Miks Eesti põllumees saab kreeklasest poole vähem toetust?

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Eesti „häda” on selles, et kui liitusime ELiga, oli meil toetusalust pinda natuke üle 800 000 hektari, nüüdseks on see kasvanud ligi miljoni hektarini. Hektarite arvu kasv on osaliselt ära söönud kokku lepitud toetuse suurenemise.

FOTO: Mailiis Ollino / Pärnu Postimees

Prognoosi kohaselt on 2020. aastal euroliidu põllumeeste keskmine otsetoetus hektari kohta 242 eurot, Eestis aga vaid 177 eurot. Osas riikides ulatuvad otsetoetused aga rohkem kui 400 euroni.

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhatuse esimees Roomet Sõrmus toob välja, et kõige suuremad on toetused Maltal ja Küprosel, kuid neid võib pidada erandiks, sest tegemist on väga väikeste riikidega, kus on teistsugused tingimused.

Suuremate toetustega riigid on veel Belgia, Holland ja Kreeka, kus otsetoetused hektari kohta on umbes 400 eurot. Üle 300 euro on otsetoetused Taanis, Saksamaal ja Itaalias. Kõige väiksemad on otsetoetused peale Balti riikide Rumeenias, Bulgaarias ja Portugalis.

Säärane kõrvalseisjale ebaõiglasena tunduv seis põhineb ajaloolistel kriteeriumidel ja Eesti põllumajanduse seisul ELiga liitumise ajal.

«Eesti «häda» on selles, et 1990. aastatel oli põllumajandus madalseisus ja meil läks väga palju maad põllumajanduslikust kasutusest välja. Kui liitusime ELiga, oli meil toetusalust pinda natuke üle 800 000 hektari, nüüdseks on see kasvanud ligi miljoni hektarini. Hektarite arvu kasv on osaliselt ära söönud kokku lepitud toetuse suurenemise,» selgitab Sõrmus.

Mis edasi?

Euroopa Komisjon on avaldanud ELi eelarvekava aastateks 2021–2027.

Sõrmus tõdeb, et Eesti põllumajanduse otsetoetused jäävad ka järgmisel eelarveperioodil tunduvalt alla ELi keskmise, kui me ei suuda eelseisvatel läbirääkimistel saavutada olulist läbimurret.

«On positiivne, et komisjon tegi ettepaneku otsetoetuste taset hektari kohta liikmesriikide vahel ühtlustada ELi keskmise suunas, kuid kahjuks ei saa rahul olla toetuste suure erinevuse vähendamise ulatusega,» ütleb Sõrmus. «Seadsime juba aastateks 2014–2020 eesmärgi, et meie otsetoetused moodustavad vähemalt 90 protsenti ELi keskmisest, kuid tundub, et me ei suuda seda taset saavutada isegi 23 aastat pärast ELiga liitumist. Ligikaudne arvutus näitab, et praegu on jutt pigem natuke rohkem kui 80 protsendi tasemest.»

Maaeluministeeriumi põllumajandus- ja maaelupoliitika asekantsler Marko Gorban kinnitab, et Euroopa Komisjon toetab otsetoetuste ühtlustamist riikide vahel. «Kuna eelmisel perioodil algas ajaloolistest kriteeriumidest eemaldumine ja toetuste ühtlustamine riikide vahel, on tähtis sellega jätkata. Eesmärk on, et Eestis tootjate otsetoetused oleksid ELi keskmisel tasemel,» rõhutab Gorban.

Otsetoetust hektari kohta liikmesriikide vahel ühtlustatakse ELi keskmise suunas. Kõikidel liikmesriikidel, kelle otsetoetused jäävad keskmisest alla 90 protsendi, vähendatakse liikmesriigi praeguse taseme ja keskmisest 90 protsendi taseme vahet 50 protsendi võrra.

Miks toetused erinevad?

Selgitamaks, miks ikkagi eri riikides on sedavõrd suur vahe põllumeestele makstavates toetustes, tuleb Gorbani sõnutsi vaadata ajaloos tagasi. «ELi otsetoetused loodi 1992. aastal MacSherry reformiga, kui kaubanduspoliitika liberaliseerimise vajadusest tingituna alandati ühenduse välispiiril rakendatud tollitariife, mis alandas siseturu hindasid lähemale maailmaturu hindadele,» räägib ta.

Kompenseerimaks reformi tõttu vähenenud põllumeeste sissetulekuid, viidigi sisse otsetoetused. Näiteks teraviljatoetuse suuruse määramiseks võeti arvesse reformi rakendamisaegne kasvupind, keskmine saagikus ja teravilja hinnalanguse ulatus (63 €/t). Nende kolme elemendi korrutis andiski liikmesriigile teraviljatoetuse summa.

