Ostjad ei usu, et kohalikud maasikad nii suured ja ilusad võivad olla Esimesed avamaamaasikad said valmis mais

Valdis Kaskema kiidab uusi maasikasorte, näiteks näevad Asia sorti maasikad välja nii ilusad ja lopsakad, et skeptilised Eesti inimesed mõnikord ei usu, et sellised marjad on tõepoolest kasvanud siinsamas Eestimaal.

FOTO: Kristina Traks

„Olen 22 hooaega kasvatanud maasikaid ega mäleta, et oleks esimesi marju noppinud juba mai lõpus,” ütleb Eesti suurima maasikakasvataja OÜ Kindel Käsi juhataja Valdis Kaskema. Loo ilmumise ajaks on ettevõttest esimesed maasikad juba müügikohtadesse jõudnud.

Kaskema räägib, et senine rekord oli maasikate valmimisel 5. juuni. Tavaline aeg, mil saak hakkab tulema, on aga 15.–20. juuni paiku. „Tänavune aasta on tõeliselt eriline. Kolme päeva jagu sündmusi võib juhtuda ühe päevaga ehk et täna vaatan, et mari on alles roheline, aga homme võib ta juba olla punane. Ema leidis põldude lõunapervelt punaseid marju juba mõni päev enne mai lõppu. Ennekuulmatu!” nendib ta. „Marjakasvatuse algusaastatel olime õnnelikud, kui saime marjamüüki alustada juuli esimestel päevadel.”

Parajasti on marjakasvatusettevõttes ülikiire aeg. Kaskema telefon piriseb lakkamatult ning raadiosaatja teel tuleb kogu aeg töötajatele suuniseid jagada. Käib põldude ettevalmistus uute vaarika taimede istutamiseks. Samal ajal tuleb pidevalt jälgida, et põllud ei jääks niiskusepuudusesse ning üksiti ka ilmal silma peal hoida.

„Ilma jälgin kogu aeg, pidevalt refresh’in. Jälgin Vene, Norra ja meie kohalikku ilmaennustust, kuid eks ise peab aru saama, kelle prognoos parasjagu täppi läheb. Kohalikku ilma tunnen ma ise kõige paremini,” ütleb Kaskema. „Praegu on mul 24/7 töötegemise aeg, ei ole vahet, kas on öö või päev. Oleme töödega natuke hilja peale jäänud.”

Tartumaal Unipihas tegutseval ettevõttel kasvab maasikaid 20 hektaril, lisaks kasvatatakse katselappidel vaarikaid ja mustikaid. Marjakasvatus käib täielikult avamaal, sest siin ettevõttes ollakse kindlalt avamaa-usku.

„Kasvuhooneid rajatakse palju ja varsti on avamaalt saadud maasikas vaat et eksootika. Kasvuhoones kasvatamisel on oma eelised, aga on ka puudusi. Meie eelistame kindlasti avamaakasvatust, sest leiame, et nii kasvanud maasikas on kõige magusam, samuti on väljas kasvatamine odavam kui kasvuhoones substraadil,” selgitab Kaskema. „Ilm on maasikakasvatuses risk, kuid mingil määral saab seda vähendada. Eestis saab väga hästi kasvatada maasikat avamaal.”

Ta selgitab, et tänavune mai on maasikmarjale olnud isegi liiga kõrvetav. Nimelt 25 kraadi on juba veidi liiga kuum ja maasikale lausa meeldib Eesti keskmine 15–20kraadine suveilm, mida puhkajad alati kiruvad, et külm on. Seega eelmise aasta päevitamise mõttes niru suvi oli maasikale just hea. Ka vihmast ei ütle maasikas ära, kuigi kõik suuremad kasvatajad on rajanud endale ka kastmissüsteemid.

„Ikka selleks, et vähendada põuast tulenevat riski,” sõnab Kaskema. Tänavu näiteks on kastmine väga tähtis, sest vihmata aeg on kestnud juba nädalaid, kuid marju kasvatav marjapuhmas vajab väga korralikku jootmist.

Suure südasuvise palavuse kohta ütleb Kaskema, et väga kuumaga läheb maasikas aga hoopis n-ö lukku – ei paisu suureks, vaid saab küpseks väiksena ja väga kiirelt. „Suur kuum võib tuua olukorra, kus meil saab saak läbi kahe nädalaga, sest kõik küpseb korraga valmis. Ehk et jaanipäevaks on esimene saak otsas,” tõdeb ta.

Tavaarusaama järgi on maasikakasvatuses hooaeg korjamise ajal, kuid Kaskema sõnul algab see tegelikult kevadel taimede istutamisega ja lõpeb oktoobris talvekatete paigaldamisega.

Selle ettevõtte töökeel on suuresti vene keel, sest enamik töötajaid on pärit Ukrainast. Nii mõnigi neist töötab siin juba mitmendat hooaega. Kaskema kiidab neid, et nad on üldiselt tublid tööinimesed, kelle peale saab vägagi loota. Töötajaid on 80 ringis ja neile on loodud korralikud elamistingimused – ei piisa ainult, et inimesel on mingisugune magamisvõimalus, vaid ta tahab ka korralikult süüa valmistada, meelt lahutada. Seda enam, kui ta tuleb kodumaalt tööle mitmeks kuuks.

