Aiakirjanik: kas iluaias saaks kastmata läbi?

Sobivaim kastmisaeg on varahommik või õhtu, kui kuumust on vähem. Hommikul kastke kindlasti neid taimi, mis jäävad kergesti seenhaigustesse, näiteks roose.

FOTO: Sander Ilvest / Postimees

Minu mereäärse maakodu põuakartlik õuemuru oli tänavu mai lõpus kuivusest juba sama kollane kui mõnel teisel kuival aastal juulis. Kalendrisuvi aga pole ju veel alanudki, kirjutab aiaajakirjanik Säde Lepik.

Kollasel taustal paistavad eriti hästi silma oblikad ja teised eksikülalised murus, kelle juured ulatuvad sügavamale. Neid ei raatsi praegu ka välja tõmmata – olgu kõrbenud kamaras siis niigi palju rohelist. Ja järjest süveneb tahtmine rajada sellele kehvale pinnale hoopis enam-vähem loodusliku ilmega lilleniit nende liikidega, kes suudavad siin paremini hakkama saada.

Kruusaaed, mida kunagi ei kasteta

Suvitusilmade kestes tundub kõige parema lahendusena selline iluaed, kus ei olekski tarvis kasta. Niisugused aiad on tõesti olemas. Ühe kuulsaima neist rajas Beth Chatto – inglise aednik ja aiakirjanik, kes suri tänavu 13. mail 94-aastaselt. Tema panust on tunnustatud Briti Impeeriumi Ordeni ja Kuningliku Aiandusseltsi Victoria aumedaliga, aastate jooksul pälvis tema looming kokku 10 Chelsea lillenäituse kuldmedalit.

Aiareisidele pühendunud firma Astellaria on Beth ja Andrew Chatto aeda viinud ka meie aiahuvilisi. Elmstead Marketi valdus, kus pere 1960. aastal soises orus ja kuival kruusase nõlvaga tühermaal aia rajamist alustas, asub Essexis Colchesteri linna lähistel ehk siis Inglismaa ühes kõige kuivemas ja kehvema mullaga piirkonnas.

Liigniiskest purukuivani ulatuvad kasvukohad olid perele aga huvitav ülesanne ja nende loodu sobib ökoaianduse varaseks näiteks. Valduse head vaated ja taimefotod, külastustingimused ning kuiva, liigniiskesse, varjulisse jm äärmuslikesse kasvutingimustesse sobivate taimede tutvustuse leiate kodulehelt www.bethcatto.co.uk.

Beth Chatto üks moto oli: «Lihtsad asjad on sageli kõige paremad.» See põhimõte käis tal nii elu kui ka taimede kohta. Aias tuleb osata leppida olemasolevate tingimustega, otsida sinna taimi kasvukohast lähtudes ja tegutseda olemasolevat kasutades.

Bethi abikaasa Andrew Chatto kogus terve elu andmeid aiataimede loomuliku kasvukeskkonna kohta ja pani kirja ka väljavalitud taimede ümbruses kasvavad liigid, et samu kooslusi saaks peenardes korrata. Matthew Biggsi raamat «Suured aednikud. 40 aianduse suurkuju ja mida neilt õppida» kinnitab, et imeline aed sündis kahe ande sümbioosis: hr Chatto poolt oli teadus, pr Chatto sobitas ja istutas taimed. Uurimistöö aitas neil oma taimi paremini mõista: kui tead, kus ja kuidas need looduses kasvavad, siis saad neile sarnased tingimused leida või luua.

Ligi 2,5 ha (hektari) suuruse valduse kõige tuntum osa – Kruusaaed, mida mitte kunagi ei ole kastetud ja kus kõik püsikud, sibullilled ja kõrrelised on pärast istutamist pidanud endaga ise hakkama saama või siis välja minema – loodi 1991. ja 1992. aastal puukooli endise parkimisplatsi kohale. Uus 3000 m2 aed kujundati seal umbes kuue meetri paksusele kruusakihile! Enne taimede istutamist künti autorataste all tihenenud parklapinnas läbi ja kultiveeriti. Et pinnas viljakamaks muuta, segati kruusale kõvasti juurde komposti, lagunenud sõnnikut ja peenestatud puusütt. Aeda kujundades oli Beth Chattol eeskujuks ja inspiratsiooniks kuiv looklev jõesäng – seda meenutab ebasümmeetriliste istutusaladega ümbritsetud peatee. Istutusalad ja rajad on kaetud peene kruusakihiga, kruusamultš aitab aias niiskust hoida.

Karm ja ilus elu põuasel loopealsel

Oma niru õuemuru lilleniiduks kujundamiseks ja mulla parandamiseks sain väärt soovitusi maastikuarhitekt Kristiina Hellströmi uuest raamatust «Minu Hiiumaa aed». Hellström on äärmuslikes tingimustes ehk siis paese põhjaga loopealsel, kus labidas kivide pärast kohati maa sisse minna ei taha ja kus kevadised öökülmad võivad ära võtta ka nurmenukuõied, toimetanud ligi 20 aastat ja jõudnud järeldusele: «Aednik on siin lausa sunnitud looduslähedaselt ja -sõbralikult majandama, et üldse mingit tulemust saada.»

