Põhjusi tuleb otsida ikka tsirkulatsioonist. Wangenheimi-Girsi klassifikatsioonis on Euroopale iseloomulikud kolm tsirkulatsioonivormi: vorm W – tsonaalne tsirkulatsioon, õhuvool läänest; vorm E – poolmeridionaalne tsirkulatsioon, õhuvool idast, kagust ja lõunast; vorm C – meridionaalne tsirkulatsioon, õhuvool põhjast. C-tüübile on iseloomulik olukord, kui Venemaal on tsüklon, aga Skandinaavias ja Põhjamerel antitsüklon; E-tüübi korral on Venemaa kesk- või loodeosas antitsüklon ja/või Kesk-Euroopa kohal ulatuslik tsüklon; W-tüübi korral on antitsüklon Vahemere regioonis (või meist lihtsalt lõuna pool), nii et Atlandi ookeanilt on tsüklonitele tee avatud.
See, milline tsirkulatsioonivorm parasjagu ülekaalus on, sõltub Rossby lainetest ja polaarpöörise tugevusest.
Lähiminevikust meenutagem 2014. aastat kui kõige ekstreemsema ilmastikuga suve algust lähiajaloost. Arktilise hinguse tõi Eestisse 14.-15. juunil Põhja-Jäämerel tekkinud tsüklonite seeria, mille lääneservas oli tugev külma õhumassi advektsioon kuni 80. laiustelt (Arktikast). See intensiivne külmalaine tipnes 17. juuniga, kui kohati sadas lund ja lörtsi, lisaks oli äikest. Saju vaheajal oli sooja kuni 10 kraadi, aga külma vihma ja eriti valge saju ehk lörtsi-lume ajal langes keskpäeval õhutemperatuur isegi nulli lähedale. Selle pakase tõi tsüklonite seeria järjekordne tsüklon, mis süvenes Karjala kohal ja selle lääneservas saabus täiendav portsjon arktilist õhumassi.
Küllaltki paljud inimesed on märkinud, et nad mäletavad varasemast vähemalt sama suurt kui mitte suuremat lumesadu just juunis. Tõsi, 10.06.1982 sadas ka lund, aga mitte niipalju. See, mida inimesed mäletavad, juhtus tegelikult 1975. aasta mais, kui pärast pikalt kestnud suviseid, et mitte öelda kuumi ilmu, läks 22. mai paiku järsult külmemaks ja kuu lõpus sadas maha mõnel pool lausa paks lumi, mis sulas lõplikult alles juuni alguseks.