Tuulekala pakub meri vaid kuu aega

Kui Kalle Kreis on enda peale võtnud kala suitsutamise, siis abikaasa Lii Tarvis abistab teda kala müümisel. Foto: Tiit Efert

Tuulehaug on samasugune kevadekuulutaja nagu spargel või karulauk. Atlandi ookeanist läbi kitsaste Taani väinade siia jõudnud kala peatub siin kudemiseks vaid kuu aega ja sel ajal võtavad kohalikud kalamehed viimast.

Oma pikkade ja peente lõugade tõttu mõõkkala meenutav tuulehaug jõuab Läänemerre enamasti mai keskpaiku. Teada-tuntud haugiga pole tuulehaugil midagi ühist ei väljanägemiselt, eluviisilt ega maitselt.

Meie kodune Läänemeri on soolases Atlandi ookeanis pesitseva kala jaoks mage paigake, kus kasvab rohkelt taimi, millele oma mari puistata. Kui nad on kudemisega maha saanud, ujuvad nad tagasi ookeani. Marjast kasvavad sügiseks umbes vaksapikkused kalakesed, kes sügise algul vanematele isenditele ookeani järele põrutavad. Eriti aktuaalne on tuulehaug saarlaste jaoks, kus nende püüdmine ja söömine on traditsioon.

Muhumaal on kalastatud juba kiviajast, selle tunnistajaks on Külasema hauast leitud luust ahinguots. Tihe asustus, väheviljakas põllupinnas ja kalarikas meri on taganud kalapüügi tähtsuse läbi aegade. Varasuvel on kaluritele tööd ja leiba andnud just seesama tuulehaug. Ahven on sel ajal pärast kudemist niru ja lesta püüda pole veel lubatud.

„Miks teid tuulehaug huvitab?” küsib kohalik kalamees Kalle Kreis. Tal on Muhumaal südames Liival meierei kaubandushoone juures majake, kus ta kala suitsutab ja müüb. Siinsamas kõrval pidas ta hiljuti kalapoodi, mis kandis vastuolulist silti „Siin ei ole kala pood”, kuigi kõik teadsid seda Kalle kalapoena. Säärase nime pani Kalle poele, et uudishimu tekitada. Kõrval tegutseb mandrilgi tuntust kogunud Muhu Pagar.

Praegu kasutab Kalle kalapoe ruume vaid tootmiseks. Seal on külmkamber ja kalafileerimise laud. Kõrvale rajas ta majakese, kus on kolm suitsuahju ja kust värskelt suitsutatud kala müüakse. Varahommikul Liivale saabudes juhatab suitsukalalõhn otse kohale. „Arenesime kiiremini, kui pood järele jõudis,” räägib Kalle.

Poe kõrval seisab väike „pirukakäru”, kust saab osta värsket ja kuivatatud kala. Poe kavatseb ta avada siis, kui saab pinda juurde.

Kalle sõnul paljud inimesed pelgavad tuulehaugi, sest tal on rohelised luud. „Arvavad vist, et need on radioaktiivsed,” muigab Kalle. Teisest küljest on seda kala jällegi hea ja mugav puhastada, sest kõik luud on selgelt näha.

Ühe tänapäevase legendi kohaselt olla kalamehed lätlastele suitsutatud tuulehaugi angerja pähe maha müünud. Kui need aga küsisid, miks sellel luud rohelised on, kõlanud vastuseks, et angerjad on püütud elektriga.

Teine asi on lõhn, mis on tuulehaugil eripärane ja natuke kibedavõitu. Suitsutades see aga kaob. Tuulehaugi võib ka marineerida, kuivatada, grillida ja praadida. Lihtne küpsetamisviis: lõikad kala juppideks, paned natuke soola, kastad lahtiklopitud munasse, hõõrud jahu sees ja paned pannile. „Saarlastel on tuulehaugi söömise traditsioon, mujal seda eriti ei sööda,” räägib Kalle. Tema sõnul on üks kuu aastas täiesti piisav, et seda kala püüda, süüa ja müüa. Kalad, mis maikuus esimesena kohale jõuavad, on suuremad ja tugevamad, mida aeg edasi, seda pisemaks kala läheb. Viimased, keda enne jaanipäeva püüda, on puhta rääbakad.

