Õunasaaki saab ise mõjutada

Õunapuud olid tänavu õisi täis ja selleks, et nii sel kui ka järgmisel aastal saaks head saaki, soovitab Harri Poom juuni keskel puudele lämmastikväetist anda. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Viljapuude õitsemise ajal püsinud erakordselt soe kevadilm annab lootust saada korralik saak, kuid üht-teist sõltub aiaomanikustki.

Saare-Tõrvaaugu aednik Harri Poom vaatab oma õuel kasvavaid viljapuid ja tõdeb, et kõik on õisi täis. „Ilm on ses suhtes hea, et mesilane saab lennata ja tolmeldada. Mõnel aastal on ju juhtunud, et temperatuur on vaevalt kümne kraadi juures, siis ei kipu mesilane tarust välja ja puud jäävad korralikult tolmeldamata,” räägib ta.

Õunapuud olid tänavu kõikjal Eestis meeletult õisi täis ja selleks, et nii sel kui ka järgmisel aastal saaks head saaki, soovitab Poom juuni keskel puudele lämmastikväetist anda. Nimelt kipub õunapuudel olema nii, et kui peal kõva saak, keskendub puu tänavusele saagile, mitte samal ajal moodustuvate järgmise aasta viljapungade kasvatamisele. Väetisega toetame järgmise aasta pungade moodustumist.

Tänavust saaki saab aiaomanik mõjutada ka liigsete viljade eemaldamisega. Õunu tuleb puu otsa rohkem, kui puu kanda jõuab, ja ehkki juunis osa neist variseb, tasub neid veelgi vähemaks võtta.

„Vaadake pärast jaanipäeva oma puud, kui vilju on liiga palju peal, siis harvendage,” soovitab Poom. „Oksa peal ei tohiks olla kahe õuna vahe keskmiselt alla seitsme sentimeetri,” ütleb ta. „Oleneb kui tihedalt viljakobarad koos on, kobarasse võib jätta paar-kolm õuna.”

Ka kahjurite ja haiguste suhtes tasub valvel olla ja vajadusel peletusvahendeid kasutada – aianduspoest leiab mitmeid vahendeid – nii maheaeda sobivaid kui ka kangemaid.

Poom räägib, et kui on vähegi võimalik puud pritsimata jätta, siis ta oma puid „keemiaga” ei pritsi, aga saaki päris hukka ka ei lase. „Kui näen, et ilma saagita kipun jääma, siis tuleb ikka pritsida,” tõdeb ta. „Ploome olen aastate jooksul lehetäide vastu ühe korra pritsinud. Kui mõne puuga on tõsine probleem, siis tuleb seda pritsida, aga kõiki puid ehk mitte.”

Lehetäid armastavad eriti maguskirsse ja noore puu võivad nad päris ära kurnata ning kasvu kinni panna. Kui on väike puu ja vähe täisid, saab need kõige ohutumalt lihtsalt sõrmede vahel laiaks litsuda. „Olen mõnikord noore puu korral võtnud käärid ja võrsetipud, kuhu täid enamasti kogunevadki, ära lõiganud,” ütleb Poom.

Looduslikest vahenditest tasub proovida NeemAzali, samuti võib abi olla näiteks korduvast küüslauguleotise kasutamisest – see mõjub pigem ennetavalt või kui häda veel pisike.

Ploomisaagist ilma jäämise peasüüdlane on viimastel aastatel ploomivaablane. Selle putuka kahju tunneb ära nii, et kui puu on ilusti õitsenud, tulevad viljahakatised, mis hakkavad varisema, osa pisikesi vilju läheb lõhki ja mustaks, mis aga suuremaks jõuavad kasvada, neil on pisike must täpp peal. Üks ploomivaablane muneb hooajal sadakond muna, iga ebaröövik hävitab viis-kuus ploomi. Kaks ploomivaablast ja tuhat ploomi on rikutud.

Praegu on käimas magusaim viljapuude ostmise ja istutamise aeg ning järjest sagedamini kaalutakse mõtet soetada mõni haruldasem puu, näiteks virsik või aprikoos. Poomilgi kasvab mõni säärane õue peal. Varasematel aastatel on ta proovinud kasvatada paarikümmend sorti virsikuid ja aprikoose, aga pikapeale on enamik paraku välja läinud. Siiski soovitab ta huvilistel uute asjadega katsetada – kui mitte muud, siis kogemuse võrra rikkamaks saab ikka.

Poom räägib, et Eestis müüdavad aprikoosid on tihti poogitud alõtša peale ja need ei pruugi Eesti kliimas hästi vastu pidada, sest aprikoos ärkab kevadel niigi vara ja alõtša peal veel iseäranis vara. Nii kui talvel sula on, hakkab elu käima ja kui märtsis külmaks läheb, võtab puu ära.

„Külmakindlus on aprikoosidel iseenesest väga hea,” kinnitab Poom. „Mul on kogemus, kus ühel aastal pookisime Lätist toodud aprikoosi pookeoksad ploomipuude otsa. Need viljusid hästi ja ühel vahepealsel eriti külmal talvel mul süda muretses oma aprikooside pärast, kevadel kohe vaatasin, et oksad olid ilusad rohelised, aga pärast ikka lehte ei läinud. Tuli välja, et aprikoos elas külma talve ilusti üle, aga ploom mitte.”

Üks viimaste aastate hitt-viljapuu on kindlasti sammasõunapuu. Poom arvab, et nende populaarsuse lagi on ilmselt käes, aga kindlasti jäävad need edaspidigi turule. Sammasõunapuudel on palju plusse – need hakkavad vara kandma, annavad puu kohta küll väikese saagi, kuid see on kvaliteetne. „Suveõunapuudel on väike saak isegi plussiks, sest kes ikka jõuab terve suure puutäie valgeid klaare ära süüa,” märgib Poom.

Kui sammasõunapuud turule tulid, polnud sordid just kõige maitsvamad, kuid uued Läti sordid on Poomi hinnangul ka maitselt head.