Aianõu: kas kaevata või mitte?

Peenra kaevamisel võiks kasutada labida asemel harki, nii väldite oma abiliste – vihmasside vigastamist.

FOTO: Pexels / CC0 Licence

Käes on magusaim aiatööde aeg ja nii mõnelgi selg juba peenarde kaevamisest valus ning mõtleb, kas seda rasket tööd üldse ongi vaja teha. Meile on küll aastaid räägitud, et sügisel tuleb maa läbi kaevata ja kevadel ka, aga järjest enam kõlab, et see võib mullastikule hoopis halb olla ja piisab mullapinna kobestamisest.

Maa Elu küsis selle teema kohta arvamusi tuntud aiandusspetsialistidelt.

Urmas Laansoo,

Tallinna botaanikaaia botaanik: 

Mina küll kaevan peenramaa kevadel enne külvamist mullahargiga läbi ja võtan välja juurumbrohtude - naat, valge iminõges - risoomid ning ületalvikute taimed – verevad iminõgesed, keskmine tähthein, harvaõieline lõosilm ja sibulatega väike kuldtäht.

Labidat ma peenra kaevamiseks ei kasuta, et vältida vihmausside vigastamist. Kui põõsa või puu istikut istutan, siis kaevan labidaga augu. 

Enne külvi tassin käruga või 20 liitrise ämbriga kompostmulda peenrasse palju jaksan. Elan paigas, kus on liivane happeline maa. 

Kevadine kaevamine ja mullaharimine sõltub kindlasti mulla viljakusest, umbrohtumuse määrast ja milliseid mullatöid sügisel tehti. Kui ikka aiamaal või peenramaal vohab orashein, naat või valge iminõges, pole mõtet nii konkurentsitiheda juurestikuga peenrasse nõrgema konkurentsivõimega kultuurtaimi istutada või külvata. 

Raske ja õhuvaene, liigniiske savimaa vajab kindlasti parandamist, parim on selleks viljakas kompostmuld või kõdusõnnik. Kui turvast lisada, siis neutraliseeritud turvast. Väga raskele ja liigmärjale savimaale on hea lisada jämedat ehitusliiva. 

Kui aga peenramaa on sügisel korralikult haritud, kaevatud ja orgaanilise väetisega (sõnnikuga) väetatud, siis mõnikord piisab tõesti vaid kevadel pindmise kihi kobestamisest. Seda aga ei saa kõigile ja kõikjal soovitada ega ise järgida. 

Erna Gross,

Pärnumaa kutsehariduskeskuse aianduse õpetaja: 

Minu arvamus on, et sügisel ära kaeva ja põhjuseid on mitmeid. Esiteks satub pindmises mullakihis olev-elav mullaelustik sügavamale, kus nende jaoks ei ole sobilikud elutingimused. Allpool olevad mikroorganismid satuvad samuti neile ebasoodsatesse tingimustesse.

Taimejäänused jäta mulla peale, siis saavad vihmaussid ja muud tegelased tegutseda ja mulla kobedana hoida ja kevadel on kergem kaevata ja kobestada.

Kui ikka väga tahad kaevata, siis maksimaalselt 10 sentimeetri sügavuselt. Umbrohuseemned on nagunii igas kihis - ega see umbrohtumust suurenda ega vähenda.

Kaeva vähem, multši rohkem. Laisk, aga tark aednik on parim keskkonna ja elustiku säilitaja. Ja saab ka parima kvaliteediga suurema saagi.

Triinu Guerrin,

permakultuuri edendaja:

Arvan, et kaevamisega on natuke sama lugu nagu umbrohuga võitlemise või lehtede riisumisega - kõik see on looduse vastu võitlemine. Kui me vaatame, kuidas looduses asjad toimivad, siis seal ju keegi ei kaeva ega kobesta, ei rohi ega riisu, ja ometi kõik kasvab ja annab saaki. 

Meie permakultuurse aia kogemus on selline, et peenraid hakkame pigem ette valmistama sügisel. Kui tahame uut peenart teha, siis katame maa käepärase orgaanilise materjaliga. Kõige lihtsam reegel on laduda kihiti värsket ja kuiva materjali, ja tekitada niimoodi peenrakaste või kõrgpeenraid - ja seda just sinna, kus on taimede kasvuks parimad tingimused. Kõik see mullale laotud materjal aitab lämmatada umbrohtu ja tekitab ülisoodsa pinna vihmaussidele ja teistele mullas elavatele väikeorganismidele, kes kõik meie eest kaevama hakkavad. 

Kindlasti on kõik pööranud ümber mõne vana lauajupi, mis on kuhugi vedelema jäänud ja näinud, mis on juhtunud selle all - umbrohi on kadunud, muld on sõmer ja täis elu. Mulla kaevamine pöörab pahupidi kõik selle õrna ökosüsteemi, mida hakkavad hävitama linnud, paljas muld erodeerub kiiresti vihma ja päikse mõjul. Kui aga muld on kaetud - nagu looduses - siis see loob soodsad tingimused vihmaussidele, putukatele ja bakteritele. 

Ehk teisisõnu peaksime rohkem jälgima looduslikke ökosüsteeme ja neist eeskuju võtma ka oma aia rajamisel. 

Mina olen läinud seda teed, et teen jooksvalt erinevaid peenra-aluseid mitmeks aastaks ette kõigest sellest, mis aias on saadaval erinevatel kuudel: kevadel oksad, suvel muruniide, sügisel lehed ja varred. 

Tairi Albert,

Räpina Aianduskool köögiviljanduse, maheviljeluse ja taimekaitse õpetaja:

Juurviljade puhul, mis kasvatavad juured sügavale mulda, on vaja kindlasti muld korralikult läbi kaevata ja kobestada. Sellisteks kultuurideks oleksid aedporgand, pastinaak, aed-mustjuur, juurpetersell. 

Pinnapealse harimise korral kasvavad eelmainitud köögiviljadel kõverad või mitmeharulised juured. Ülejäänud köögiviljadele sobib ka pinnalähedane kobestus, kuid sellega kaasneb suurem umbrohu pealetung ning sageli on vaja rohkem ka taimekahjustajaid tõrjuda. 

Pinnalähedase harimise korral saame umbrohu ning taimekahjustajate probleemi leevendada multšimisega. Põhu, muruniite, biolaguneva kile, peenravaiba ja tekstiilmultši kasutus taimede kasvualal tagab köögiviljade hea kasvu ning aitab meil aega säästa. 

Põhu ja muruniite kihti taimede vahel peaks vajadusel uuendama (uut materjali juurde lisama) ning kihi tüsedus peab tagama umbrohu lämmatamise. 

Raili Kers

Võiste Puukooli perenaine: 

Mina arvan, et vanad eestlased olid targad ja teadsid, mis tegid. Järgin nende tavasid hoole ja armastusega. Olen seda meelt, et kui soovid midagi põllult saada, siis tuleb ikka vaeva ka näha ja ilma andmata ei ei saa vastu mitte midagi.

Olen seda usku, et peenrad peavad olema rohitud, hekid pügatud ja lapsed kasvatatud, mulle meeldib kord. Nii nimetatud vaba põllupidamine või kasvatamine ei kuulu minu maailma.

Loe ka neid

Tagasi üles