Kalasaak on nii ja naa. Kui eelmisel aastal püüdis Kalle ligi kaks tonni tuulehaugi, siis sel aastal ei paista säärast saaki kuskilt. „Ei tea, millest see oleneb, tuultest või vee temperatuurist,” räägib Kalle.

Elukutselise kalamehena püüab Kalle kõike, mida meri pakub ja millel on püügiluba. Põhirõhk on ahvenal, mida võib püüda aasta läbi. Abiks on poeg Karro, kellega koos vee peal käiakse. Kallel on mitu paati ning ta võib käia merel mitu korda päevas.

„Mõni päev istub kala põhjas, ei uju ringi ega satu võrku. Lähed suurte lootustega merele, tuled tagasi tühjade kätega,” räägib Kalle, kes on pärit Saaremaalt.

Kõige suuremad muhulased on tema sõnul kõik kusagilt mujalt tulnud. „Olen ikka juhtinud tähelepanu, et sõjad ja haigused on kaks korda Muhumaa inimtühjaks laastanud. Kes need tõelised muhulased siis on?” küsib Kalle. Tegelikult pole tema sõnul üldse vahet, kus sa elad. Kalastajapisiku sai Kalle lapsepõlvest, juba Saaremaa kodu oli mere ääres. „Kui kalastajapisik nakkab, siis sellest ei saa enam lahti,” kinnitab ta. Kalle on ära proovinud kõik püügiviisid: käinud jää peal õnge sikutamas, jõe ääres lanti loopimas ja üles riputanud põhjaõngesid. „Lemmikkala on müüdud kala,” lausub Kalle. Söögiks tal lemmikut ei ole. „Kõike on niipalju söödud, ainult ogalik on veel proovimata,” tunnistab ta. „Eestis ei ole sellist kala, mida süüa ei kõlba.”

Kolmandat aastat pakub Kalle suviti Liival kala suitsutatult. Suitsutama hakkab ta juba varavalges. Luugid avab kiosk pärast üheksat ja on lahti seni, kuni kala on või kuni kella viieni. Müümisel on abiks abikaasa Lii Tarvis.

Kõige rohkem liigub tal ahvenat, aga siiasõbrad saavad siiga ja angerjasõbrad angerjat. Aga on ka neid, kes ei suuda otsustada ja lahkuvad tühjade kätega. Värske kala transpordiks pakutakse termokaste ja ämbreid. Soojal ajal ja pikemaks reisiks võib saada kaasa jääd, et kala ei rikneks. Suitsutatud kala söövad mõned siinsamas pingi peal ära ja tulevad ostavad kohe juurdegi.

Väikses majakeses on kolm suitsuahju, millega Kalle ise toimetab. Suitsutaja väljaõpetamine võtaks aega mitu kuud.

„Õpetad kellegi ühel suvel välja, aga kas ta järgmisel suvel tagasi tuleb,” räägib Kalle. Seetõttu möllab ta ahjudega ise. Need töötavad lihtsal põhimõttel. All on halgudest lõkke, mis kütab ahju põhja kuumaks. Sinna viskab Kalle laastud, mis tekitavad suitsu. Natuke tuleb ahju ust lahti hoida, muidu hakkavad kalad tekkiva niiskuse tõttu hauduma. „Nii saab keedukala,” räägib ta.

Kala suitsutama hakkas Kalle seetõttu, et anda sellele lisandväärtust ning pikendada realiseerimisaega. Kala on kõige kiiremini riknev kaup, seda võib müüa kolm päeva. Suitsutamise tulemusena ei pea Kalle kala ära viskama ja kõik saab realiseeritud.

