/nginx/o/2018/06/07/7887342t1hb25b.jpg)
Tänavune aasta algas Eesti ratsaspordile hästi, aga veel parem on see olnud Eesti hobusekasvatusele. Spordi suursündmus oli, kuidas kaks eestlast, Urmas Raag ja Rein Pill esindasid 11.–15. aprillil Pariisis maailmakarika (MK) takistussõidu finaalis mitte ainult Eestit, vaid kogu Ida-Euroopat ja olid selle tsooni ainukesed finaali jõudnud sportlased.
Tänapäevane ratsasport on ju seni lääne tsivilisatsiooni kvaliteedikultuse kehastus. Et vaesed ida-eurooplased suudavad siin konkurentsi pakkuda, oli paljudele üllatus.
Kuigi Raag ja Pill osalesid MK-l importhobustel, tegid nad paralleelses CSI5* arvestuses kaasa eesti sporthobustel – Raag V Carlosel ja Pill Alfons Ral. Alfons Ra ja Pilli 7. koht ühes sõidus on veel üks märk ESH tõuraamatu edust.
Kuu aega hiljem startisid mõlemad paarid Leedus tänavuse maailmakarika etapil ja said vastavalt 1. ja 3. koha – eeldus, et finaali võidakse tänavu pääseda hoopis eesti sporthobustel.
Eesti hobusekasvatuses jõuti 21. sajandi alguses veendumusele, et tahame Euroopasse. Nagu Gustav Suits 95 aastat varem kuulutas „Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!”, teatasid Eesti Sporthobuste Kasvatajate Seltsi 26 asutajaliiget 26. aprilli 2000. aasta koosolekul, et hakkavad looma uut tõugu: eesti sporthobune (ESH), võttes eeskujuks euroopaliku piirideta aretuse ja aretuseesmärgiks hobuste sportlike võimete arendamise.
ESH tõuraamatu julge aretuspoliitika pälvis tähelepanu ning 2005. aastal võeti ESHKS Maailma Sporthobuste Kasvatajate Föderatsiooni liikmeks.
Enne seda oli Eestit maailma ratsutamises märgatud nn transiithobuste õnnestunud avastamise ja tippspordiks ettevalmistamise tõttu. Lugu Rhythmicalist (Ritmitšnõi), kuidas see lõpuks Sidney olümpial Ameerika Ühendriike esindanud vene hobune osteti Eestist Soome 50 külmkapi eest, kordub nüüdki kurioosumina mõnes ajakirjas.
Eestist ostetud Beg sai Saksamaal kuulsaks kui parim täisvereline täkk trakeeni tõu aretuses. Vene trakeen Palladium oli 2001. aastal Gunnar Klettenbergiga Euroopa parim trakeen takistussõidus.
Transiit Venemaalt läände asendus peagi mitme lääne hobuse talendi avastamisega.
Ühe maailma tipptäku Kannani kuulsuse esimesed rajajad olid tema Peeter Viiardi poolt Belgiast Eestisse toodud pojad A Pikachu de Muze ja A Big Boy. Esimene tuli 2006. aastal kuueaastaste noorhobuste maailmameistriks, seda küll pärast müüki välismaale, teisega jõudis Rein Pill 2009. aastal Euroopa meistrivõistluste avasõidus 7. kohale ja hobuse müük Athina Onassisele oli mõned nädalad hobuajakirjanduse pommuudis.
Hannoveri täkk Spartacus avastati sugutäkuna esimesena Eestis, ta oli 2011. aastal Hollandi KWPN tõuraamatus populaarseim täkk ja samal ajal Saksamaa olümpiakoondise kandidaat.
Viimasel ESHKS üldkoosolekul tekkis diskussioon, kas 2017. aasta oli ESH edukuse tipp või on meil veel arenguruumi. Olime ju maailma tõuraamatute konkurentsis takistussõidu edetabelis 37. kohal, kõrgemal kui Soome FWB, Läti, Leedu, Saksamaa Trakehner Verband jt lähemad konkurendid, riikidest isegi 21. kohal.
45 protsenti Eesti ratsasportlaste rahvusvahelistest startidest tehti ESH hobustel, kolm aastat järjest oli jõutud maailma noorhobuste tšempionaadi finaali, esmakordselt juhtis Eesti takistussõidu edetabelit importhobuste ees ESH hobune – Alfons Ra.
Alfons Ra ratsanikku Rein Pilli teavad kõik, kasvatajat Julia Katoki tuntakse vähem. Aga just tema on tõestanud, et Eestis on hobusekasvatuses kõik võimalik. Kunagi Niitvälja tallitüdruk, mitmes hobustega seotud ametis ja ettevõtluses Eestis ja Soomes rängalt tööd rüganud ja äri ajanud, alati rõõmus ja õnnelik Julia on õigeid otsuseid teinud. Alfons Ra isa Aromats on Julia avastus Lätist. Ta oskas näha Läti parimas täkus võimalust tema kuulsate eellaste genofondi odavamalt kasutada. Alfons Ra emas on aga ühendatud parim, mis vanast Niitvälja trakeenide aretusest võtta oli – ta vanaisad on Eesti trakeenide ajaloo parimad täkud Palladium ja Bariton.
Alfons Ra karjäär on olnud huvitav, et mitte öelda keeruline. Kaheaastasena hiilgas ta piirkondlikul ülevaatusel, sai sel ajal haruldase hinde 80 p. Ainukesena meie ülevaatuste ajaloos oli ta käitumise hinne 10! Edasi nii lihtsalt ei läinud. Väikest kasvu (2aastaselt 158 cm) täkk ei pakkunud huvi aretajatele ega sportlastele. Rein on öelnud, et õnneks jäi hobune liiga vara raskete sõitudeni viimata ja rikkumata. Kui ta siis hobust proovis ning koos Juliaga ühised otsused tehti, arenes kiiresti uus tuhkatriinulugu. Alfons Ra ja Reinu iseloomud sobisid – mõlemad näivad kõrgete takistuste veatust ületamisest rõõmu tundvat.
Aga maailma edetabelites on parim ESH hobune siiski Niitväljal Peeter Raidi kasvatatud Herold N. Kui kiiresti areneva Seeder Horses OÜ üks omanik Raili Pillmann kutsus mind möödunud kevadel Saaremaale oma uusi Hollandist ostetud aretusmärasid vaatama ja kohtuma nende müüjaga, ütles see tavaline hollandlane kõigepealt, et ta teab Eesti hobusekasvatust küll, on näinud Itaalias Herold N nimelist hobust ja seal olevat seda isegi Itaalia olümpiavõistkonna võimalikuks kandidaadiks peetud. Olümpiale Herold N ei jõudnud, aga ta on veel parimas eas.
Kui Alfons Ra oli mullu maailma edetabelites Herold N järel edukaim oma auhinnasummaga, siis FEI punktiarvestuses vahetasid nad koha kolmanda silmapaistva ESH hobuse V Carlos’ega, kelle tänavused saavutused on kirjas artikli alguses. Erinevalt ruunatud Alfons Rast on ta väga erilise sugupuuga, tema isa on maailmas ülipopulaarne Verdi, seetõttu on V Carlos hinnatud sugutäkk, kes on andnud Eestis 15 järglast.