Haridus annab tööturul eelise

Aiandust õppivad noored panid oma teadmised proovile Türi lillelaadal toimunud kutsevõistlusel. Foto: Kalle Toom

Põllumajandus, metsandus, kalandus ja kõik teised maapiirkondade ettevõtluse valdkonnad vajavad mitmekülgsete teadmiste ja heade praktiliste oskustega töötajaid praegu rohkem kui kunagi varem.

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda annab välja põllumajandustootja, loomaarsti abilise, hobuhooldaja ja kalakasvataja kutsetunnistusi. Koja kutseandmise koordinaatori Ann Riisenbergi sõnul annab kutsekvalifikatsiooni tõendav tunnistus võimaluse eristada ennast tööturul, loob kutseala sees võimaluse planeerida oma arengut ja karjääri ning annab aluse elukestvale õppimisele. Kutse omajal on lihtsam tööd leida teisteski Euroopa riikides.

Tööandjate esindajana koostab koda kutsestandardid, mis kirjeldavad ametis vajalikke oskusi ja on õppeasutustele õppekavade koostamise alus. „Me saame väga palju kaasa rääkida selles, mida koolis õpetatakse ja mida vaja muuta oleks. Ka väga paljud praktikud, kes on osalenud kutsestandardite koostamisel, on ise koolides õpetajad,” sõnab Riisenberg. Ta paneb tööandjaile südamele, et nad ei paneks koolist praktikale tulnud noori kogu suveks kive koristama, vaid võimaldaksid neil harjutada eri töölõikudes.

Probleemiks on saanud õppurite digioskuste arendamine, sest ettevõtetes on kasutusel väga mitmesugused lahendused, millega on sageli raske kursis olla. Siinkohal aitab inimeste avatus ja koostöövalmidus. Reeglina saavad noored moodsa kombaini või traktori roolis siiski väga hästi hakkama.

Tihedat koostööd tehakse täiendõppe kavandamisel, kus vajadused pidevalt muutuvad ja mis eeldab suurt paindlikkust õppevormide osas, et igapäevatööd õppimisega võimalikult paremini siduda. Näiteks käidi Väätsa Agros ja Estonia osaühingus kohapeal laudas lüpsjaid juhendamas ja osalejad said kutsetunnistuse.

„Elujõulise ettevõtja tunnus on, et ta näeb vajadust arendada oma töötajaid pidevalt, muidu ei püsigi ta konkurentsis. Tegelikult sünnib sellest ju otsene rahaline kasu, sest töö efektiivsus paraneb,” selgitab Riisenberg. Ta lisab, et ka praegu on võimalik näiteks lüpsja kohapeal välja õpetada, kui tal on tööks vajalikud isikuomadused ja kohusetunne.

Maaeluministeeriumi teadus- ja haridusosakonna juhataja Külli Kaare räägib, et kutsehariduse õppekavade kujundamisel on sõna sekka öelda ka põllumeestel endil oma esindusorganisatsioonide kaudu. Ühe probleemina toob ta välja praktikakohtade leidmise, milles püüab ministeerium abiks olla.

Teiseks arendatakse väga vajalikku õpipoisiõpet, kus teooria saadakse küll kutsekoolist, kuid enamiku ajast ollakse ettevõttes praktilisi oskusi omandamas. Vahel võib siin takistuseks olla majutuse ja toitlustuse korraldamine kodust eemal ja siis on vaja noort aidata.

Ministeeriumi esindaja sõnul muudab põllumajandusliku hariduse andmise keerukaks see, et suurtootjail ja väikefirmadel on töötajaile erinevad vajadused ja ootused. Väiketootja juures tuleb enamasti täita paljusid ülesandeid, mis eeldab universaalseid teadmisi ja oskusi, samas on suuremas ettevõttes kindel tööjaotus ja igaühel oma ülesanded.

Kõike seda tuleb koolidel õppekavade koostamisel arvestada. Suurtootjail on muidugi ka paremad võimalused inimesi kohapeal välja õpetada või neile täiendõpet teha.

