Indiaaniküla peab püstkojasaunas IndiJaanipäeva

Vana Rahu ehk Rauno Paap,tema indiaaniküla lõkkeplats ja püstkojad.

FOTO: Toomas Šalda

Kui kodutalu lähedal on neli hektarit kasutamata maad, linn ei tõmba kohe üldse ja põllumajanduslik tootmine silma särama ei pane, siis tasub mõelda, mida huvitavat saaks sellele maalapile rajada.

Varem loodustoodete, küttepuude ja kasevihtade valmistamise ja müügiga elatist teeninud ning praegu Olustveres turismikorraldust õppiv Rauno Paap leidis, et tema perele Põhja-Pärnumaa vallas Reinumurru külas Massu jõe ääres asuvale maatükile sobib kenasti indiaaniküla. Mõeldud, tehtud. Noor mees sai toetust töötukassalt, asutas osaühingu Jõe Puhketalu ja hakkas eelmise aasta augustis toimetama. Praegu võib seal peale rahu ja vaikuse nautida nelja püstkoda, neisse kohandatud sauna ja ajaveetmisruume, tünnisauna, tegutseda saab grillialal ja lõkkeplatsil ning saunatamise või muude tegemiste vahele end veekogus jahutada. Kui sellest väheks jääb, jutustab sõprade poolt Vanaks Rahuks ristitud peremees indiaanilugusid, õpetab saunavihta tegema või korraldab pehmendatud otstega nooli kasutades rahvastepalli meenutava vibulahingu.

Kopeerida ei püüa

„Tahtsin tegeleda hingelähedase asjaga. Ju see indiaanivärk mu alateadvusse filmidest ja raamatutest kunagi puges. Algul oli mõte püstkoda enda tarbeks püsti panna, aga teemasse süvenedes leidsin, et miks mitte teenust pakkuda. Üks ühele ma siin kedagi kopeerida ei püüa, püstkojad on küll, aga proovin indiaaniteemat siduda tänapäevaga, ühendada eestlastele meelepärasega. Kui üritaks päris indiaanlast mängida, oleks mugavustega harjunud kliente siia keeruline kutsuda – näiteks tiheda suitsu sees ei ole tänapäeva inimene nõus kuigi kaua istuma,” jutustab Paap oma tegemistest.

Kuigi indiaaniküla püstkojad said valmis juba sügisel, sai Paap esimesed külalised ametlikult saunatama ja aega veetma kutsuda alles detsembris. Asjaajamine vallaga venis. „Kõige keerulisem oligi dokumente korda saada. Jõgi, tee ja elektriliin on indiaaniküla lähedal ja see pani ametnikud lubade väljastamisel kõhklema. Õnneks kõik lahenes. Kui tegin selgeks, et püstkojad pole mingid hirmsuured hooned ja appi tuli keskkonnaamet, sain vajalikud allkirjad.”

Püstkodade ehitamisel olid mehele suureks abiks raamatud ja internet, kust sai uurida, kuidas kodadest suits välja juhtida või kui pikki latte ehitamisel kasutada. Kodade kattematerjal sai tellitud Poolast, kuna peremees tahtis, et see oleks vee- ja tulekindel. „Panin kojad püsti ja ühte ehitasin sauna, just see tõmbab rahvast kõige enam ligi. Meie saun on teistmoodi ja inimestele see meeldib – ahi köeb, korstnast tõuseb suitsu ja samal ajal on koja väike madalal asuv uks lahti, mis tagab väga hea õhuvahetuse. Nii saab rahulikult mitu tundi laval olla, vahepeal käid end vees jahutamas ja ära ei väsi,” on Paap ehk Vana Rahu oma kätetööga rahul.

Kuumas saunas keset pakast

Kuigi paratamatult on indiaaniküla kõige tegusam aeg suvi, leidis hulk huvilisi siia tee üles talvelgi.

„Ilma meil kartma ei pea, isegi 24. veebruaril tähistasime suure seltskonnaga siin väärikalt kodumaa juubelit: püstkoja otsas lehvis Eesti lipp, osa rahvast oli saunas, osa tünnisaunas, kolmandad hoolitsesid söögi eest ja kõigil oli hea olla. Arvan, et kohalviibinutest ei unusta keegi päeva, mil Eesti sai saja-aastaseks, kõik oli tavapärasest nii erinev.”

