Euroopa suurim mahetootja kasutab moodsaimaid seadmeid

Kanafarmis pole ühtegi töötajat, toitmine ja söötmine käib mehhaniseeritult. Toidupaaki peab täitma kord kuus, veepaaki kord nädalas. Foto: Kristina Efert

Kui üldiselt arvatakse, et mahetootmine on väikeste ettevõtete ja talude pärusmaa, siis Leedus asuv Auga Group tõestab vastupidist. Ettevõtte näitab, et kemikaalideta mahetootmist saab viljeleda ka suurtootmise vormis. Ettevõtte toodangut müüakse üle maailma, sealhulgas Eestis.

Auga Groupi looja, ideoloog ja juhatuse esimees on Põhja-Leedust Šiauliai linnast pärit Kęstutis Juščius, kes asutas oma esimese eduka äri juba ülikooliajal. Ettevõte tegeles siis küll riiete tootmise ja müügiga. Olles sel moel veidi raha teeninud, otsustas Juščius hakata seenekasvatajaks ja ostis 1993. aastal kodulinnas ruumid seenefarmi rajamiseks. 1997. aastal, kui tootmisvõimsus oli 30 tonni kuus, hakkas ettevõte teenima kasumit. Pärast võimekuse tõstmisse investeerimist jõuti 2007. aastaks 700 tonnini kuus.

Seenekompostist saab väetist

2012. aastal ostis Juščius esimese põllumajandusettevõtte ja hakkas Šiauliai lähedal katsetama mahedalt kasvatatud köögiviljade väetamist seente kasvatamisest üle jäänud kompostiga. Seenekasvatusega tekkis piisavalt komposti, et väetada kuni 3000 hektarit maad. Siit tekkis suurepärane idee, kuidas integreerida seenekasvatus põllumajandusega.

Juščius arvutas, et kui seeneturu kogukäive Euroopas oli umbes miljard eurot aastas, siis mahetoodete turg 30 miljardit eurot ja aasta keskmine kasvutempo 10 protsenti.

2013. aastal alustas ta läbirääkimisi Leedu suurima valdusettevõttega Agrowill Group, mis oli parasjagu silmitsi finantsprobleemidega ja saneerimisel. 2014. aastal ühines Juščiuse seenekasvatusettevõte Baltic Champs Agrowill Groupiga, mis spetsialiseerus põllumajandusele ja loomakasvatusele. Tehingu tulemusel sai Juščius uue ühinenud ettevõtte üle kontrolli.

Esimesel kahel aastal vahetus ettevõtte juhtkond, loobuti äridest, mis polnud põhitegevusega seotud ega kasumlikud. Saneerimine jõudis edukalt lõpule. 2015. aastal otsustati minna üle mahepõllumajandusele, hakates kogu hallatavat maad harima mahepõllunduse põhimõtete järgi. Mahesertifikaadi saamiseks tuli läbida kohustuslik kaheaastane üleminekuperiood.

Sel perioodil järgiti mahetootmise nõudeid, kuid toodangut müüdi endiselt tavatootmise hinnaga. Oma uue visiooni esiletoomiseks muudeti 2016. aastal ettevõte nimi Auga Groupiks. Auga tähendab leedu keeles kasvamist. Hispaania keele ühes dialektis tähendab see vett. Aga Islandil näiteks silma.

Kontrastide linn Vilnius

Auga Groupi kontor asub Vilniuse südalinna kõrghoonete piirkonnas asuva büroohoone 12. korrusel. Vaade Vilniusele on uhke. Ühele poole jääb vanalinn, teisele poole rohelus. Kolmandale poole vaadates oleme sattunud aga justkui ajas pool sajandit tagasi.

Kontorihoone kõrval on väikestes majadest koosnev piirkond, kus on tolmused tänavad, hoovis vanad Žigulid. Majade vahel sibavad kanad ja hulguvad koerad. Kuna ala asub kesklinnas, siis ilmselt ostetakse peagi need krundid üles ja majakeste asemele kerkivad pilvelõhkujad. Neljanda külje vaadet varjabki kõrvalasuv kõrghoone.

Auga põllumaid ei näe siit akendest ka kõige parema tahtmise juures. Valdavalt on need sadade kilomeetrite kaugusel Leedu põhjaosas, kus asuvad riigi viljakamad maad. Lõuna-Leedus on maad liivasemad ja vähem viljakad.

Maad on ettevõttel 38 000 hektarit, millest ettevõttele endale kuulub 3000. Rendilepingupartnereid on paari tuhande ringis ja kellegi osakaal ei ole nii suur, et koostöö katkemine tähendaks riski.

Leedus on põllumajanduse viljelemiseks sobiv paik, sest maa hind on lääne poole jäävate riikidega võrreldes odav. Üks hektar põllumajandusmaad maksis Leedus 2016. aastal keskmiselt 3340, Poolas 9100 ja Saksamaal koguni 19 600 eurot. Eestis maksis põllumaa samal ajal veelgi vähem, 2700 euro kanti. Keskmine põllumajandusmaa rendihind on Leedus 125 eurot hektari eest, Poolas 210 ja Saksamaal 290 eurot.