Üldise suunana ja aja nõudena tuleb õpetamisel senisest enam tähelepanu pöörata digivaldkonna ja ettevõtlusvaldkondade, samuti suhtlusoskuste arendamisele.

Nii ministeerium kui ka põllumajandus- ja kalandussektori esindajad tegelevad iga päev oma alade maine kujundamisega. Selleks käiakse põhikoolides tutvustamas erialasid, kuhu noori õppima ja hiljem tööle oodatakse.

Kaare sõnul on vaja kummutada väärarvamus, justkui oleks töö põllumajanduses must ja raske, sest tegelikkuses on olukord muutunud ja tegemist on rohkesti huvitavaid ülesandeid pakkuvate valdkondadega. Palju on neidki, kes otsustavad näiteks maale elama minnes oma karjääris kannapöörde teha ja täiendõppes uue eriala omandada, millega väiksemas kohas leiba teenida. Ka õppevorme tuleb pidevalt juurde, näiteks on võimalik teadmisi täiendada tsükliõppes ja omandada uut eriala moodulitena.

„Tegelikult näeme, et kutseõppeasutuste õpilased on viimasel ajal väga motiveeritud maamajanduse erialasid õppima. Paljud osalevad meeleldi kutsevõistlustel ja naudivad seda, mida teevad,” märgib Kaare. Pigem näeb ta probleeme kõrghariduse vallas, sest järelkasvuga on muret nii looma- kui ka taimekasvatuses, paljud jätavad õpingud pooleli ja asuvad liiga vara tööle.

Põllumajanduserialade kutseõpet pakub Eestis mitu kooli. Järvamaa Kutsehariduskeskuses õpetatakse peamiselt loomakasvatuserialasid, karjakasvatust, veterinaari abilisi, kalakasvatust ning sinna juurde ehituserialasid, kodumajandust, puhastusteenindust, sotsiaalhooldust ja muud. Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolis on suurem rõhk pandud agronoomiaerialadele, lisaks õpetatakse mesindust, toiduainete töötluse ja toitlustuse erialasid ning maaturismi ja käsitööga seotud ameteid. Mõlemas kutseõppeasutuses on õppekeskkond ajakohastatud ja loodud nüüdisaegsed tingimused esmaseks praktikaks.

Metsandusharidust annab Luua Metsanduskool. Pärnumaa Kutsehariduskeskusesse on jäänud metsanduse töökohapõhise õppe korraldamine. Luua Metsanduskool tegutseb metsandusliku taseme- ja täienduskoolituse keskusena, kutse- ja raievõistluste keskusena, kutseeksamikeskusena ning laste ja noorte keskkonnahariduse keskusena. Metsanduse praktiline õpe toimub kooli õppemetskonnas, kus kogu raiemaht töötatakse üles õppetöö käigus.

Üha enam kogub populaarsust aianduse eriala. Eestis õpetatakse aiandust kõrghariduse tasemel Eesti Maaülikoolis ja kutseharidusena Räpina Aianduskoolis, Luua Metsanduskoolis, Hiiumaa Ametikoolis, Pärnumaa Kutsehariduskeskuses ja Kopli Ametikoolis. Kõige suurem aianduse õppijate arv on Räpina Aianduskoolis, kus õpib 73 protsenti selle ala õppuritest.

Maaülikool valmistab kõrgharitud spetsialiste põllumajanduse ja maamajanduse, metsanduse, keskkonnateaduste, veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse, tehnika- ja inseneriteaduste vallas. Jätkuvalt on populaarsed veterinaarmeditsiin ja toiduainete tehnoloogia. Varasemast suurem oli sel õppeaastal huvi tehnikaerialade vastu. Seevastu on loomakasvatuse ning kalanduse ja vesiviljeluse õppekava halvemas seisus. Ka põllumajandussaaduste tootmise ja turustamise õppekaval ning metsanduses on märgata mõningast huviliste arvu langust.

Üks põhjus, miks põllumajanduserialadel tudengite arv kahaneb, peetakse üldist maaelu nõrka kuvandit. Koostöös erialaliitude ja sektori esindajatega on olukord pisitasa siiski muutuma hakanud.