Sarnase valemi alusel arvutati teisedki põllukultuuride ja põllumajandusloomade kasvatamise otsetoetused. Kuna nii põllukultuuride kasvupindade hektarid, kasvatatavate loomade arv kui ka saagikuse ja jõudluse näitajad olid liikmesriikides erinevad, saadi ka erinevad otsetoetuste kogusummad liikmesriigiti.

Eesti otsetoetuste arvutamisel oli aluseks Euroopa Liiduga sõlmitud liitumisleping ja selles sisalduvad toetusõiguslikud teravilja hektarid, veiste ja uttede arv, piimatootmiskvoot ja muud säärased andmed. Eesti otsetoetuste kogusumma kujunes nimetatud ühikute ja ühinemise ajal kehtinud toetuste ühikumäärade alusel. 2004. aastal liitunud uutele liikmesriikidele maksti ELi eelarvest otsetoetusi 2004. aastal 25 protsendi tasemel.

«Kui otsetoetuste summa jagada toetusõiguslike põllumajandusmaa hektarite arvuga, saadakse liikmesriikide seas väga erinevad otsetoetuse ühikumäärad hektari kohta,» tõdeb Gorban. «Selle erinevuse vähendamiseks ja ajaloolistelt referentsidelt eemaldumiseks võeti suund juba aastate 2014–2020 finantsperioodil, kui liikmesriikidel, kelle otsetoetuste tase oli väiksem kui 90 protsenti ELi keskmisest, suurendati vahendeid nii, et nende vahe 90 protsendiga ELi keskmisest väheneb eelarveperioodi jooksul kolmandiku võrra.»

Suured saavad vähem

Eesti põllumajandusettevõtted on paljude teiste ELi riikidega võrreldes suhteliselt suured. Sõrmuse sõnutsi tuleb selle põhjuseid otsida 1990. aastate väga keerulistest majandusoludest, aga ka kesistest toetustest.

Nüüd leiame uues eelarvekavas vihjeid toetuslae kehtestamisest ja vähenevatest maksetest suurematele põllumajandusettevõtetele.

«Eesti ettevõtete suurenemiseni on viinud tagasihoidlikud põllumajandustoetused ja ebaõiglased konkurentsitingimused, mis on sundinud meie põllumehi konkurentsis püsimiseks otsima võimalusi efektiivsust tõsta. Nüüd teeb komisjon sisuliselt ettepaneku edasipürgivaid põllumehi karistada,» tõdeb Sõrmus.

Gorban selgitab, et ettepaneku eesmärk on soodustada tasakaalustatumat toetuste jaotamist ja liikmesriigil on kohustus kehtestada ettevõtte tasemel toetustelagi (arvestades seejuures tööjõukuluga) või suurematele ettevõtetele vähenevad toetusmäärad hektari kohta.

«See tähendab, et toetus jaotatakse ümber keskmistele ja väikestele ettevõtetele. Suuremate ettevõtete toetuste vähendamise kaudu vabanevad vahendid jäävad selle liikmesriigi eelarvesse, kus need tekivad,» räägib Gorban. «Oleme Eesti põllumajanduse struktuuri arvestades seisukohal, et otsetoetuse jaotamist käsitlevate piiravate meetmete rakendamine peaks olema liikmesriikidele vabatahtlik, et võtta arvesse liikmesriikide põllumajandussektori struktuuri erinevusi.»

«Täna pole küll lõplikku seisukohta, milliseks toetuslagi kujuneb ja millised on täpselt selle seadmise tingimused,» nendib Sõrmus. «Siiski on kõne all olnud 60 000 euro suurune otsetoetuse tase, mistõttu tuleks seista selle eest, et toetuste võimalik piiramine ei hakkaks Eesti tingimustes puudutama üsna keskmise suurusega pereettevõtteid. Praegu tundub, et ohus on eelkõige need suuremad ettevõtted, kus kasutatakse suhteliselt vähe tööjõudu.»

Sõrmuse sõnutsi on kõne all võimalus, et väiksemate ettevõtete otsetoetuse määr võiks olla suurem kui suurematel ettevõtetel, mis võib Eestis viia maa rendihindade tõusuni, sest see võib anda stiimuli nendele maaomanikele, kes praegu rendivad oma maid põllumajandustootjatele välja. «Eesti põllumajandustootjad majandavad umbes 60 protsendi ulatuses rendimaadel. Kardan, et otsetoetuste ettevõtte suurusest lähtuv ümberjaotamine tekitab vaid moonutusi ja viib põllumajandusmaa rendihinna tõusuni, mis kahjustab lõppkokkuvõttes nii suuremate kui ka väiksemate tootjate konkurentsivõimet,» kõneleb Sõrmus.

«Arvestades, et ei ole teada Eesti otsetoetuste täpne tase uuel perioodil ning milline saab olema otsetoetuste piiramise (capping) lävend, ei saa anda täpset hinnangut capping’u võimaliku mõju kohta, hinnanguliselt võib see puudutada 3–5 protsenti otsetoetuste taotlejatest,» pakub Gorban.

Tagasi üles