Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/08/02/6951347t1h9c4e.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/05/17/7848179t1h99cb.jpg)
Kevadel ja suvel, kui päike kuumutab selge ilmaga tugevasti maad ja saabub aeg-ajalt väga sooje õhumasse, võib näha mitmesuguseid miraaže – nii asfaldi kui ka mere (suuremate veekogude) kohal. Kuna veekogud pole veel üles soojenenud, aga õhk on soe, võib praegust aega pidada soodsaks miraažide tekkeks, siis tasub seda nähtust pisut pikemalt tutvustada.
Miraaž ehk terendus on optiline nähtus, mille esinemisel valgus saabub vaatlejani ebatavalisest kohast, sest valgus on keskkonna tiheduse muutlikkuse tõttu oma suunda muutnud (refraktsioon – valguse tee kõverdumine pidevalt muutuva tihedusega keskkonnas).
Miraažil on kaks põhilist vormi. Neist ülemine miraaž tekib inversioonikihi korral – õhu tihedus väheneb kõrgusega väga järsult ja valguse tee kõverdub aluspinna poole, nii et objekt näib oma tegelikust asukohast olevat kõrgemal. Seevastu alumine miraaž tekib siis, kui maapinna kohal on väga kuuma õhu kiht, nii et kõrgusega õhu tihedus väheneb tavalisest aeglasemalt, valguse tee kõverdub ülespoole ja objekt näib olevat tegelikust asukohast madalamal ja ümberpööratud (näiteks sinine taevas võib peegelduda kuumalt asfaldilt). Lisaks ülemisele ja alumisele on olemas veel külgmiraaž, mille puhul tekib pettekujutis tõelisest objektist paremale või vasakule (kõrvale).
Alumine miraaž on tavaliselt lühiajaline ja ebapüsiv. Selle tekkeks on vaja päikeselist ja üsnagi tuulevaikset ilma. Klassikalisel kujul tekib kõrbetes, kuid meil Eestis eeskätt kuumenenud asfaldi kohal – eemalt näib, nagu oleks teepinnal vesi või lombid. Tegelikult on see sinakas taevas, mis teepinnalt peegeldub.
Ülemine miraaž tekib eeskätt jääväljade ja külma vee kohal, st vaja on sooja õhku väga külma pinna kohal. Meil võib seda näha eeskätt kevadel ja suve algupoolel, kui veel jaheda vee kohal on suhteliselt soe õhumass. Tüüpilisem on see ilmselt Väinamerel ja Soome lahel, aga tegelikult ükskõik millise suurema veekogu kohal.
Külgmiraaži tekkeks on vaja tugevasti kuumenenud kalju- või seinapinda. Eestis on sellised eeskätt mõnede suurte paneelmajade seinad, aga maailmas näiteks mägijärvede ääres, kus on järsud kaljuseinad.
Mõnikord on maapinna lähedal mitmesuguseid eri tihedusega õhukihte, mis liiguvad üksteise suhtes. See soodustab mitme miraaživormi samaaegset esinemist ja kujutab endast pidevalt muutuvate pettepiltide seeriat. Seda liitmiraaži nimetatakse ka fatamorgaanaks.
Niisiis, praegusel ajal võib tegelikult näha kõiki kirjeldatud miraaživorme, tuleb vaid silmad lahti hoida!
Kevad muutus tõeliselt suvenäoliseks juba eelmisel nädalal, kui iga päev oli sooja üle 20 kraadi ja alates 12. maist kohati ka 25 ja enamgi kraadi. Kuigi ööpäevane keskmine õhutemperatuur tõusis ka üle 13 kraadi, mis tähistab suve algust, kui see on püsiv, on ööd kevadiselt jahedad püsinud ehk hommikuks on sooja mõnel pool vaid 5 kraadi ja vähemgi olnud. Selle põhjus oli ebatavaliselt kuiv õhk (suhteline niiskus päeviti alla 20% ja kastepunkt kohati vaid 0…–3 kraadi), mistõttu ööd on vaikse ilmaga väga jahedad, aga päevad lausa kuumad. Ühtlasi muutus tuleoht erakordselt suureks.
Praeguseks on olukord muutunud, sest niiskust on juurde tulnud, pilvi rohkem ja ööd soojemad, kuid päevad jahedamad. Ühtlasi on hoovihma- ja äikesevõimalus küllalt suur. Kuigi pilvisemate ja sajusemate ilmadega on jahedam, ehk isegi alla 20 kraadi päeviti, ei paista siiski erilist jahenemist, mida võib pidada ebatavaliseks. Seega suvenäoline ilm paistab püsivat.