Rasked üleminekuaastad

Ettevõtte areng on olnud tormiline. Üleminekuaeg mahetootmisele kulges raskelt, sest tootmine käis mahepõhimõtte järgi, mis on kulukam, aga klientide käest ei saanud veel mahemärgi puudumise tõttu väärilist hinda küsida.

Kui tavapõllult tuleb Leedus keskmiselt 4,95 tonni nisu hektari kohta, siis Auga saab oma mahepõldudelt keskmiselt 4,1 tonni. Seda vahet on järjest vähendatud ja eesmärk on veelgi saagikust parandada. Kaunviljasaak Augas isegi tavapõllumajandusest suurem. Miks? Ega täpset põhjendust polegi. Aga üks soodustav faktor on hea väetis. Auga ökofarmides kasvab 3500 lehma, kelle sõnnik on suurepärane väetis. Lehmad annavad aga ka mahepiima ja tänavu hakkas ettevõte seda müüma, täiendades juba niigi mitmekesist tooteportfelli.

Augal on õlitootmiseks oma rapsipõllud, kuigi mahedal kujul on rapsi kasvatada ülikeeruline. Auga viljeleb mahepõllumajanduses klassikalist põllukultuuride vahetamise süsteemi. Ühel aastal kasvab põllul vili, teisel jällegi lastakse maal viljast puhata ning sinna külvatakse näiteks oad.

Kuigi ettevõte peab oma koduturuks Baltikumi, on võetud sihiks terve maailm.

Supid viivad maailma

Praegu läheb juba kuni 80 protsenti Auga toodangust eksporti. Toodete lipulaev on mullu turule toodud valmissupid, mis said kohe edukaks. Supid andsidki ettevõtte hoogsa tõuke, sest need aitavad väärindada enda kasvatatud toorainet.

Auga suur eelis on, et kogu tootmisahel on enda kontrolli all. Kõik Auga supid, mida saab ka Eestis osta, on gluteenivabad ja sobivad veganitele.

Uutele turgudele jõuda pole lihtne, läbirääkimised võivad kesta aastaid. Aga kui kuhugi sisse saadakse, on potentsiaali palju. Erinevalt köögiviljadest ja seentest saab suppe transportida maailma teise otsa, ilma et nende kvaliteet kannataks. Need on transpordikindlad ja neil on piisav säilivusaeg.

Peamised piirkonnad, kuhu suppe viiakse, on Soome ja teised Skandinaavia riigid, Saksamaa, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia. Neid pakutakse näiteks IKEA poodides Jaapanis.

Läbirääkimised käivad USA turule jõudmiseks.

Uudsed pop-up-farmid

Auga puhul ei tähenda mahetootmine juurte juurde tagasiminemist. Põldu ei künta hobustega, vaid soetatud on kõige ajakohasemad seadmed.

Seenevabrikus on välja mõeldud eriline kasvatusviis. Algul tõmmatakse põhu-, kanasõnniku- ja turbakiht, kus on seeneniistiku algmeks nisuseemned sees, spetsiaalse lindi peal kasvurennidesse. Mõne päeva möödudes on rennides seeneniidistik juba näha, justkui kerge vatikiht.

Esimesed seened korjatakse 17 päeva pärast, sest neile tuleb teha harvendust. Ühelt ruutmeetrilt saab 26 kilogrammi seeni. Kui seened korjatud, tõmmatakse põhu ja kanasõnniku segu, kus seened kasvasid, uuesti auto peale ning küntakse põllul mulla sisse.

Supivabrikus on näha kogu tootmisliini peale vaid mõnda inimest, kelle ülesanne on arvutiekraanilt jälgida robotite tööd.

Kanafarmis pole ühtegi töötajat. Kogu piirkond on kaamerate vaateväljas. Metsloomade eest kaitseb kanu elektriaed. Suuri röövlinde ei pidavat seal piirkonnas elama. Toitmine ja söötmine käib mehhaniseeritult. Toidupaaki peab täitma kord kuus, veepaaki kord nädalas. Ainult üks töötaja käib kaks korda päevas läbi mune korjamas. Neid ei pea ta ka korjama kanade vahelt, vaid need toob temani lint. Ühe tuhandepäise farmi munade korjamiseks kulub veerand tundi.

Pop-up-põhimõttel toimiva farmi mudeli on Auga ise välja töötanud. Kui põld rohust tühjaks süüakse, tõstetakse farm edasi uude kohta. Tõstmise käigus tehakse maja täiesti puhtaks ning desinfitseeritakse, et haigused ei leviks. Farmi juures on päikesepatareid, kust suvisel ajal saab farm kogu elektri ja enamgi veel.

Auga Group mõtleb põllumajanduse kestlikkusele ja looduse säästmisele laiemalt. Tunnistades, et kümnendik heitgaasidest toodetakse põllumajanduses, on Auga eesmärk hakata tootma biogaasi. Piisavalt võimsaid traktorimootoreid, mis biogaasiga töötaksid, pole veel leiutatud, sest nende järgi pole siiani maailmas nõudlust. Aga insenerid maailma kuulsaimates traktorifirmades juba mõtlevad sellele.