Toomingate õitsemise ajal mitmekordistus Põhja-Pärnumaa vallas Maima küla elanike arv, sest heas mõttes kohalikud vanatehnikahullud korraldasid seal kuuendat kevadet masinapäeva.
Põka mootoripodin tekitas Maimas elevust
Seekordsed tegijad olid Nõukogude Liidus valmistatud traktorid XTZ-7, DT-14 ja teised, mida rahvasuu nende mootorihääle järgi põkadeks kutsub ja tööusinuse järgi sipelgateks on ristinud.
Ligemale 40 elanikuga ja suurtest maanteedest kaugele jäävas Maima külas korraldab tavaks saanud masinapäeva MTÜ Maamootor. Põkade kokkutulekule sõitis või sõidutati treileril seitse enamasti 1950. aastatel valmistatud ratastraktorit, neist kaugeim paarisaja kilomeetri kauguselt Ülenurmest Eesti põllumajandusmuuseumist.
Muuseumi metallitööde restauraator Karl Käärik näitas rändauhinda, mis jääb tartumaalaste hoida tuleva kevadeni. Rändauhinnal on kuldne plaat kirjaga „Maima masinapäev” ning sellel 1920. aastatel valmistatud Fordsoni traktori kujutis. Esimesena võttis sellise auhinna vastu vanatehnikaentusiast Eero Kotli, kes panigi selle rändama.
Päevakangelase põka kohta rääkis Karl Käärik, et see oli esimene ajakohane ehk kummiratastega traktor Nõukogude Liidus, sest enne sõda valmistati seal raudratastega traktoreid.
„Üks asjatundja teadis rääkida, et sellist mudelit nagu meie oma, olevat valmistatud ligemale 40 000 tükki, Harkivis oli kaks tehast ja muuseumi eksponaadi mootoril on seerianumber 12 000, nii et see on kuskil eespoolsest otsast,” täpsustas Käärik.
Kust või kellelt põllumajandusmuuseumi kogusse põka lisandus, seda Käärik öelda ei teadnud, sest masin on neil olnud juba 30 aastat ja töökorras.
Maima masinapäeva korraldajad Jaan Eelmaa ja Tiit Talts näitasid seekordse ürituse veel ühte magnetit, teadaolevalt Eesti vanimat töökorras raudratastega traktorit Lanz, mis on valmistatud 1922. aastal Saksamaal Heinrich Lanzi tehases ja mis arvukate silmapaaride all näidiskündi tegi.
Taltsi jutu järgi on Varbola mehele, vanatehnikahuvilisele Hindrek Kukele kuuluv Lanz eriline eksponaat, kaalub paar tonni ja käima läheb pikaldaselt, sest kõigepealt tuleb üles soojendada mootori kuumpea ja alles siis saab uunikumi käima keerata. Kui on vaja tagurpidikäiku, tuleb mootor peeaegu seisma jätta. Näidiskündi tegi Maimas Lanzi omanik ise.
Põkad on seevastu külamaastikul veel üsna tavalised ja nende remontimiseks pole vaja oodata firmaesindajat, kes, arvuti kaenlas, kohale sööstab ja elektroonika töökorda sätib. Kogu nii-öelda traktoriabi mahub traktoristi istme alla: seal on väikeses kastis suur mutrivõti, haamer ja kätepühkimiskalts.
„Jah, nendega saab enamik asju remonditud, selles mõttes ei elektroonikale, ei tänapäeva mugavustele,” möönis Talts, kelle põka on olnud 25 aastat kasutuses. „Sellepärast, et tal on kõik võimalused olemas, saab kartuleid maha panna, mullata, taha käivad veel riistapuud, nii et täiesti tubli abimees, lihtsa ehitusega, suhteliselt töökindel ja neid võib ju kohata majapidamistes mitmel pool, nii et pole nad kuskil unustuse hõlma vajunud.”
Seda kinnitas ka Enge küla mees Tiit Rassadin, kes tegi naabrimehega aastaid tagasi kaupa ja sai endale 1950. aastatel tehasest tulnud ja töökorda seatud põka.
„Ta töötab nii ilusa häälega ja mulle meeldivad põkatsid, väiksemad traktorid, ainult et mida aasta edasi, seda keerulisem on varuosi hankida,” seletas Rassadin. „Nooremad inimesed ei tea tolle aja masinatest ega töödest väga palju ja siinkohal on Maimas hea näidata põkasid just noorematele. Vanemad inimesed tuletavad meelde, mida nad kunagi nooruses tegid. Selline masinapäev on igati tänuväärt ettevõtmine.”
Olgu kuidas selle uudistamise või nostalgitsemisega on, aga Jaan Eelmaa sõnade kohaselt on MTÜl Maamootor kujunenud tava tuua igal kevadel Maima masinapäeval välja üks masinamark, tänavu siis nii-öelda põkade ehk sipelgate kokkutulek. Eelnevalt on ekstraväljapanek olnud pühendatud lääne kuulsamatele markidele, nagu näiteks Lanz ja Fordson. Läinud kevadel uudistati Eesti esimest Deeringi traktorit.