Dolomiiditoodetel on rohkelt kasutusvõimalusi

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Toomas Kirsipuu kodutalus on Orgita dolomiiti rohkelt kasutatud nii välis- kui sisekujunduses.

FOTO: Toomas Šalda

Orgita dolomiit on kogu Eestis hästi tuntud huvitava beežikashalli värvuse ja ilusa mustriga paeliik, mille kasutamine Raplamaal sai alguse juba 13. sajandil. Tänu eri töötlemisvõimalustele on laienenud selle kasutusvaldkonnad ja -võimalused: ehitus, sise- ja välisviimistlus, platside, teede ja radade katmine, aedade kujundamine jms.

Hea töödeldavuse tõttu on kivi kõrgelt hinnatud skulptorite seas. Orgita dolomiiti kaevandav ja töötlev osaühing Orgita Dolomiiditooted tegeleb kõrvalharudena ka kivijääkidest mitmes fraktsioonis paekivikillustiku tootmise ning ehitusmasinate ja karjääritehnika rentimisega.

Märjamaa vallas tegutseva perefirma juht Toomas Kirsipuu meenutab, et jõudis dolomiidi kaevandamiseni tänu sellele, et aitas tuttavatel ettevõtet finantsiliselt üles ehitada. „Aga elu teeb keerdkäike, äri ei läinud käima ja mul ei jäänud üle muud, kui osta välja kogu ettevõtmine,” ütleb ta.

Hariduselt on Kirsipuu hoopis kunstiinimene, õppinud kultuuritöötajaks, täpsemalt fotograafiks-kinematografistiks. „Eriti südamelähedane on kunstfoto, aga naudin teisigi kunstiliike, olgu muusika, teater, kujutav kunst vms, peaasi et ma sellest aru saan,” muigab ta.

Ka kivitöötlemist peab ta loominguliseks tööks. „Naudin uute toodete väljaarendamist, hangin reisides isukalt kogemusi ja ideid, kõik see on minu maailm,” märgib ta.

Pärast osaühingu loomist 2000. aastal käis mees ärikoolitusel, aga kõige olulisemad teadmised ja oskused on ta enda sõnul hankinud ikkagi reaalselt töötades ja ettevõtet juhtides. „Ebaõnnestumiste tõttu on mul tulnud arvestatavat kooliraha maksta. Minu ettevõtjakarjääri esimene etapp oli tohutu vaimustus, et küll ma nüüd panen, aga sellele järgnesid ahastus ja võitlus, neist viimane kestab praegugi,” kõneleb mees.

Kirsipuu kinnitab, et äpardused on ettevõtluse loomulik osa. „Pidime algselt hakkama dolomiidist väetisekomponenti tootma. Investeerisime ja tegime ettevalmistusi, aga kui läksin Maardusse „äripartneriga” viimaseid detaile kokku leppima, selgus, et peale mõne vettinud väetisekoti ja vaevu hingedel püsiva värava seal muud polnudki. Esialgu ahastasin, aga kui pea klaariks sai, pusisime edasi,” räägib ta.

„Meil on täielikult perefirma, isa oli kõva masinamees, tema aitas. Hakkasime dolomiiti murdma ja töötlejatele plokkidena müüma. Vaikselt hakkasin ise töötlemist katsetama – ostsime ühe masina, siis teise ja nii ta läks. Eurotoetuste abil jõudsime kümme aastat tagasi uuele tasemele, arenesime kaevandajast töötlejaks. Oleme leidnud probleemidele lahenduse ja viimased kümme aastat võime ettevõtte käekäiguga rahule jääda, eriti just tehnoloogilise poole pealt,” jutustab Kirsipuu. „Järgmisel aastal hakkame laiendama. See nõuab nii uut hoonet kui ka neljateljelise CNC-kivisae ostmist, mis võimaldab tootmist rohkem automatiseerida. Näiteks vene inimene armastab suursugusust ja see masin võimaldab teha dolomiidist keerukaid vigureid, mis meil praegu üle jõu käivad või mille valmistamine võtaks ebaotstarbekalt palju aega.”

Kindlasti ei vasta Kirsipuu hinnangul tõele üldlevinud arvamus, et esimesed viis ettevõtlusaastat on rasked, siis läheb kergemaks. Iga firma, mis tahab areneda, peab pidevalt investeerima seadmetesse, inimestesse ja teadmistesse, eriti kui tahetakse jõuda Eestist välja.

Kõik looduskivi tootjad konkureerivad Kirsipuu sõnul mitte omavahel, vaid ennekõike tehismaterjalide pakkujatega. Inimestel on pahatihti eelarvamus, et dolomiit on hirmus kallis ja seetõttu isegi ei küsi hinda.

