Kuidas öökülma ajal taimi kaitsta?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Väikesel maa-alal võib öökülma vastu aidata uduvaniku või suitsukatte tekitamine, taimede piserdamine päikeseloojangu paiku veega, taimede sissetõstmine või ventilaatori töölepanek.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Praegustel selgetel öödel on öökülm lausa igapäevaseks nähtuseks ja sellega kaasneb halla teke. Seepärast tutvustan lühidalt aktuaalset teemat - kuidas öökülma tõrjuda.

Öökülmadest räägitakse pigem soojal poolaastal, kuigi tinglikult võiks seda nähtust esineda mistahes ajal olenevalt definitsiooni kokkuleppest. Täpsemalt on öökülm määratletud agrometeoroloogiliselt: põllu- ja aiakultuuride kasvuperioodil õhu, maapinna või taimede vahetu ümbruse temperatuuri langus alla 0 °C – see tähendab, et öökülmast võib selles kontekstis rääkida maist oktoobrini, varase kevade puhul ehk ka juba aprillis. Niisiis piisab öökülma olemasoluks miinuskraadidest (temperatuur alla 0 °C) üksnes maapinnal või sellest 2 cm kõrgusel, kusjuures õhk 2 m kõrgusel võib-olla suhteliselt soe, isegi üle +5 °C.

Öökülmad jagunevad advektiivseteks ja radiatsioonilisteks. Advektiivne öökülm on tavaliselt seotud külma (arktilise) õhumassi sissetungiga. Aprillis, mais ja sügise hakul (septembris, oktoobris) on tüüpiliseks saabumise ilmakaareks põhi ja kirre, aga juunis pigem loe. Säärase öökülmaga võib olla ilm tuuline, vahel isegi pilvine, ja selline öökülm haarab suure territooriumi. Võib sadada lund ja tekkida ajutine lumikate. Öökülm võib esineda mitu ööd järjest.

Radiatsiooniline ehk kiirguslik öökülm on seotud vaikse ja selge ilmaga: sel juhul on õhu jahtumine öösel soodustatud, sest soojuskiirgus lahkub ilmaruumi – nii võib maapinnal ja selle lähedal langeda õhutemperatuur miinuspoolele. Jahtumiseks eriti soodne on väga kuiv õhumass, mida iseloomustab madal kastepunkt: juba madalama kui 5 °C kastepunkti korral on selge ja vaikse ilmaga öökülma võimalus olemas. See öökülm on sageli laigutine ja oleneb tugevasti pinnamoest (kergemini tekkiv soistel aladel ja orgudes).

Öökülma liigid võivad liituda – sel juhul räägitakse advektiiv-radiatsioonilisest öökülmast: algul tuleb kohale külm ja kuiv õhumass, seejärel algab soodsatel oludel tugev jahtumine.

Neid tegureid, mis öökülma mõjutavad, on palju, nagu pinnase niiskusaste, lõimis (mulla, setete mehaaniline koostis), veekogude lähedus jne, kuid eriti oluline tegur radiatsioonilise öökülma puhul on pilvisus: kui ilm on pilves (madalad pilved), siis pilvekiht kaitseb maapinnalähedast õhku jahtumise eest.

Palju on räägitud öökülma tõrjest. Selle võib jagada väikese- ja suuremastaabiliseks. Väiksem hõlmab potipõllundust, verandasid, väikeseid põllulappe. Seal aitab öökülma tõrjuda uduvaniku tekitamine – kui suhteline niiskus on üle 80%, tuleks õhku lisada tihenemispihusid, nagu soolakübemed jms hüdrofiilsed osakesed, et udu tekiks ja pidurdaks vabaneva kondenssoojuse abiga õhutemperatuuri langust, suitsukatte tekitamine, taimede piserdamine päikeseloojangu paiku veega, taimede sissetõstmine, ventilaatori või fööni töölepanek.

Suuremastaabilise tõrjega on keerulisem, kuid üritatud on tõsta piirkonna turbulentsust (väheefektiivne) või paigutada põldude servadele (pindala mitte üle 1 ha) infrapunakiirgurid. Viimast on peetud üsna tõhusaks, kusjuures infrapunalambid peavad olema võimsad ja suure hajuvusega – sel juhul neelavad pinnas ja taimed kiirguse ja öökülmast saab lahti. Suure mastaabi puhul on püütud rakendada ka suitsukatte ja uduvaniku tekitamist, aga siis peab ilm olema tuulevaikne.

Viimased päevad on ehmatanud kõleda ilma ja isegi lumeohuga. Praeguseks on ilm leebumas ja öökülma oht taandub, päeviti on taas oodata üle 20 kraadi. Kuigi siin-seal on vihma sadanud, ei piisa sellest ja nii see tuleoht üha kasvab ja paugutab mitmel pool üle 10000 ühiku, mis on nii varase aja kohta rekordiline.

Tagasi üles