinud madalaid kurerehasid (G. pulsillum) või haisvaid kurerehasid (G. robertianum), mis on seal tagasihoidlike ja lühiealiste umbrohtudena ise tärganud. Saaremaal võib paiguti kohata looduskaitsealust tillukeste lillakaspunaste õitega kivi-kurereha (G. colembinum), mis on nt Rootsis Gotlandi saare klibuvallidel üsna tavaline taim. Kaitse all on ka läänesaartel kasvav läikiv kurereha (G. lucidum).

Meil looduslikult levinud liikidel on palju huvitavaid sorte, näiteks verev kurereha ‘Album’ on valgete õitega ja sordi ‘Splendens’ õrnroosadel õitel on tumedamad jooned. Kõigest 10 cm kõrguseks jääv ‘Compactum’ sobib väga hästi päikeselisse kiviktaimlasse. Loodusliku ilmega aeda tasub aga istutada mets-kurereha sorti ‘Mayflower’, mille 2,5 cm läbimõõduga sinistel õitel on valkjas südamik.

Oudolf aitas muuta moetaimeks

Selle taga, et paljude kasutusvõimalustega kurereha on muutunud moetaimeks, mille paremaid sorte puukoolides kõigile ei jätkugi, on osalt kindlasti Hollandi maastikukujundaja Piet Oudolf, kes on oma looduslähedase ilmega töödes kurerehasid väga palju kasutanud ja raamatutes nende olemust mõtestanud.

Näiteks Rootsis Enköpingis on tema kavandi järgi rajatud Unistuste pargis kurereha suurepärane taustataim, mis varjab mitmerindelisel istutusalal hästi ära sibullillede kuivavad lehed ja jääb pärast õitsemist ise omakorda kõrgemate taimede varju. Oma raamatus „Dream Plants for the Natural Garden” nimetab Oudolf kurerehasid ideaalseteks aiataimedeks, sest midagi sobivat leiab nende seast ükskõik milliste kasvutingimustega aiasoppi.

Oudolf ei pane kurerehasid aga kunagi massistutusena suurele alale. Eesti keeldegi tõlgitud raamatus „Moodne maastik püsikute ja kõrrelistega” kirjutab ta, et kuna kurerehad on pikaealised ja ka head pinnakatjad, tekib aiakujundajatel vahel kiusatus kasutada neid suure rühmana vähese hooldusega aladel. Sellisel juhul soovitab ta sinna kindlasti lisada silmatorkava kasvukujuga või hiljem õitsvaid liike, sest muidu on tulemus igav. Seda, kas tal on õigus, võite Tallinnas vaadata näiteks rahvusraamatukogu esisel haljasalal.

Kurerehadel on nõrgad varred, looduses vajavad need tihti teiste taimede tuge ja suurel istutusalal näevad need pärast õitsemist räsitud välja. Hea on, kui need jäävad siis kõrgema kasvuga taimede varju. „Sellised taimed kasvavad aasadel ja metsaservadel, kus taimede vahel valitseb tihe konkurents. Looduses või tihedas looduslähedases istutuses tuleb välja nende suur plastilisus: valguse poole sirutudes toetavad nad oma pikad varred sageli teistele taimedele. Kurerehad võivad tunduda peaaegu kindla kujuta taimedena, sest nad kasvavad just sellisteks, nagu keskkond neil seda parajasti teha võimaldab. /…/ Neid võib kasutada väikesele alale värvi lisamiseks, huvitavate lehtede pärast ja koos kõrrelistega, kuid nad ei loo mingit püsivat struktuuri,” selgitab Piet Oudolf.

Ta soovitab kurerehasid eriti kasutada täitetaimedena, sest need liidavad kujunduse isikupäraseks tervikuks. Sort ‘Dilys’ on selles rollis lausa ideaalne, kuna „täidab tühimikud kindlama kasvukujuga taimede vahel nagu voolav vedelik”. Selle u 30 cm kõrguseks kasvava sordi helelillasid õisi ehivad tumedamad joonekesed ja südamik. Täitetaimedena saavad Hollandi maastikuvõlurilt kiita näiteks verev, säbar, tõmmu, oksfordi ja Endersi kurereha.

Kurerehad sobivad Oudolfi hinnangul eriti hästi hobiaednikule. Kui lillepeenras pole taimede tihedat konkurentsi, moodustavad paljud kurerehad seal kenad puhmikud. Koduaias on aega ka üksikuid taimi pärast õitsemist tagasi lõigata või peenras laiutama kippujaid jagada, et seal naabritelegi ruumi jääks.

Veel kasutusvõimalusi

Kui otsite kuhugi siiski just head pinnakattetaime, siis kurerehadest on selles rollis kõige tublim küllap purpurpunaste õitega risoomikas kurereha (G. macrorrhizum), Kesk- ja Lõuna-Euroopa mäestikest pärit liik on meil täitsa talvekindel. See levib oma jämedate risoomidega ruttu ja moodustab tiheda vaiba, kust umbrohi hästi läbi ei pääse. See liik kasvab ka varjus. Sügisel värvuvad taime sõrmjagused lehed kuivas kohas kollase- ja punasekirjuks.

Kiviktaimlas on tore Dalmaatsia mägedest pärit dalmaatsia kurereha (G. dalmaticum), mis jääb u 15 cm kõrguseks. Selle roosasid õisi näeb juulis ja augustis, lehed värvuvad sügisel punakaks.

Juunis-juulis õitsev Kaukasusest pärit gruusia kurereha (G. ibericum) on pikaealine, vastupidav ja ilusate suurte lillakassiniste õitega.

Hall kurereha (G. cinereum) on pärit Püreneedest. Selle puhmikud jäävad madalaks ja kompaktseks, paljude sortide (nt ‘Ballerina’, ‘Jolly Jewel Red’, ‘Jolly Jewel Night’) tumeroosadel, lilladel ja punakatel õitel on tume südamik ja mustjad jooned. Õieilu jätkub veel septembrissegi.

Kõige ilusamate lehtedega on vist säbar kurereha (G. renardii). See Kaukasusest pärit liik kasvab kuni 25 cm kõrguseks, selle sõrmjagusad lehed on hallikasrohelised ja säbrulise pinnaga. Kasvab nii päikeses kui ka poolvarjus, üllatavatel hallikasvalgetel õitel on punakaslillad jooned. Säbar kurereha on kaunis näiteks peenra ääristaimena. Võib olla natuke külmaõrn.

Kõrgematest liikidest (kasv kuni 80 cm) on põnev tõmmu kurereha (G. Phaeum). Lõuna-Euroopa mägedest pärit taime on meil kohati külmaõrnaks peetud. Minu läänerannikul asuvas aias on see juba mitmeid aastaid väga ilusti vastu pidanud ja ka isekülvi andnud, kuigi sai seal kasvukohaks kuivapoolse peenra varjulisema otsa. Väikesed ja longu hoidvad mustjaspunased õied puhkesid tänavu juba mais. Tõmmu kurereha lehtedel on punakaspruun laigumuster.

Ilusaid ja meilegi sobivaid kurerehasid on veel. Kui te neid seni kasvatanud pole, siis head avastamist!