Pärnu-Jaagupist tuleb päevas 3000 karpi kõrsikuid

Magusate kõrsikute retsept on muutumatuna püsinud aastakümneid. Foto: Toomas Salda

Kui üheksakümnendate alguses tahtsid kõik tarbida välismaiseid ja võimalikult kirevas pakendis maiustusi, siis juba sama kümnendi lõpus hakati taas avastama kohalikku ja mitu korda naturaalsemat kaupa.

Nõukogude ajal maisipulkade, Põltsamaa marmelaadi ja „Komeediˮ kommide kõrval arvestatava konkurentsi puudumist nautinud klassikalised kõrsikud ilmusid jälle poeletile ja tänaseks on neid tootev Pärnu-Jaagupis tegutsev osaühing Hellar ja Pojad müüki ja käivet igal aastal kasvatanud. Päevas toodetakse siin 3000 ja nädalas 12 000 karpi magusaid kõrsikuid, mille kergesti leitava tibukollase paki kaanenägu on lõbus jänes.

Peale klassikalise magusa kõrsiku toodab Hellar ja Pojad ka kõrsikut šokolaadis, aga palju vähem. See töö võetakse ette tellimise peale.

Hellar ja Pojad on perefirma, mida veavad vennad Alayn ja Arbo Mägi ning esimese abikaasa Diana.

Enne ettevõtte asutamist 1996. aastal oli perekond küpsetanud leiba ja saia. „Kõrsikust ei teadnud me tollal muud, kui et neid oli varem Pärnu-Jaagupis toodetud ja siis nõudluse puudumise tõttu liinid seisma pandud,” meenutavad Diana ja Alayn kõrsikutootmise juurde jõudmist. „Meil läks aga kenasti ja tahtsime tootmiseks kohandatud garaažist suuremale pinnale kolida, nii jõudsime oma praeguse hoone juurde Pargi teel. Nutuses seisus hoonet pakuti rendile. Varsti ostsime selle 600 000 krooni eest päris endale. Jätkasime saia ja leivaga ning kõrsiku peale esialgu ei mõelnudki. Ühe kahest meile päranduseks jäänud vanast kõrsikuliinist viskasime lihtsalt välja.”

1997. aastal hakati siiski alles jäänud liinil kõrsikutega katsetama. Samal ajal tekkisid suured poeketid ja tasapisi pääseti oma kaubaga nende lettidele. 1999. aasta laulupidu oli nende jaoks lotovõit – ostsid sinna pinna ja läksid kõrsikuid pakkuma. „Paremini poleks saanudki minna. Tänu seal reklaamina mõjunud müügile kolmekordistus meie kõrsikutootmine. Kasvas ja kasvas, kuni sai ja leib kadusid meie sortimendist üldse ära. Väiksemad leivatööstused on ju järjest turult välja söödud,ˮ räägib Diana.

„Kasvasime usinalt, aga ühel päeval astusid sisse ametnikud ja teatasid, et euronõuded on täitmiseks, pange oma putka kinni. Ega meil siin midagi ilusat polnud jah,ˮ tunnistab Alayn. „Tegime PRIA toel nõutud remondi ära, hankisime kõik vajalikud load ja jätkasime. Kordamööda ehitasime, koristasime ja tootsime, mistõttu aega kulus rohkem, aga tootmist ja kaupluste meie kaubaga varustamist ei tahtnud mingil juhul katkestada. 2013. aastal sai remont valmis. Uue liini tellisime ka sisse.”

Nad oleksid saanud osta ka liini, mis toodaks kolm korda rohkem, aga see oleks põhinenud teisel tehnoloogial. Tootmine olnuks kiirem, aga tulemus teine. „Lätlane ütles kohe, et kui midagi muudame, siis tema meie kõrsikuid ei taha. Meil paisutab sooda kõrsiku krõbedaks. Soodavann tahab ühtlast 83kraadist kuumust ja ainuüksi vanni kütmisele kulub soliidne summa. Ilma selleta saaks odavamalt, aga kehvemini,ˮ selgitab Diana.

„Meil on maksimaalselt naturaalne kaup, aga veidi margariini peab kõrsikus olema, õliga ei saa neid teha, sest maitse muutub, oleme proovinud. Meie retsept on muutumatuna püsinud aastakümneid. Tahtsime nimetust „magus kõrsikˮ patenteerida, aga ei lubatud, sest tegu on üldmõistetega,ˮ lisab Alayn.