Põud on seal karm kogemus, aga sedagi annab väga ilusti ja humoorikalt kirjeldada: «Kevadine põud loopealsel on nagu täitmata lubadused või suured lootused, mis tasapisi, kuid kindlalt luhtuvad. /…/ Kui põud kestab veebruarist juulini, siis hakkavad isegi kõigega harjunud kased kesk suve lehti langetama ning tammelehed tõmbuvad krussi ja pruuniks. Siis ei taha aeda minnagi – nutt, ulgumine ja hädakisa kostab sealt.»

Päris kastmata ta läbi ei aja, sest kevadel istutatud taimekesed muidu ellu ei jää ja sügiseni kestev põud halvendab külmaõrnade puude-põõsaste talvitumist. Kui juba kasta, siis korraga palju, sirtsutamine ei aita ja on lausa kahjulik. «Voolikuga ei malda kuidagi piisavalt kaua ühte kohta leotada – kõrval vahivad ju teised põõsad ja lilled kadeda pilguga ning hõikavad kuival ja kähedal kurgul – aga mulle?! Tuleb teha nii – matta vooliku ots multši alla ja las ta jookseb vaikselt, veerand tundi vähemalt igale suuremale taimele. Sel ajal kui vesi jookseb ja mulda imbub, võib ju muid asju teha. Äraõitsenud püsikuid saab lõigata, aia ümberkujundamist planeerida. Nii ununeb voolik muidugi sootuks, aga vähemalt see koht sai korralikult kastetud.» Selliseid nutikaid soovitusi, mis antud nii, et asja iva jääb meelde, aga õpetamise tunnet ei teki, on lahedas raamatus palju – lugege ja nautige ise.

Mõned kastmisnipid

Looduslähedast aeda, kus lillepeenrais kasvaksid ka põuaga hästi näiteks liivateed, kipslilled, kukeharjad, raudrohu liigid ja nende värvikad sordid, nurmnelk, kurekatel, kuldkann, kollane karikakar, kadakkaer, neitsikummel, käokannused, hanerohi, naistenõgesed, käbiheinad, kassisabad, piimalilled, raudürdid, risoomikas kurereha, jumikad, idamagun, ogaputked, mesiohakad, lavendlid jt, endale üleöö muidugi ei saa. Seepärast kordan lõpetuseks üle mõned kastmissoovitused, millest võiks põuaga natukegi abi olla.

Kerge sirtsutamine ei tee mulda märjaks, kastes 1 ruutmeetrit 10–20 liitri veega, on muld märg 10–15 cm sügavuselt. Tihe kerge kastmine on kahjulik: taimede juurestik kujuneb siis pinnalähedaseks ja põuakartlikuks.

Vesi imendub niiskes mullas paremini. Kui kastate tuhkkuiva mulda, siis laske sellel esmalt natuke märguda ja veel aeglaselt imenduda. Kõige parem on, kui vesi imbub aeglaselt mulda imbvoolikust.

Taimedele meeldib õuesoe (u 20 kraadi ) ja pehme vihma- või tiigivesi. Puurkaevuveel laske enne kastmist vähemalt päev läbi veeanumas seista ja soojeneda.

Põuaga on umbrohtu kergem maast välja tõmmata, aga teisalt tasub kitkumine siiski edasi lükata, sest umbrohi pakub pisut päikesevarju. Kitkudes võite kogemata välja tõmmata ka oma lemmiktaimi, mis vajavad tagasi istutatult juurdumiseks kastmist. Väga kuumal ajal võib lillepeenart päikese eest varjata nt võsast murtud okstega.

Noori korralikult juurdumata puid ja põõsaid ei tohi ka põuaga kastmata jätta! Juunis vajab väike puu nädalas vähemalt 3–4 ämbritäit vett, põõsas paar ämbritäit. Ümber taime olgu tehtud kastmissüvend, siis ei valgu vesi laiali.

Hekke, viljapuid ja marjapõõsaid on kindlam istutada ajal, kui mullas on rohkem niiskust.

Et kastmisvesi jõuaks kindlasti juurteni ja auruks vähem, võib maasse kaevata auguliseks torgatud plastnõu või nt põhjata plastpudeli ja lasta veel sealt mulda imenduda.

Multšitud püsikupeenart kastes jälgige, et vesi jõuaks kindlasti mulda, mitte ei jääks pidama multšikihi sisse.

Põud teeb vähem kahju, kui sel ajal muru võimalikult vähe niita ja kui tuleb niita, siis tehke seda kolmandiku võrra kõrgemalt kui tavaliselt. Rohulõikmed võib jätta multšiks, see vähendab aurumist.

Loe ka neid

Tagasi üles