Äike ja rünksajupilved – suve lahutamatud kaaslased

Foto: Dmitri Kotjuh

Kuna sel aastal on äikesega nirusti (palju oli seda vaid aprillis), siis pole olnud põhjust sellest eriti rääkida. Praeguseks näib ränk põud lõpuks ometi läbi saavat ja vihm, ehk ka äike, muutuvat tavalisemaks. Niisiis tasub tutvustada rünksajupilvi, millega on äike lahutamatult seotud.

Alustuseks tuleb äikese puhul rääkida konvektsioonist, sest viimasega on see tihedalt seotud. Konvektsioon on ainehulkade liikumisega kaasnev soojuse levimine vedelikus või gaasis,  erandina ka pooltahketes ja isegi tahketes ainetes, kuid tingimuseks on siiski aine plastilisus. Viimaste näiteks on mõned geoloogilised protsessid (soolatektoonika). Konvektsioon tekib raskusjõu toimel, sest enamasti on tiheduse erinevuste põhjuseks just temperatuurierinevus aines. Atmosfääris mõistetakse konvektsiooni all õhu vertikaal- ehk püstsuunalist liikumist. Konvektsiooni tõttu tekivad kõik rünk- ja rünksajupilved ning areneb äike.

Tõepoolest, kui õhumass on sobivate omadustega (näiteks on piisavalt soe ja niiske – kastepunkti temperatuur tavaliselt siis üle 15 °C), siis võivad välja areneda rünksajupilved. Selle põhjuseks on tugevad konvektsioonivoolud – õhk tõuseb ülespoole kiirusega 6–15 m/s, vahel isegi üle 30 m/s – viimasest annab tunnistust hiidrahe, näiteks 12.08.2015 Ida-Eestis.

Sellised tingimused valitsevad kas mõne frondi läheduses, kus soe ja niiske õhk on sunnitud tormiliselt tõusma (frontaalne äike) või ühes ja samas labiilse (püstsuunalisi liikumisi soodustava) kihistusega õhumassis (õhumassisisene äike), kus alumine osa õhumassist või aluspind ise on soe ja niiske. Seetõttu väiksema tihedusega õhk kipub üles tõusma, kusjuures esmalt kerkib termikutena (justkui suurte mullidena) eeskätt kõige väiksema tihedusega (tugevamini soojenenud) osa.

Rünksajupilved võivad välimuselt olla väga mitmekesised ja teinekord üldse olla vaataja eest varjatud näiteks kihtpilvedega või peitunud teistesse pilvedesse, tihti kõrgkiht- ja kihtsajupilvedesse (maskeeritud rünksajupilved). Sageli on rünksajupilved kõrgele ulatuvate tippudega (tavaliselt 7–10 km, Eestis maksimaalne võimalik umbes 17 km aluspinnast) ning turbulentse ja kobrutava välimusega. Seetõttu on need vähemalt tekkimise ja kiire arengu faasis väga rünklikud.

Kõige tähtsam rünksajupilve tunnus on aga pilvetipu jäätumine, sest troposfääri ülaosas ehk 8–10 km kõrgusel aluspinnast on temperatuur pidevalt –45... –65 °C. Jäätumise ja tugevate tuulte tagajärjel venivad pilve ülaosast sageli välja kiudpilved. Vahel jääb tipp küll ümaraks, kuid piirjooned on pehmemad ja laialivalgunumad kui jäätumata tipul, samuti „lameneb“ kobrutav pind kohas, kus pilv jäätub.

Rünksajupilvedega võib kaasneda äike, nii et vaatleja näeb tavaliselt välku ja kuuleb müristamist, millega kaasnevad iseloomulik tuulesüsteem ja tugev sadu. Alati äikest aga pole, sest pikse (välku ja müristamist) toovad Eestis kaasa enamasti kõige kõrgemale arenenud rünksajupilved, mille kõrval võrdlemisi madalad rünksajupilvekesed (Cumulonimbus humilis) on samuti üsna tüüpilised. Niisiis ei saa rünksaju- ja äikesepilve vahele võrdusmärki panna. Äikesest kui omaette nähtusest tulebki järgmine kord juttu.

Uskumatult ränk põud, mis tõstis juba mai lõpuks tuleohuindeksi kohati astronoomiliseks ehk enam kui 10000 ühikuni, mis on nii varase aja kohta rekord, on lõppemas. Edasine ilm on eelnevaga võrreldes jahe ja sajune, mis võib tuleohule juba märgatavalt mõjuda. Pärast 21. juunit võivad 20kraadiseid ilmad mõneks ajaks mälestuseks jääda ja mõnel päeval võib sadada tugevasti (laussajuna), kuid elame, näeme.