Sääskedest pääsu pole, vaid leevendust leiab

Kui miski muu enam ei aita, siis kasutavad jahi- ja kalamehed sääskede eemale hoidmiseks võrke. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Valgamaal Karula kandis elav Koikküla Jahiseltsi liige Rein Kõgel ei julge kinnitada, et lõppeva maikuu teine pool sääskede arvult lausa rekordiline on, aga ebatavaliselt palju on neid tüütuid tegelasi küll.

„Jahil me praegu ei käi, sest metssigu pole ja sokujahi hooaeg alles algab, nii et metsas pole praegu midagi teha. See-eest on mu kodumaja ümbruses tiigid, mis sääskedele väga meeldivad,” räägib Kõgel. „Eelmisel aastal olid linnud hädas, sest polnud putukaid, keda süüa ja pesakondi toita, kuid tänavu on loodus neile rikkaliku toidulaua valmistanud. Millegipärast on meil aga seekord vaid üks pääsukesepaar pesitsemas, varem oli neid ikka kuus-seitse paari. Just nüüd võiksid nad ju kõhud sääskedest punni süüa.”

Päikese käes tema sõnul sääski pole, aga kohe, kui lähed varju või ruumi, kuhu sääsed pääsevad, on nad kallal. Siis tuleb mürke kasutada, pääsu pole. Kodustes tingimustes kasutab Kõgel nii suitsuspiraale kui ka ultraheliga peletajaid. „Ma pole aru saanud, kui hästi see heli putukaid eemal hoiab, aga vähemalt hiiri on vähem,” märgib ta.

Kogenud jahimehena ütleb ta, et metsas käijate seas on kõige levinumad ikka jaemüügis pakutavad sääsetõrjevahendid, näiteks „Bros” ja „Diffusil”. „Ise kasutasin varem ühte Ameerika sõjaväe jaoks välja töötatud mürki, aga see sai otsa. See oli nii karm, et rikkus mõnel mehel käekella klaasi ära. Nüüd kasutan vajadusel nii riiete kui ka naha peale pihustatavaid vahendeid, naha peale lasen võimalikult vähe, aga abi on küll,” kinnitab ta.

Jahimehed kasutavad sääskedest pääsemiseks ka võrke, eriti kui on vaja pikemalt ühe koha peal viibida, näiteks varitsus- või hiilimisjahil, nii on terve keha kaetud kerge võrguga, millest jahimees näeb läbi, aga sääsk ligi ei pääse. „Kui päikeseline aeg jätkub, jääb sääski vähemaks, aga kui läheb niiskeks, on neil mõnus elu edasi,” teab Kõgel.

Kalastustarvikuid müüva osaühingu Estfishing omanik Marko Talving veedab enamiku vabast ajast kalastades, nii kodu kui ka välismaal.

„Kõige parem on püüda siis, kui sajab kerget vihma ja puhub vaikne tuul. Sellise ilmaga pole sääskede pealetungi karta, aga tänavu pole valikut olnud. Soojaks läks järsku ja sääsed koorusid suures osas korraga,” seletab Talving. „Sääskede hulk sõltub ilmast ja kohast, kus viibida. Kõige rohkem on sääski ikka seal, kus neil on paremad kasvutingimused – rabade ja veekogude ääred, soisemad alad. Kes tahab teada, mida tõeline sääsepõrgu endast kujutab, peab Lapimaale sõitma.” Talvingu kõige karmim sääsekogemus pärineb Tapa lähedalt Valgejõelt, kus umbes kümme aastat tagasi pidi püügi lihtsalt lõpetama, sest must pilv oli ümber. „Aga kodulinnas Pärnus pole ma maikuus neid tõepoolest varasematel aastatel sellises koguses täheldanud,” lisab ta.

Sääsetõrjevahendite kohta ütleb Talving, et küüslaugust, karulaugust ja sidrunikoortest võib ju mõningat leevendust leida, aga tõhusam on ikkagi poekaup. Varem popsutasid mõned kalamehed sisuliselt vahetpidamata piipu, et sääski eemal hoida, aga nii tulevad sääskedest ebameeldivamad hädad ligi.

„Mina olen kasutanud vahendeid, mida kannatab naha peale lasta, muidu söövad sääsed käed ja kõrvatagused, mis riietest katmata jäävad, lihtsalt ära. Kui sääsemass on raba või forellijõe ääres suur, siis ainult riietele tõrjevahendi pihustamisest ei piisa,” leiab ta.

On paiku, kus ei jää üle muud, kui kasutada võrke, ükski tavavahend ei aita. Talving soovitab aeg-ajalt tõrjevahend maha pesta ja uuesti peale kanda, sest palavaga higistades tekivad sääski ligi tõmbavad lõhnad ja pestes saab neid vähemaks. Kui aga nahk on ikkagi kahjustatud, võiks hammustuskohti desinfitseerida antiseptilise vahendiga või üks viiele lahjendatud viinalahusega. „Päris lahti sääskedest inimese tervisele ohutute vahenditega ikka ei saa. Kui selline vahend oleks välja mõeldud, kasutaks seda ju kõik,” võtab kogenud kalamees jutu kokku.