Tegelikult ei pruugi dolomiiditooted üldse väga palju maksta. Näiteks meetrilaiune ja kolmekümne sentimeetri sügavune vett ja mustust tõrjuva ainega töödeldud aknalaud maksab 13,5 eurot pluss käibemaks. Fassaadi hinnad algavad 25teurost ruutmeetri eest. Muidugi on ka kalleid tooteid, aga inimeste soovid ja võimalused ongi erinevad. Suure tootmise protsessis tekib nii või teisiti jääke, neid müüakse meistrimeestele kokkuleppehinnaga.

Kõige rohkem tellitakse firmast kaminadetaile, põranda- ja seinaplaate, mahult on kõige suuremad fassaaditellimused. „Näiteks Eesti Maaülikooli Tallinna maantee algusesse jääva õppehoone tarvis tootsime üle 7000 ruutmeetri. See oli tõsine kondiproov, aga tänu sellele saime Eestis kanna maha. Praegugi läheb mul Tartusse sisse sõites süda soojaks, kui seda hoonet vaatan. Viimasel ajal on hästi populaarseks muutunud koorukeseks nimetatav fassaadikivi, millega on kaetud näiteks Rakvere kinomaja,” räägib Kirsipuu.

Kivitöötleja kogemusele tuginedes kinnitab Kirsipuu, et tema alal jääb loodus alati peale ning sellega tuleb kliendilgi arvestada. „Ma ei tea kunagi päris täpselt, mis muster või toon plokist välja tuleb. Kui klient tahab ikka täiesti ühes toonis seina, on vist targem värvifirma või tehismaterjalide tootja poole pöörduda. Meie töötleme seda, mida loodus annab. See just ongi huvitav, et Eesti pisikesel territooriumil asuvate karjääride kivid on nii erinevad. Isegi meie enda karjääri piires võib väga mitut moodi kivi leida,” räägib ta.

Hea töödeldavuse tõttu on Orgita dolomiit populaarne skulptorite seas. Mitmel pool Eestis on korraldatud paepäevi, kus skulptorid on kasutanud just Orgita karjääri dolomiiti.

Kuigi Orgita Dolomiiditoodete prioriteediks jääb ehitusmaterjal, on neil teisigi tegevusharusid. Kogu karjääri kivimahust saab valmistoodanguks vähem kui kolmandik, sest iga väikest kivi pole mõtet pingi peale pannagi ja igast suurest plokist jääb midagi üle.

„Mis vähegi kõlbab, läheb ehitusmaterjaliks, aga jääke on ikkagi päris palju. Töö käib selle nimel, et valmistoodete osakaalu kasvatada. Seda saab teha arendades tehnoloogiat ja sortimenti, aga midagi tuleb peale hakata ka jääkidega,” selgitab Kirsipuu.

Nii hakati juba üsna ammu tootma killustikku. Eriliselt uhke on ettevõtte juht tunamullu ostetud võimsa ja suure tootlikkusega mobiilse kivipurustaja üle, millesarnast teist Eestis ei ole. Kaalub see 130 tonni ja kui kogu komplekti ühest kohast teise kolida, on vaja kaheksat treilerit. Purustajat saab hästi reguleerida ja toota nõutavaid killustikufraktsioone lühikese ajaga suures mahus.

„Liigutame masina sinna, kus maanteid ehitatakse. Pisikesi töid pole sellega mõtet teha, sest lõpptoote hind läheb liiga kalliks. Idee sain Tallinna-Pärnu maantee uuendamisest. Tööd leidis see masin isegi talvel,” räägib Kirsipuu.

Orgita Dolomiidis on palgal kaheksa inimest, neist kolm tegutsevad töökojas. Hooajati värvatakse lihtsamate abitööde jaoks tööjõudu juurde. „Võtame appi ka koolipoisse. Üks neist hakkas koolist vabal ajal meie juures taskuraha teenima ja arenes tipptegijaks, kelle peale saab alati kindel olla. Me võiksime hakata isegi kahes vahetuses tööle, nõudlust on, seadmeid saab osta, aga head kaadrit napib. Tegelikult võiks meie juures tööd saada isegi kakskümmend inimest, aga seda teed me ei lähe. Pigem teen vähem ja tublide meestega, kui et ajan asja suureks,” räägib Kirsipuu. „Meie kollektiivi pääsemisel on põhilised lojaalsus ja töötahe, tervist peab ka olema, sest kuigi töö on paljuski mehhaniseeritud, on ikkagi kohati tarvis ihurammu rakendada. Väljaõpe on meie poolt, aga töötajad peavad mõistma, et kes tahab midagi saada, peab ka andma, niisama tunniveeretajaid pole meil tarvis.”

Ülimalt rahul on Kirsipuu asjaoluga, et Orgita Dolomiiditooted on perefirma. „Selle suur eelis on, et võid lojaalsuses kindel olla. Mul on ka teisi äripartnereid olnud, aga need lülid ei pidanud. Kedagi teist ei saa nii usaldada nagu oma pere liikmeid.”

Peale abikaasa on firmas tööl kolmest pojast keskmine ja isa peab teda oma ala ässaks. Teisedki pojad tunnevad asja vastu tõsist huvi ja on vajadusel toeks.

Tagasi üles