Rahvamuusik mängib loomadele viiulit

Tunnustatud rahvamuusik Marju Varblane võtab aeg-ajalt viiuli kätte, et ka oma loomadele mängida. Nad kuulavad huviga. Foto: Maarius Suviste/Lõuna-Eesti Postimees

Kolm aastat tagasi maakodu leidnud tunnustatud rahvamuusik ja viiuldaja Marju Varblane tegi elus kannapöörde – kolis linnast maale elama. Ta hakkas kodutalus arendama permakultuuri. Aga miks on tee ääres talu postkastil kala kujutis?

Enne elas Varblane Tartus. Nelja aasta eest hakkas ta tõsiselt mõtlema, et on vaja linnaelust ja -kärast eemale saada, kaugele ja omaette. Ta hakkas otsima kodu. Oma talukohta.

„Minu soov on, et saaksin tarbida võimalikult puhast ja oma kodu lähedalt saadud toitu ning võimalikult jätkusuutlikult majandada. Oma talu on selleks ainuõige võimalus,ˮ räägib muusik, kes kõik lapsepõlvesuved veetis Viljandimaal vanavanemate talus. Sestap on talutöödki talle maast-madalast tuttavad.

Oma tulevast elu nägi ta üha rohkem Võru- või Valgamaa kandis.

Tal oli palju soove, milline talu olema peaks ja kus asuma. Soov oli, et tulevane kodukoht oleks võimalikult inimtühi. Et lähima naabrini oleks vähemalt kilomeeter. Tahtis privaatsust, et naaber ei vaataks aknast sisse ega uuriks üle aia, mida ta oma õuel teeb. Tahtis, et mets oleks ümberringi. Ja et oleks oma ruumi ja oma aega.

„Vaatasin statistikast järele, et Valgamaa on kõige inimtühjem koht Eestis,ˮ muigab Varblane. Läks nii, et lõpuks ta jõudiski Valgamaale – tema uus kodu asub Sangaste lähedal. Kõik esitatud nõuded said täidetud. Privaatsust on, metsa on, lähim naaber linnulennult üle põllu on pooleteise kilomeetri kaugusel.

„Leidsin selle koha siin pärast intensiivseid otsinguid,ˮ ütleb ta oma talu ees seistes. „Tegin tiiru peale, käisin majas sees, kõndisin välja ja viie minuti pärast ütlesin: ostan selle koha ära. Nii ma endale sünnipäevakingituse tegingi.ˮ

Nüüd on naine maal elanud kolm aastat. „Ei, absoluutselt mitte,ˮ kinnitab ta, et enam kunagi linna elama tagasi ei lähe. „Olen vabakutseline muusik ja koolitaja. Kogu aeg on sõitmist palju ja olude sunnil tuleb ka tihti Tartus käia. Tartu on võimsalt arenenud ja ilusaks linnaks muutunud, aga minu jaoks on juba ka seal liiga palju inimesi ja liiga palju autosid.ˮ

Linnas olles mõtleb ta: saaks juba rutem minema. Saaks maale. Saaks oma koju. „Tulen koju ja tunnen, et siin saan hingata. Linnas olles tunnen, et õhust ja oma ruumist jääb puudu,ˮ ütleb ta. „Maal on nii, et saan oma käe järgi teha ja keegi ei ütle, kuidas peab olema.ˮ

Varblase taluõuel siblivad ringi kukk, kanad, pardid ja haned. Loomadest on talu visiitkaardid kitsed ja lambad. Talul on perenaise sõnul päris palju õuemaad ja metsamaad. Heinamaad on nii palju, et teenindab kaks kitse ja kaks lammast ära. „Suurtootmist ei kavatse ma küll siin arendama hakata.ˮ

Küll aga arendab permakultuuri ehk jätkuloomist, mis 1970. aastatel sai Austraaliast alguse ja levis seejärel kiiresti üle maailma. „Permakultuur tähendab kestlikku põllumajandust või üldse elustiili. Selle põhimõte on lihtsustatud öeldes järgida loodust ja looduse rütme, et võimalikult vähe ise sekkuda. Mitte lõhkuda olemasolevat elukeskkonda ja kasutada maad jätkusuutlikult,ˮ räägib Varblane.

