Aavo Mägi aretab keerdus õitega sireleid

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Sireliaretaja Aavo Mägi kodumaja terrassi ees kasvab nelja sordiga perepuu.

FOTO: Reet Saar

Raplamaal hästi tuntud Nõmme kõrtsi lähedal elab sireliaretaja Aavo Mägi (82). Tema Mäe talu väravas viitab juba sirelikobaratega kaunistatud postkast peremehe huvialale, mis kestnud oma pool sajandit.

Elumaja terrassi ees kasvab perepuu, millele on poogitud neli erivärvilist sirelisorti, neist kolm Aavo aretatud. Tema töö viljad siin on ʻKristjan Paluteder’, ʻIsa Villu’ ja alles enne tänavust Türi lillelaata lõpuks nime saanud ʻRapla kaunitar’. Neljas on Lääne-Euroopa vana täidisõieline sort ʻMichel Buchner’, mis algul on roosa, hiljem muutub heledamaks.

Viljandi kultuurikoolis esmalt koorijuhtimist õppinud Aavo töötas aastatel 1963–74 Tallinna Botaanikaaia puukooli direktorina. Sel ajal läks ta ülikooli bioloogiat õppima ja sellesse perioodi jääb ka aretustöö algus.

Miks just sirelid nii südame külge kasvasid, ta öelda ei oskagi. Esimene oma sort ʻEma Juuli’ on ilus pühendus emale. Mägi kaubamärgiks on saanud keerdus õitega aretised. Siin aias on aretisi, mis saanud nime kõige lähemate pereliikmete järgi, lisaks viited hõimlastele ja sõpradele. Mees kinnitab, et uuele sordile pole lihtne nime panna, aga mingi sarnasus peab õitel selle inimesega olema, kelle nime ta lõpuks valib.

Abikaasale on pühendatud sort ʻMilvi’. „Hästi suureõieline, aga need pole pöördes ja väändes. Ta on hoopis ise selline. Aga on ikka tore küll!” kumab jutust kelmikalt läbi mitu plaani.

Aavo õde on tuntud advokaat Monika Mägi. „ʻMonika’ on krässus õitega nagu paragrahv. Õis on tavaliselt roosa, aga tänavu on lillakam,” kõlab järgmine iseloomustus. Vana sort ʻSensatsioon’ on kahevärviline. Sellest tuli mutatsioon, mis sai nimeks ʻPresident Toomas Hendrik Ilves’ – õis pole ei valge ega roosa.

Juba on olemas ka sort ʻPresident Kersti Kaljulaid’. Varasemal aastal oli selle õite värv roosa, nüüd tumedam, sellega pole aretaja praegu rahul. Aavole meeldivad roosad toonid, mida aretuse käigus on vähe saadud, aga kogemus on õpetanud, et tekkinud mutatsioon ei jää sageli püsima ja õis võib aastate lõikes värvitooni heledamaks või tumedamaks muuta.

Oma aretiste pargis ringi jalutades peatub peremees peaaegu iga põõsa juures ja räägib selle saamislugu. Lühidalt öeldes võtab aretaja seemneid ainult väändus õitega põõsastelt. Väikese kobaraga seemikud langevad valikust kohe välja. Aretaja peab kannatlik olema, sest alles kuuendal aastal näeb õisi. Puukoolis tolmlevad kõik põõsad vabalt, abiks oma mesilased. Kunstliku viljastamise jaoks peaks olema juba abilisi.

Aavol tekivad tulemused, nagu loodus parasjagu geenikombinatsioonid kokku paneb. Tuhandest kasvama pandud seemikust ehk kümmekond osutuvad sobivaks. Üleilmne suund on aina suuremate õisikute poole, mistõttu sirelikobarad on muutunud mitmekümne sentimeetri pikkuseks. Suurimad õied on ‘Isa Villul’, läbimõõt kuni 3,5 cm. Aretuse suund on ka õite pleekimist vähendada ja venitada õitsemisaega pikemaks. Aavol on vihikusse kirja pandud oma sordid ja seemikud koos kirjelduse ning hindega viiepallisüsteemis. Juhtub sedagi, et mõni esialgu saadud uus õiekuju on järgmistel aastatel tagasi läinud.

Mägi on aretanud üle 200 sirelisordi, neist 70 ringis on keerduvate õitega ja saanud ka nime. Tema teada maailmas teist selliste sirelite aretajat ei ole.

Mäe talu aeda soovivad sirelite õitsemise ajal külastada nii paljud huvilised, et kõiki ei jõua vastu võttagi. Tänavusel Türi laadal märkas mees, et seal pakuti peamiselt sada aastat vanu sorte. Aavo pole keelanud, kui müüjad, kes temalt taimi on viinud, on küsinud luba neid paljundada. Oma aretatud sorte pole ta registritesse kandnud, sest see eeldab asjaajamist ja kaasnevad ka kulud. „Mul on aretamise kõrval ka muid huvisid,” kõlab põhjenduseks. Heas füüsilises vormis küpses eas mees käib jätkuvalt jahil ja kalal.

Haigused sireleid eriti ei kimbuta, aga põõsaste kõige suuremad vaenlased on metskitsed, kes söövad pungad ära. Sellele pani piiri ulukitõrjevahend Trico. Looduslik vahend koosneb veest ja lambarasvast ning sõralised seda lõhna ei talu. „Mul on nüüd tore maja teise korruse aknast neid ilusaid loomi vaadata, kuidas nad aias jalutavad – nuusutavad oksi, aga ei söö,” on ta rahul.

Uuselamurajoonides näeb sireleid vähem, aga sinna sobivad need sama hästi nagu taluaedadesse, kinnitab Mägi. Kes tahab umbes kuu aja pikkust sirelite õitseaega, peaks istutama aeda midagi hüantsintsirelite grupist, umbes nädala pärast lööb õied valla harilik sirel, seejärel Ungari ja Prestoni sirel ning punkti paneb Amuuri sirel.

Tagasi üles