Saialille on väga lihtne kasvatada

Me oleme harjunud saialille õisikuid korjama ravitee tervis, aga köögis võiks seda kasutada safrani odava aseainena, millega saab kollakamaks toonida näiteks riisiroogasid ja saiatainast. Foto: Erakogu

Aias on kindlasti nii palju ruumi, et seal saaksid päikesele vastu särada saialilled. Kui te seda vähenõudlikku ja väsimatut õitsejat oma lillepeenrasse ei taha, sest oranžid ja kollased toonid ei sobi sealse kompositsiooniga, siis külvake saialilli peenramaale köögiviljade vahele.

Mullu oligi mul rõõmus saialillelapp keset köögiviljapeenraid. Tänavu inspireerusin „Permakultuuri käsiraamatus” tutvustatud ümara kujuga lukuaugupeenrast.

Kuna minu peenar tuli soovitud köögiviljade äramahutamiseks kaunis suur, siis tegin ühe peenra keskpunkti suunduva sissepääsuraja asemele neid siiski neli, et taimedele oleks kergem ligi pääseda. Saialilled külvasin kõikide radade mõlemale küljele ja ka sõõrina peenra keskpunkti ümber, nende ja teekummeli päralt on ka üks peenrasektor.

Seemet kogusin mullu oma peenralt, kuid kuna saialill on risttolmleja, saan alles tänavu näha, milliseid järglasi mullused taimed annavad. Kirjanduse andmeil ei ole täidisõisikuid saialillelt sellisel puhul eriti oodata. Kuid see sobib ka ettekäändeks, et mõni uus sort osta, neid on eri toonides ja kõrgustes (20–75 cm) ning nii liht-, pooltäidis- kui ka täidisõiskulisi.

Tänavu ostsingi juurde oranžide täidisõitega sordi ‘Orange King’(kõrgus 60 cm), hästi kõrge (väidetavalt 75 cm) täidisõielise sordi ‘Neon’, mille keelõite tipud on tumeoranžid, madala (30 cm) kollaste ja oranžide õitega segu ‘Fiesta Gitana’ ning tumedatest putkõitest südamiku ja kollastes või aprikoosiroosades toonides keelõitega sordi ‘Sunset Buff’, mis kasvab kuni 60 cm kõrguseks.

Hele aprikoosikarva õitseja on ʻApricot Beauty’, sortide ‘Touch of Red’ ja ‘Touch Buff’ kreemikad keelõied on altpoolt punakad ja sordil ‘Green Heart’ on oranžikate keelõite vahel rohekate putkõitega südamik. Kuid armas on ju näiteks ka sidrunkollaste keelõitega lihtõisikuline ‘Lemon Zest’.

Saialille on väga lihtne kasvatada: peale enam-vähem viljaka aiamulla ja päikesepaiste ei oota nad meilt midagi. Põua ajal kastmise eest on nad aga muidugi tänulikud ja see, kui nopite ära närbunud õisikud, pikendab õitseaega. Kui kasvatate saialille ravimtaimena, koguge ilusamaid õisi 2–3 päeva tagant. Valminud seemned pudenevad kergesti ja kui isekülvi tarvis pole, korjake needki enne varisemist ära.

Suured küünise moodi seemned võib külvata aprillis-mais otse kasvukohale u 2 cm sügavusele. Saialill talub hästi ka ümberistutamist, seega võib liiga tihedalt tärganud taimekestele uue koha leida, paras taimevahe on u 20 cm. Saialill idaneb juba 5–8 kraadi juures 7–10 päevaga. Õitsema hakkavad need umbes 30 päeva pärast tärkamist. Otse peenrale külvatult õitsevad juulist oktoobrini, mõni külmakraad neid lilli veel ära ei võta ja nii võib üksikuid õisi näha hiljemgi.

Kui tahate saialilli varem õitsema saada, siis tuleb taimed ette kasvatada ja seeme külvata mai alguses.

Madalad sordid sobivad hästi ääristaimedeks või lillekasti ja amplisse. Kenad on need koos teiste soojades toonides õitega suve- ja püsililledega või hoopis jahedaid siniseid ja lillasid toone näitavate taimedega.

Saialilled püsivad hästi ka vaasis ja kimbus sobivad need kokku kasvõi näiteks rukkililledega.

Saialille (Calendula) perekonda kuulub u 20 liiki. Enamik neist kasvab looduslikult Vahemere piirkonnas, Lõuna-Euroopas ja nende levila ulatub Kanaari saartelt Iraanini.