Naine seisab äsja tehtud aia juures. „ Aed on tehtud metsast leitud materjalidest, ilma ühegi naela ja kruvita,ˮ ütleb ta, et on vanad tehnikad üle võtnud.

Sama on peenramajandusega, mis tema juures meenutab Tootsi peenart. „Me arendame siin katmistehnikat ja meie põhimaterjal on põhk. Suvel viskame põhu kasvõi murukamara peale, aasta otsa see seal on, järgmisel kevadel on selle all must muld olemas,ˮ selgitab ta.

Eelmisel aastal proovis ta kartulitega niimoodi, et pani muru peale kartulikoored, millel olid idud juba otsas. „Katsetasin. Viskasin põhu peale. Põhukiht peab olema üsna paks, umbes 20 sentimeetrit. Kartul kasvas mühinal, all olid ilusad mugulad. Nii et saab ka nii ja pole vaja kaevata,ˮ räägib ta.

Varblase sõnul on permakultuuri põhimõte, et kõik on kogu aeg ringluses. Mitte midagi ära ei visata, mitte midagi ära ei võeta – kõik on alles ja ringleb.

Enamik värsket kraami, mis köögist järele jääb, läheb lindudele või loomadele ja nende kaudu tuleb sõnnikuna tagasi. Põhuga sõnnikut tekib päris palju ja see läheb loomulikult kasutusse. Mitte küll kõik köögiviljaaeda, vaid pigem rohkem puude ümber.

„Otseselt kompostimiskohta mul ei ole ega hakkagi olema. Kui vahepeal jääb selliseid jäätmeid nagu värsked juurikad-koorikud üle, siis olen katsetanud: lükkan selle põhukihi alla otse peenrasse. Toimib täiesti – lagunemisprotsess hakkab pihta,ˮ räägib permakultuuri austaja.

Varblane selgitab, et permakultuuris ei kasutata mitte kunagi monokultuurset põllumajandust – alati on mitu kultuuri koos. Näiteks tomat koos basiilikuga. „Mis on potis hea, on ka taimele hea,ˮ teab ta. „Tomat ja basiilik on ülihea maitsekooslus. Basiilik hoiab tomatile vajalikku niiskust pinnases ja toetab tomati kasvu.ˮ

Varblasel on plaan hakata tegema Sangaste mail oma koduaias kogukondlikke praktikapäevi, et ühiselt permakultuuri arendada. „Näiteks õpetame, kuidas palja muru peal kartulit kasvatada. See on paljudele üllatuseks: ohhoo, kas tõesti saab ka niimoodi? Saab küll,ˮ kinnitab ta. „Ise ma aiandust õppinud ei ole. Baas on lapsepõlvest ja täiskasvanuna olen ise omal käel kogu aeg juurde õppinud. See on pidev õppimine, ka see, kuidas ilma keemiata taimi kaitsta ja nende kasvamist soodustada.ˮ

Ta tunnistab, et loomulikult ei ole kõik katsetused õnnestunud. „Midagi õnnestub, aga midagi läheb ausalt öeldes ka väga untsu,ˮ rehmab ta käega. „Katsetada ja praktiseerida tuleb, ega muidu ei õpi. Aga seda võin küll omast kogemusest öelda, et meie kliimasse sobib põhumajandus ülihästi – see aitab ära hoida juhusliku öökülma kahjustusi. Selle asemel, et katta, katta ja katta, on põhumajandus päästerõngaks. Eriti vihmasel ja külmal suvel.ˮ

On see juhus või kokkusattumus või sümboolne, mine võta kinni, aga märkimist väärib see küll: rahvamuusiku ja viiuldaja Marju Varblase talus on kunagi elanud tuntud lõõtsakuningas Aleksei Kala. Nii et seepärast ka kala postkastil.