Konkurente on Pärnu-Jaagupi kõrsikumeistritele aeg-ajalt tekkinud, aga nemad pakuvad teistsuguseid tooteid. „Proovisime sõpradele ette hoiatamata teiste tootjate kaupa pakkuda, aga kohe saadi aru,ˮ naerab Alayn.

Nõudlus magusate kõrsikute järele on üha kasvanud. Eriti hästi lähevad need kaubaks suvel, sest kui mõni teine maiustus sulab soojas ära või läheb nätskeks, siis kõrsikuga ei juhtu ka kõige palavama päikese käes midagi ning neid saab muretult randa kaasa võtta.

„Kui veel viis aastat tagasi oli talvel müük väiksem, siis nüüd on vahe teiste aastaaegadega kahanenud. Ainult päris jõuluajal ei suuda me piparkoogiga võistelda, siis 2–3 nädalat puhkame. Välismaa suunal pole me väga pingutanud, Lätti siiski saadame üsna arvestatavaid koguseid. Eestis võiks kõrsikul paremini minna Lääne- ja Ida-Virumaal, seal on arenguruumi. Kui Pärnus müüme kümme kasti, läheb Narvas sama ajaga vaid kaks,ˮ toob Diana näite.

Sortimendi laiendamisele Eesti juhtiv kõrsikutootja pingsalt ei mõtle, sest enamjaolt tahetakse ikka seda kõige klassikalisemat harjumuspärast kõrsikut. „Poes olen näinud küll köömnete ja muude maitsetega tooteid, aga proovitakse ära ja sinna see jääb. Laiem sortiment ajaks tootmisprotsessi ebamõistlikult keeruliseks – iga uue maitse pärast tuleks liin seisma panna ja ümber seadistada. Väikese koguse pärast pole mõtet protsessi katkestada ja uut alustada,ˮ on Alayn veendunud.

Mingil määral võib kõrsikut pidada ka nostalgiatooteks – retsept pole aastakümnete jooksul sisuliselt muutunud ja kui Lätis müüb edasimüüja Pärnu-Jaagupis valminud kaupa kilepakendis, siis Eestis on jäädud truuks pappkarbile, vaid selle värv on silmajäävalt tibukollaseks muudetud ja lisatud lapsesõbralik jänesepilt. Ettevõtte laos on säilinud veel isegi vanu NSVLi-aegse kujundusega pakendeid, milles ümberkaudsetes maapoodides tänaseni nostalgialainel püsides oma kaupa müüakse.

Kõrsikute hindki on peremehe sõnul harjumuspäratult stabiilsena püsinud – umbes eurost jaemüügihinda on hoitud krooniaja lõpust. Lähitulevikus plaanivad nad seda siiski mõne sendi võrra tõsta, sest kõik ülejäänud hinnad on ümberringi märgatavalt tõusnud ja töötajad vajavad palgatõusu.

Reklaamile pole Hellar ja Pojad panustanud. Küll aga käib ettevõttes igal nädalal mitu ekskursioonigruppi, kellele Diana eestvedamisel oma tooteid ja tegemisi tutvustatakse.

„Lasteaiad, koolid, asutused, homme tuleb näiteks 44 Pärnu raamatukogutöötajat,” loetleb naine. „Paljud ettevõtted küsivad ekskursiooni eest raha, aga meie kasvatame nii endale kliente. Nähakse tootmist, proovitakse kõrsikuid, ostetakse kaasa ja hiljem poes käies tuleme loodetavasti jälle meelde. Oleme Pärnumaal allesjäänutest üks suuremaid toiduainetööstusi.”

Kuigi kõrsikutootmine edeneb kenasti, on osaühingul Hellar ja Pojad teinegi tegevusharu. Kolmanda ettevõtte juhatuse liikme, Alayni noorema venna Arbo juhtimisel pakutakse nelja kraanaga varustatud veokiga transporditeenust. Kui kõrsikutehases töötab seitse inimest, kellest kuus on naised, siis autodel saab tööd ja leiba viis kohalikku meest.

„Mõni aasta tagasi tegime laupäeviti veel kaminapuid. Põhimõtteliselt tuleb teha kõiki asju, kus raha on võimalik teenida. Kui rabeled ja teed, jääb endale ka midagi. Ilma tööta ei taha keegi raha maksta,ˮ on Alayn ettevõtluses oldud aastate jooksul õppinud. „Kollektiiv on meil stabiilne püsinud, ju siis neile sobib ja ollakse rahul. Meile ka sobib, sest töötajad oskavad oma ülesandeid täita ja on igati tublid. Kindlustunne on kõigile oluline.ˮ