Köögis on saialille kasutatud safrani odava aseainena, sellega on maitsestatud ja kollakamaks toonitud riisiroogasid, saiatainast, kuid ka kohupiima, võid ja juustu. Saialillelehti võib maitseks lisada hautistele, värvikaid õisi aga salatitesse ja roogade kaunistuseks. Saialilleõisi on lisatud ka õunakeedisele ning õuna- ja pirnikompotile. Maitsestage siiski mõõdukalt, sest saialille iseloomulik lõhn ei pruugi kõigile meeldida ning tema maitsegi on kergelt mõrkjas. Tahan sel suvel proovida, kuidas maitseb ricotta, mida on täiendatud saialille keelõitega.

Üks meie innukamaid ravimtaimede tutvustajaid, paljude heade raamatute autor Aili Paju on kirjutanud, et kui inimene on elus kokku puutunud mõne mõjusa ravitaimega, siis see kohtumine jääb meelde. „Olgu siis taim vaigistanud valu, võtnud ära paistetuse või teinud midagi muud head.” /…/

Saialille kõik osad – lehed, juured, eriti aga õisikud – on tugeva põletikuvastase toimega, pidurdades isegi nii vitaalsete mikroobide kasvu, nagu stafülokokk või kolibakter. Saialill pärsib viiruste levikut. Toimeained on mõruaine kalendiin, triterpeenid, parkained, saponiinid, salitsüülhape. Leidub ka karotinoide, flavonoide, vähesel määral alkoloide, eeterlikke õlisid ja orgaanilisi happeid.

/…/ „Sel taimel on sapieritust soodustav, rahustav, haavandeid (haavu) parandav toime.” /…/ Saialille on soovitatud kehvveresuse, kiiritushaiguse ja pahaloomuliste kasvajate raviks.” Saialillelt on abi saadud maksa- ja sapiteede põletiku, haavandtõve, veeni- või igemepõletiku, vedelikupeetuse, kurguvalu, kuiva ja lõheneva naha, väsinud silmade, menstruatsiooni- ja üleminekuea vaevuste, põletuse, kõõma, herpese jpm korral; taime värske mahlaga on leevendatud putukahammustusi.

Rahvameditsiinis on pruugitud saialillesalvi, -teed, -tõmmist, -õli ja tinktuuri.

Õhukese kihina alusele laotatud saialilleõisikuid kuivatage talvevaruks hämaras ja soojas (u 40 kraadi) hea ventilatsiooniga ruumis.

Olen saialillelt abi saanud igasuguste nahahädade ja sapipõiepõletiku valu korral. Viimati oli saialillesalvist kasu alles mõne päeva eest. Pakkisin enne maale sõitu kiiruga asju ja lõin parema jala hooga vastu lauanurka. Matsu saanud koht on kedrakondist natuke allpool. Mõtlesin, et valu läheb üle. Kahetunnise autosõiduga läks see paraku hullemaks ja jalg paiste. Õnneks oli mul kaasas saialillesalv ja muud polnudki tarvis – määrisin õhtul jalga mitu korda ja valu vähenes, hommikuks oli ka paistetus alanenud.

Mõned retseptid

Saialillesalvi teen ma hästi nahka imenduva searasvaga ehk siis nõnda, nagu ema kunagi õpetas. Korjake päikesepaistelisel ennelõunal (eeterlike õlide sisaldus ja ravitoime olevat suurim kl 10–13 korjatud õites) suur peotäis saialilleõisikuid. Noppige keeleõied ära. Sulatage (pliidil või veevannil) 200 grammi searasva. Segage siis äranopitud keelõied sularasvaga ja kuumutage natuke. Siis tõstke kauss pliidilt ja jätke mõneks tunniks tõmbama. Seejärel sulatage rasv uuesti, kurnake läbi marli või sõela ning valage salv enne hangumist väikestesse purkidesse. Hoidke salvi külmikus.

Searasva ei ole poest alati saada ning kasutada võib ka hanerasva, koorevõid, oliiviõli, mesilasvaha, kookosrasva, mandliõli, shea-võid jm.

Suvel saialilleõli tehes pange väikesesse purki peenestatud õisikuid ja lisage head toiduõli, kuni purk on triiki täis. Jätke purk päikeselisse kohta nädalaks seisma, siis võib kasutama hakata. Ka õli hoidke külmikus.

Järgmine saialilleõlist ja mesilasvahast tehtud salvi retsept on pärit Norrast Ola Aukrust Nordgardi ürditalust (www.aukrust-nordgard.no). Pange 3 dl saialille värskeid keelõisi (või 2 dl kuivatatud õisi) läbipaistvasse kaanega klaaspurki. Valage need üle 4 dl oliiviõliga, nii et kõik keelõied oleksid õliga kaetud. Laske purgil 6 nädalat valguse käes seista. Seejärel sulatage veevannil 1 dl jagu mesilasvaha. Segage kokku õli ja sulatatud vaha. Kallake salv purkidesse ja pange külmikusse hoiule.