Müügiks läheb elektriga tootmishoone

Lagunenud ja elektrita hoonega pole tegelikult muud targemat teha kui lammutada Foto: ANDRUS KOPLISTE

Kui nõukogudeaegsel tootmishoonel on olemas elekter, tasub ehitis korda teha ja loota isegi välismaalaste ostuhuvile, kui aga mitte, siis on mõttekam hoone pigem lammutada. Kinnisvaraekspertide meelest võib müüa kõike, kuid reaalse hinnaga.

Ettevõtte Jäätmeproff juht Silvar Algpeus teab, et selliseid korras laudakomplekse, nagu õnnestus temal osta Järvamaa külas Laupal, on Eestis vähe. Lagunenud ja elektrita tootmiskompleksidega pole tegelikult muud targemat teha kui lammutada. Neid ei vaja suurt keegi, sest nende ülesputitamine läheb väga kalliks. Seda teab Algpeus lammutamisega tegeleva ettevõtte juhina.

Kui hoonel on olemas elekter, nagu seda on Laupa kompleksil (250 amprit), siis tasus renoveerida töökoja katus ja panna uued aknad-uksed. Algpeus ostis farmikompleksi oma ettevõttele kohaks, kus hoida tehnikat ja taaskasutatud materjale ning käidelda jäätmeid. Ettevõtjana usub ta, et need väikesed korrastustööd võisid tõsta ostuhuvi, kuid kindlasti oli määravam elektri olemasolu ja suure maantee lähedus. Boonusena asus neljahektarilise kinnistu kõrval veel alajaam. „Mul polnud kavas kompleksi üldse müüa, kuid ahvatlevana tundus võimalus müüa seda Hiina ettevõttele, kes avab minu koduvallas suure tehase ja toob siia uusi töökohti,” lausu ta. Seetõttu oli Algpeus valmis tegema järeleandmisi müügihinnas ja tunnistab, et kuni käte löömiseni oli ta tehingu suhtes skeptiline. „Tundus üsna uskumatu, et Hiina ettevõte tõesti ostab ära ühe laudakompleksi, et teha siia jäätisepulkade tootmise tehas. Ent eelmisel kevadel lõime käed Hiina ettevõttega Greentown OÜ Laupa farmikompleksi müügiks ja tundub, et seal töö käib,” kõneleb ta. Kui nüüd tehas tõesti käivitub, on Algpeus kohe väga rahul, sest ta teab, kui väga on Kesk-Eesti inimestele töökohti vaja.

Viljandimaal ja Pärnumaal paljusid tööstushooneid vahendava ja müüva kutselise maakleri Li Otsingu meelest ongi maapiirkonnas tootmishoonetest müügil enamasti nõukogude ajast jäänud vanad laudad või muud tööstushooned. Eeskätt huvituvad neist kohalikud ehk samas piirkonnas tegutsevad ettevõtjad, kes soovivad tegevust-tootmist laiendada. Nii tulevad hooned müüki harva, need ostetakse otse omaniku käest. „Müüki pannakse hooned pigem siis, kui omanikul on vajadus müüa,” selgitab Otsing. Ostjat aga on keeruline leida. Tollal ehitatud hoonete näitajad, nagu lae kõrgus, hoone laius ja pikkus, ei vasta täpselt nendele tingimustele, mis tänapäevasel tootmisel tarvis on. „Üldjuhul on hoonega koos olev maa hoopis atraktiivsem, veelgi ligitõmbavam on hoone elektri peakaitsme suurus. Kui see on vähemalt sadades amprites, mis võimaldab ampreid juurde ostmata alustada tootmist, ehitatakse kinnistule selleks pigem uus hoone.”

Nii sõltub vanade tootmishoonete müük loomulikult kinnisasja asukohast, kommunikatsioonidest ning eriti elektrivõimsuse olemasolust või selle juurdeostmise võimalusest. Müügiks lähevad pigem linnalähedased laudakompleksid, millel hea sissesõit kinnistule ja seda just suurte autodega. Ettevõtja hindab hoolikalt, kui palju ta peab kulutama enne, kui hakkab tulu saama. Korralikku teed ehitada on üsna kallis. „Nii on nõukogude aja tööstushooned pigem suur peavalu, sest ehitada on palju lihtsam,” lausub Otsing. Samas ehitatakse uusi tootmishooneid maapiirkondadesse vähe ja neidki vaid oma tootmise-ettevõtluse tarbeks. Näiteks 2000. aastate algul lõpuni ehitamata jäänud hoone ostis teine ettevõtja tootmishoone karkassi materjali tõttu. „Nimetatud hoone oli ehitatud betoonpaneelidest, mida oli kasulik juppideks võetuna kasutada mujal objektil. Kui ostetud kohta tootmise rajamisel sai takistuseks sissepääsu liiga kurviline tee, siis nupukam oli uute betoonpaneelide tellimise asemel osta teine pooleli olev tootmishoone,” räägib Otsing.

Järva-, Jõgeva- ja Raplamaal tööstushooneid hindava kutselise maakleri Lea Kerma sõnutsi huvituvad maapiirkonna tootmishoonetest eelkõige piirkonna ettevõtjad. „Üks näide on Laupal farmikompleksi ostnud Hiina ettevõte, kuid see on kindlasti erand ja üle pika aja,” ütleb ta.

Paljud hooned lagunevad seetõttu, et müüja ja ostja ei saa hinnas kokkuleppele. „Omanikule ei sobi potentsiaalse ostja pakutud hind, enne laseb ta hoonel edasi laguneda ja see on üsna kurb,” nendib ta. Nii läheb eelkõige linnalähedaste tootmishoonetega. Näiteks oli ettevõtja valmis ostma ladustamishoone, mille reaalne hind oli 15 000 eurot. Omanik soovis vähemalt kolm korda rohkem ja seda kinnisvaraportaalide hindade eeskujul. Portaalides aga müüakse Kerma sõnutsi helesiniseid unistusi, reaalsed ostu-müügitehingud käivad kutseliste hindajate kaudu ja need hinnad tavaliselt portaalides ei kajastu.

Tööstuskomplekse, täpsemalt lao- ja tootmishooneid on portaalide vahendusel müügil üsna mitmeid. Järvamaal on müügil 7, neist neli maapiirkonnas, Jõgevamaal 23, neist peaaegu pooled maapiirkonnas, Raplamaal 12 ja peaaegu kõik maapiirkonnas. Hinnaklassilt jäävad pakkumised kõige odavamateks Raplamaal, 17 500 ja 123 000 euro vahele. Enam-vähem võrdse hinnaga on müügil tootmishooned Järva- ja Jõgevamaal, 30 000 ja 249 000 euro vahel. Kõige krõbedama hinnaga on müügis Järvamaal asuv Peedu farm koos loomadega ja ühe kallimana ka endine söevabrik.

Kommentaar

Karin Lapp, kutseline vara hindaja:

Tehinguid tehakse maapiirkonnas asuvate tööstushoonetega vähe, seetõttu on selliste varade hindamine tavapärasest keerukam ja täpsus väiksem. Krediidiasutused suhtuvad maapiirkonnas asuvatesse hoonetesse samuti väga ettevaatlikult. Likviidsemad on kõrgete lagedega suuremad hooned, millel on olemas tehnovõrgud. Eelkõige on oluline elektrivõimsus. Tootmis- ja laohooneid ostetakse pigem omakasutusse. Linnadest väljas paiknevate tööstushoonete üüriturg on välja kujunemata ja nõudlus pigem olematu.