Eesti üks tuntumaid tiigikalade kasvatajaid on Kalatalu Härjanurmes Jõgevamaal. Talu tegevjuht Aarne Liiv ütleb, et kalakasvatus on perspektiivikas.
Tuntud kalakasvataja: erinevalt konkurentidest meie toetust ei saa
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Sealhulgas forellikasvatus, kuna loodusliku kala püüki suurendada ei saa, kala tarbimine aga kasvab jõudsalt. Sellest ka tormiline vesiviljeluse areng kogu maailmas viimastel aastakümnetel. Ka meie ettevõttel läheb normaalselt, kuid praeguse poliitika jätkudes ei ole vesiviljelus Eestis konkurentsivõimeline,» räägib ta.
Teiseks on see valdkond kõige efektiivsem söödaväärindaja, sest ühest kilost söödast saab 560 g (grammi) kalaliha, 220 g kana-, 110 g sea- ja 40 g veiseliha.
«Ühe kilo kala kasvatamisel on fosfori emissioon loodusesse 2,5 korda väiksem, süsihappegaasi emissioon aga 7 korda väiksem kui näiteks kilo veiseliha tootmisel,» selgitab Liiv, kes enda sõnul samas ei loobuks ühegi hinna eest maitsvast veiselihast.
«Kui keegi tahab nüüd tormata veisetootmise kallale, siis pidagem hoogu, sest tasuta lõunaid pole olemas. Kuid ülitugev keskkonnasäästu aspekt kalakasvatuse kasuks kõige ülalnimetatu ees on vääramatu. Eestis on need asjad läbi mõtlemata ja riigi keskkonnapoliitika töötab praegu vastupidises suunas. Ei vaadata suurt pilti, keskendutakse väikese tähtsusega detailidele,» nendib tuntud kalakasvataja.
Kahjuks jagub hea kõrval Eesti kalakasvatuses rohkelt probleeme, mida Põhjamaad on osanud efektiivselt ja kõiki osapooli arvestades lahendada. Eestil on siin veel pikk tee käia.
Liiv nendib, et Eesti vesiviljeluses tervikuna on raskusi, osaliselt viimase kümmekonna aasta vesiviljeluspoliitika vigade tõttu. «Näiteks meie peamised konkurendid punase kala turul – Taani, Norra ja Soome kalakasvandused saavad investeerimistoetusi, meie kasvandustele pole aga Euroopa Liidu ühtses kalanduspoliitikas võimaldatud toetused avanenudki, ehkki praegu käib neljas eelarveaasta,» teab ta.
Ka Härjanurme kulutab kogu kasumi investeeringuteks. «Me laieneme, areneme, kuid oma kasumi ühe euro eest saame investeerida kaks korda vähem kui teiste riikide kalakasvatajad, kes kasutavad toetusi.»
Samuti ollakse Põhjamaades kalakasvatajate suhtes väga arvestavad, samas kui Eesti ametivennad peavad võitlema tuuleveskitega või ujuma vastuvoolu. Liiv rõhutab, et nende konkurente ei survestata mujal keskkonnaküsimustes sellisel määral nagu Eesti vesiviljelejaid, ehkki Eestis ollakse Põhjamaadega võrreldes mitu korda keskkonnasäästlikumad.
«Meie ettepanekud siin võrdsemaks kohtlemiseks on juba 12 aastat olnud tühi töö. Eesti vesiviljelus kokkuvõttes on hulga keskkonnasäästlikum kui enamikus teistes Euroopa riikides, sealhulgas Taanis, Norras, Soomes.» Näiteks Taanis, mis on pindalalt võrdne Eestiga, kasvatatakse Aarne Liivi sõnul mageveekasvandustes umbes 35 000 tonni forelli, Eestis vaid 600 kuni 700 tonni ehk üle 50 korra vähem!
Taanis on mõningaid tipptegijaid, kes on tehnoloogilise kõrgtaseme saavutanud mitmekümneaastase kogemuse, eelmiste põlvkondade teenitud raha ja riigi tugeva toe abil. Tänu sellele on nad ehitanud mõned moodsad megafarmid, kuid ei saa unustada, et pool forellitoodangust kasvatatakse sealgi siiani vanades muldtiikides, kus pole kõige elementaarsematki keskkonnasäästu tehnoloogiat.
«Mitte keegi viimastest ei maksa sentigi keskkonnatasu (ka Soomes ega Norras, lisaks sumbakasvandused). Meie peame ehitama vaid ülikeskkonnahoidlikke kasvandusi, enamasti omamata oskust neid ehitada ja kasutada,» tõdeb Liiv.
Samas ei tule kalakasvatustarkus üleöö, vaid aastakümnetepikkuse ja kollektiivse kogemusega. Liiv toob näite, et peaaegu igas Taani külas on mõni kalakasvandus.
«Eestis peavad maksma prognoosimatut keskkonnatasu kõik kalakasvatajad, seejuures sisuliselt ainsana toidutoorme tootjate sektorist. Peamine siin ei ole keskkonnatasu suurus, vaid tasu nõudmise fakt iseenesest. See on bürokraatlik, arusaamatu, ebaõiglane, tugevalt arengut pärssiv ja asjatundmatu,» rõhutab Liiv. «Kui nimetatud poliitikat kiiresti muudetakse, on meil aga avarad, seni täiesti kasutamata võimalused.»
Praegu katab Eesti forellikasvatus 12–15 protsenti punase kala tarbimisest. Härjanurme kalatalust läheb eksporti peamiselt punane kaaviar (värske soolatud forellimari) ja mitmesugust noorkala kokku umbkaudu 5 protsenti käibest (40 000 kuni 50 000 euro eest) aastas. Kalatalu värske toodang on müügis peaaegu kõigis Eesti suuremates kauplustes ja kettides.