Maasikakasvataja ei piirdu ühe saagiga, vaid võtab teise saagi tänavu kevadel istutatud noortelt taimedelt. Tarbijateni peaks see jõudma pärast jaanipäeva. Kaskema selgitab, et üldiselt kulub istutusest saagini 60 päeva, kuid tänavu läheb kindlasti kiiremini ja võib juhtuda, et marjad on käes juba 45 päevaga. „See teeb meie elu muidugi keeruliseks, sest tööde mõttes jookseb süsteem kokku,” arvab ta.

Millal oleks kõige mõistlikum osta marju rohkem, et moosi teha? Kes eriti aromaatset moosi tahab, neil soovitab Kaskema katsuda tabada hetke, kui müügil on saagi viimane ots. Nimelt viimases järjekorras marjad on kõige magusamad.

Sortidest on Eesti inimesed väga kinni Polkas, seevastu maasikakasvataja soovitab julgelt proovida uusi sorte. „Polka on tööstuslik mari – täna korjad ja homme peab olema müüdud. See ei säili hästi, marjad on väiksemad. Vana kooli sort, tänapäeval on palju paremaid sorte,” kinnitab mees.

Üsna tuntud on juba Sonata, aga proovida tasuks kindlasti ka Asiat ja Sunsation. Seda viimast Kaskema alles katsetab, kuid Asia jõuab juba müügikohtadesse. Sellega on küll väike probleem – nimelt näevad Asia sorti maasikad välja nii ilusad ja lopsakad, et skeptilised Eesti inimesed mõnikord ei usu, et sellised marjad on tõepoolest kasvanud siinsamas Eestimaal.

„Ta on liiga ilus, liiga suur, liiga läikiv. Õigeks Eesti maasikaks peetakse pigem pisikest, lögast ja välimuselt tagasihoidlikku marja,” muigab Kaskema. „Näiteks Mustamäe turul käib palju vene keelt rääkivaid kliente, kes ei jälgi Eesti meediat, ja nemad tõsimeeli ei usu, et Asia on Eestis kasvanud. Nad ei julge seda osta. Samas on tegemist suurepärase marjaga – suur, ebakorrapärase kujuga, väga hea maitsega ja tumedat värvi. Säilivusaeg on koguni seitse päeva.”

Maasika teekond põllult tarbijani käib läbi jahutuse. Seda on vaja kindlasti teha, sest muidu hakkab mari kohe riknema. Kiiresti jahutatud mari säilib paremini ja kvaliteet püsib. Maakeeli öeldes ei muutu mari ühe päevaga lögaks.

Kindel Käsi saadab marjad müügile Tallinna turgudele, samuti jõuavad need peaaegu kõikidesse pealinna toitlustusettevõtetesse. Kauplustes müügiga on nii ja naa. Kaskema ütleb, et alles töötatakse süsteemi välja, sest kaubanduses on oluline väikepakend. See tähendab aga märksa suuremat töömahtu ehk pakkimisega võib olla ametis sama palju inimesi kui põllul.

Natuke on eelmistel hooaegadel maasikaid müüdud ka Soome, kuid selle turu peale Kaskema praegu ülemäära ei looda. „Kui neil oli marjapuudus, siis nad ostsid meilt. Üldiselt aga soomlastega nii, et talvel tehakse suuri plaane, aga kui hooaeg käes, siis on asi kõik unustatud ja midagi ei toimu,” nendib ta. „Seega meie jaoks on see turg ebastabiilne, panustame ikkagi peamiselt Eesti klientidele. Eesmärk on pakkuda stabiilselt head kvaliteeti ja mõistlikku hinda.”

Üldiselt aga ei pruugi Eesti maasikate eksport olla sugugi utoopia. Kindel Käsi taotleb nimelt Global Capi sertifikaati, mis avab tee kõikidesse ELi kaubanduskettidesse. Tegemist on kvaliteedisertifikaadiga, mida Eestis ei peeta oluliseks, mujal aga küll.

„See on tunnistus, millega garanteerin tarbijale toiduohutuse. Sertifitseerimise käigus käiakse läbi kõik tootmisprotsessi etapid ja nüansid alates sellest, kuidas töötajad elavad, milline on hügieen, kuni selleni, mis toimub põllul, kuidas marju transporditakse, kuidas on välistatud ristsaastumine jne,” seletab mees.

Tulevikuplaanidest rääkides ütleb Kaskema, et eks igal aastal üritatakse veidi kasvada. Tänavugi on põldusid, mis kasutuses alles esimest aastat. Keeruliseks teeb asja maateema – iga kena päikesepoolne põllulapp ei kõlbagi maasikapõlluks. „Peab olema kandiline maatükk, et saaks lavadega korjata. Ei tohi asuda lohus, vaid pigem mäel, vesi peab läheduses olema, samuti elekter,” loetleb Kaskema. Lisaks peavad põllud asuma võimalikult lähestikku, muidu on väga keeruline masinate ja inimestega kogu logistikat hallata.

Kindel Käsi on teenusena tegelenud ka teistele marjakasvatajatele kile paigaldamisega, kuid tulevikuplaanidesse see enam ei kuulu. Lisaks müüakse kõiksugust marjakasvatusvarustust, nagu taimi ja väetisi, ning korraldatakse õppepäevi.

Kui suvi läbi käib katkematu töörabamine, kas siis talv möödub palmi all puhates? „Sugugi mitte! Talv on arvutitöö tegemiseks. Võtan tellimusi, teen ise tellimusi, komplekteerin koormaid, tegelen kõikvõimaliku organiseerimise ja ettevalmistusega. Teen tööd, mis ei paista välja. Kui jätaksin selle kõige unarusse, poleks mul suvel põllult midagi noppida,” teab Kaskema.

Loe ka neid

Tagasi üles