Viimaste kuude ilmastik on pakkunud palju kõneainet, kuid kindlasti pole see olnud päris pretsedenditu. Erilist huvi pakuvad lumesajud juunis. Kuna neid on viimasel ajal üha rohkem ette tulnud ja ka sel korral tõi juuni algus pöördeliselt jaheda ilma, siis on huvipakkuv uurida, mis selliseid ilmamuutusi põhjustab.
Põhjusi tuleb otsida ikka tsirkulatsioonist. Wangenheimi-Girsi klassifikatsioonis on Euroopale iseloomulikud kolm tsirkulatsioonivormi: vorm W – tsonaalne tsirkulatsioon, õhuvool läänest; vorm E – poolmeridionaalne tsirkulatsioon, õhuvool idast, kagust ja lõunast; vorm C – meridionaalne tsirkulatsioon, õhuvool põhjast. C-tüübile on iseloomulik olukord, kui Venemaal on tsüklon, aga Skandinaavias ja Põhjamerel antitsüklon; E-tüübi korral on Venemaa kesk- või loodeosas antitsüklon ja/või Kesk-Euroopa kohal ulatuslik tsüklon; W-tüübi korral on antitsüklon Vahemere regioonis (või meist lihtsalt lõuna pool), nii et Atlandi ookeanilt on tsüklonitele tee avatud.
See, milline tsirkulatsioonivorm parasjagu ülekaalus on, sõltub Rossby lainetest ja polaarpöörise tugevusest.
Lähiminevikust meenutagem 2014. aastat kui kõige ekstreemsema ilmastikuga suve algust lähiajaloost. Arktilise hinguse tõi Eestisse 14.-15. juunil Põhja-Jäämerel tekkinud tsüklonite seeria, mille lääneservas oli tugev külma õhumassi advektsioon kuni 80. laiustelt (Arktikast). See intensiivne külmalaine tipnes 17. juuniga, kui kohati sadas lund ja lörtsi, lisaks oli äikest. Saju vaheajal oli sooja kuni 10 kraadi, aga külma vihma ja eriti valge saju ehk lörtsi-lume ajal langes keskpäeval õhutemperatuur isegi nulli lähedale. Selle pakase tõi tsüklonite seeria järjekordne tsüklon, mis süvenes Karjala kohal ja selle lääneservas saabus täiendav portsjon arktilist õhumassi.
Küllaltki paljud inimesed on märkinud, et nad mäletavad varasemast vähemalt sama suurt kui mitte suuremat lumesadu just juunis. Tõsi, 10.06.1982 sadas ka lund, aga mitte niipalju. See, mida inimesed mäletavad, juhtus tegelikult 1975. aasta mais, kui pärast pikalt kestnud suviseid, et mitte öelda kuumi ilmu, läks 22. mai paiku järsult külmemaks ja kuu lõpus sadas maha mõnel pool lausa paks lumi, mis sulas lõplikult alles juuni alguseks.
Kõiki neid juhtumeid ühendab, et arktiline õhumass pärines Gröönimaa lähedalt 80. laiustelt. Selle tõid Läänemere äärde üle Skandinaavia ja Soome Venemaale liikunud tsüklonid, tuues lörtsi ja lume Eestissegi. Samal ajal oli Skandinaaviast läänes Põhjamere või Briti saarte kohal antitsüklon. Seega võib eeldada, et kirjeldatud sünoptiline olukord on väga hiliste lumesadude ohumärgiks.
Veel võib meenutada 1993. aasta maid, mis oli väga soe ja päikeseline, kuid kuu lõpuks ilm külmenes ja kohati hakkas lund sadama. Tollal suvest enam asja ei saanudki, sest jahedapoolne ja vihmane ilmastik kestis septembrini.
Viimane ekstreemne juhtum oli mullu, kui 1. ja 2. juuni ilm tormine ja sajuhoogudega: sadas nii vihma kui lörtsi, kohati tuli sekka jääkruupe ja rahet, üksikutes kohtades oli äikest (Virumaal), sajuhoogudega esines tugevaid pagisid.
Kuigi näib, et mai on mõneks ajaks ilmakapriisid unustanud ja pööranud ette stabiilsema palge, toob juuni ilmakapriisid uuesti päevakorda. Nii lõppes mai lõõskavkuumade päevadega ja juuni võtab vastu suhteliselt kõleda ilmaga ja öösiti varitseb öökülmaoht.