Septembris läheb kiosk kinni. Rahvas on siis läinud ja sügisel valitseb Muhus täielik vaikus. Talveturismi on siin vähe. Põhisissetulek tuleb kala müügist kokkuostu, kust see jõuab nii Saksamaale kui ka pealinna restoranidesse.

Et oma silmaga näha, kuidas Muhumaal kalapüük käib, suundume Muhu põhjaossa Seanina neemel asuvasse Võrkaia sadamasse, kus Kalle paate hoiab. Siitsamast sadamast 24. mail 1996 Väinamerele räimemõrdasid nõudma läinud kalurid avastasid räimekastist 2,9 meetri pikkuse ja 135kilose Atlandi tuura, kes on teadaolevalt suurim Eesti vetest püütud kala. Kala vanuseks hinnati 45 aastat ning selle mulaaž on näha Eesti Loodusmuuseumis. Atlandi ookeanist siia eksinud kalalt, millele pandi hellitavalt nimeks Maria, saadi 28 kilogrammi ihaldusväärset musta kalamarja. Seesama kalapaat ehk 9,5 meetri pikkune lappaja, millele tuur vinnati, kuulub nüüd Kallele. Endise omaniku soovil kannab see Maria nime ja selle külgedele on kleebitud tuurapildid, et meenutada Eesti kalandusajaloo ühte suuremat saavutust. Kalle tegeleb ka kalaturismiga.

Mõrrad hakkasid Muhus levima juba 1870. aastate paiku. Mõrd koosneb mõrrast ja tiibadest, mis jagunevad vesiaiaks ja karjaaiaks. Vesiaed kujutab endast kaugele ulatuvat pikka võrku, mis juhib kalad võrguga piiratud karjaaeda, kust need edasi mõrda liiguvad. Mõrd on sisuliselt võrkkott. Mõrda läinud kala koguneb mõrrasoppi. Mõrra sees on kalade tagasiliikumise takistamiseks võrklehtrid.

Kallel on mõrrad paigutatud mitmesse kohta. Esimesest mõrrast saame kõige rohkem haugi, teisest ahvenat.

Jõuame Muhumaa läänekaldale Kõinastu laiu alla. Kiviviske kaugusel on Koguva sadam, eemal paistab Saaremaa, mille silmatorkavam objekt on Orissaare telemast. Seal asuvast kolmandast mõrrast aga leiame kõige rohkem tuulehaugi. See mõrd asub rannast kaugemal. „Tuulehaug randa ei tule,” teab Kalle. Tema sõnul on tegemist hästi uudishimuliku kalaga. Kui teised lähevad paati nähes kahte lehte laiali, siis tuulehaugile pakub see huvi. Nad tulevad paadi ümber uudistama. „Hästi huvitav on seda vaadata,” sõnab Kalle.

Neljanda mõrra juures on eelmiste päevade tormine meri teinud oma töö, vesiaiaks paigutatud võrk on vajunud vee alla ning kalad sellest üle ujunud.

Kokku saame üle saja kilogrammi kala, kõige rohkem on haugi, teisel kohal on ahven ja kolmandal tuulehaug. Saaki täiendavad üksikud kogred, räimed ja priske siig. Kümmekonna kilogrammi jagu on viimastel aastatel võõrale territooriumile tunginud ümarmudilat.

Kui teiste kalade puhul visatakse kõik alamõõdulised isendid vette tagasi, siis mudilal pääsu pole. Neid kui sissetungijaid tuleb püüda niipalju kui võimalik, sest nende agressiivset levikut peetakse meie kaladele ohtlikuks. Seekordne mudilasaak polnud aga kuigi võimas. Varem on Kalle ühe mõrra seest saanud kuni 200 kilogrammi mudilat ja kõikide mõrdade peale kokku päevas 700 kilogrammi. Mudilad viib ta Nasva kalatööstusesse, kus need külmutatakse ja Eestist välja müüakse.