Paap kavatseb indiaaniküla avatuna hoida aasta läbi. „Ma ei loodagi, et talvel käib sama palju rahvast kui suvel. Võrreldes näiteks hotellidega on meil see eelis, et kui külastajaid pole, ei teki ka püsikulusid. Hakkan sauna ja teisi püstkodasid kütma siis, kui kliendid on tulekul, kasvõi pakasega. Esimesel talvel huvilisi leidus, ükskord sauna tehes paukus väljas 25kraadine pakane, nii ongi huvitavam. Veekogusse saab jääaugu teha ja seal on ära käinud needki, kes algul selle välistavad. Keha saab ka tünnisaunas soojendada.”

Klientideni on Paap jõudnud peamiselt sotsiaalmeedia kaudu. „Huvi on olnud meeldivalt suur. Eriti tore on, et kohaletulnud on meie pakutavat ägedaks pidanud ja teistelegi soovitanud. Ütlevad, et päriselus on püstkojad ja kogu ümbrus isegi vägevam kui kodulehe või Facebooki piltidel.” Alustades arvas Paap, et peamiselt leiavad indiaaniküla üles matkahuvilised, aga pooleaastane kogemus näitab, et tulijaid on igat sorti. „Ei ole soolist ega vanuselist erinevust. Eeldus on vaid see, et loodus meeldib ja sääsed kabuhirmu ei tekita. On lõõgastus ja teistmoodi kogemus. Saunad ja spaad on tänapäeval ju igal pool, aga püstkojasaun ja võimalus oma seltskonnaga maailmast justkui eralduda tagavad uutmoodi elamuse. Pakume ka lisategevusi, aga senise kogemuse põhjal väidan, et kõige rohkem tahetaksegi eraldatust, loodust, sauna, veekogu, lõket, grillimisvõimalust – ühesõnaga vabadust. Siin võetakse ka õlut, aga ollakse rahulikud ega läbustata, ju siis mõjub koht rahustavalt või käivad siin need, kes möllata ei tahagi.”

Mõistagi on indiaanikülas kõige magusamad suvised nädalavahetused. Eelmise nädala seisuga oli veel vaba juuli teine nädalavahetus ja järgmist vaba reedet-laupäeva tuli oodata augustini. „Loodetavasti leiavad inimesed alanud puhkuste ajal võimaluse ka nädala sees siia põigata,” ütleb Paap. Tulijatele teadmiseks, et registreerimine on vajalik.

IndiJaanipäeval higistama!

Ülehommegi on Jõe puhketalu indiaanikülla tulemas üle poolesaja külalise, et osa saada seal peetavast IndiJaanipäevast. „Tahaks pidada jaanipäeva, kus joomine ei ole esikohal. Oleme välja mõelnud palju meie olustikku sobivaid seltskondlikke mänge, õe laps mängib flööti, sõber akordioni, makilt laseme ehedat rahvamuusikat. Hästi pingevaba ja mõnus saab olema,” usub Paap. Just jaanipäevaks on tal valmimas uus higistamistelk, mis ühendab indiaanlaste ja eestlaste saunakombeid. „Kuplikujuline telk oli indiaanlastel algselt kavandatud sarnanema ema üsaga. Seal on hästi niiske, istud pimedas maapinnal külg külje kõrval. Kivid aetakse kuumaks, lükatakse hargiga sisse ja käiakse kolm-neli ringi seal sees puhastumas. Higistamistelgiga kaasnevad rituaalid. Näiteks tikkudega ei tohi kivide soojendamiseks mõeldud tuld süüdata, tuli tuleb võtta lõkkest või leida mingi muu lahendus. Kui samal ajal telgis šamaanitrummi taguda, tekib väga omapärane emotsioon,” teab Vana Rahu kinnitada. Kuigi higistamistelke püstitatakse ka ühekordselt, siis tema plaan on seda võimalust edaspidigi pakkuda.

Tuleviku kohta ütleb peremees, et kui külastajatel huvi jagub ja ettevõtmine end ära hakkab tasuma, kavatseb ta küla edasi arendada ja teha juurde teistegi põlisrahvaste stiilis rajatisi, näiteks punanahkadele lisaks kahvanägude ehk Metsiku Lääne stiilis.

Populaarne

Tagasi üles
Back