Soojad ilmad turgutavad unistust suvekodust

Veekogu lähedane maakoht, kus naaber sinu õue vaatama ei ulata, on enamuse eestlaste unistuste suvekodu. Foto: Erakogu

Sooja saabudes kisub eestlasi nagu magnetiga loodusesse ja roheluses viibimine tekitab hüppeliselt huvi suvekodu soetamise vastu, paraku on praeguseks enamik parimaist paladest juba läinud.

Maa Eluga vestelnud kinnisvaramaaklerid kinnitavad, et kevadel ja suvel maapiirkondade turg aktiviseerub, otsitakse nii suvilaid kui ka uut kodu looduskaunis kohas.

«Kevad ja suvi on just see aeg, kui hing ihkab maale ning kliendid on tõepoolest agaralt otsimas ja müügis olevaid kinnistuid üle vaatamas,» räägib LVMi kutseline maakler Sirje Savvest. «Tuleb kõnesid tuttavatelt ja tuttavate tuttavatelt, et äkki sul on midagi nii-öelda leti all. Palju prinditakse kuulutusi välja, et ise piilumas käia. Puhkuse ajal käiakse ka maatuttavatel külas, eks seegi paneb unistama oma maakohast.»

Enamik inimesi on siiski praeguseks oma suvekodu ostu teinud ning juba kõpitsevad maja, korrastavad krunti ja harivad peenramaad.

«Teine suvilate suvine ostulaine on pärast jaanipäeva,» ütleb Kinnisvaraeksperdi maakler Arne Pent. «Põhjus: inimesed veetsid jaanipäeva tuttavate juures maal ja pärast seda tekib unelm ka endale soetada mõnus puhkamise paigake.»

Mida otsitakse?

Lahe Kinnisvara Lääne regiooni juht Krista Nõmm räägib, et väga paljud soovivad osta suvekodu kuldsesse ringi ehk oma linna elukohast maksimaalselt 50 kilomeetri kaugusele. «Erandiks on vaid saared, pärandiks saadud maakoht, kus ise sai lapsena ringi joostud, või eriliselt looduskaunid paigad, kuhu jõudmiseks ollakse valmis ka pikemat vahemaad läbima,» toob ta välja. «Kuigi järjest rohkem saab Eestis teha kaugtööd ja sõita suvilasse rohkem kui kaheks päevaks, on sõidukulu ja -aeg ikkagi need, mis määravad suvila asukoha.»

Parim aeg suvekodu osta on Nõmme sõnutsi kevadel, kui lumi on sulanud. Siis on võimalus ära näha reaalne kinnistu olukord ja teede seisukord, mis suvekoduni viivad.

Praegu leiab pakkumises nii arhailisi talusid kui ka nõukogude ajal just suvilaks ehitatud majakesi.

Niipalju kui on inimesi, on ka soove.

«Veekogu äär või lähedus kipub olema väga nõutud kaup,» toob välja Savvest. «Kui on nõudlus suur, on ka hind mitu korda soolasem. Tasuks mõelda, kui kaua suvilas veedetud ajast sa istud, varbad vees? Võib olla üks tore jalgrattasõit või väike jalutuskäik rannani on ka tore ettevõtmine. Ja oledki säästnud mitukümmend tuhat eurot.»

Pent nendib, et häid suvekodude pakkumisi on praegu üsna vähe. Näiteks Pärnu ümbruses oleks saadaval mõned nõukogudeaegsed odavad suvilad Kilksamal, Tammistes ja Sindis (endistes suvilakooperatiivides), aga võib leida ka uhkeid ja kallilt ehitatud kuni 15 aastat vanu mereäärseid suvilaid. «Üks põnevamaid on hetkel 2003. aastal ehitatud rookatusega palkmaja. See asub Kõrksaarel ja sinna mineku teeb huvitavaks väike paadisõit või siis pooleteisetunnine jalgsimatk üle saart maaga ühendava kivimuuli,» kirjeldab ta.

Suvekodu osta soovijal soovitab Pent pidevalt jälgida kinnisvaraportaale ja kindlasti tasub jätta oma soov tuttavatele maakleritele. «Kui on leitud endale meelepärane kinnisvara, tasub kiiresti tegutseda. Reegel kipub olema, et kui mõni maja või suvila meeldib, siis on sellele ka teisi huvilisi,» rõhutab ta.

Foorumitest ja sotsiaalmeediast leiab ühtepuhku küsimusi suvila üürimissooviga, aga siin tasub loota vaid tuttavatele-sugulastele, sest suvilate üüriturg on peaaegu olematu – tahavad ju need, kel suvekodu soetatud, ise seal aega veeta.

Kes müüvad?

Põhjused, miks inimesed oma suvekodu müüvad, on palju. Kellel on raha vaja, kellel ei käi jaks enam suvekodust üle või pole aega seda kasutada.

Suuremas osas ongi suvilate müüjad eakam põlvkond, kelle jõud on lõppemas, aga lapsed ja lapselapsed kaugel. Samuti on müüjate seas Soome peresid, kes pensioniea alguses veel jaksasid muru niita ja lilli sättida, aga nüüd kolitakse pigem linnakorterisse või jäädakse kodumaale lastele lähemale.

Aeg-ajalt liigub kinnisvaraturul ka turismitalusid, nende seas on eelistatud sellised, kus on võimalik ise elada ja üks pereliige saaks majutusega lisa teenida.

Pendi sõnutsi on ka praegu mõned turismitalupakkumised turul olemas. «Majutusasutustest paljudel on suurim probleem dokumentatsiooni puudulikus. Tihti on tehtud juurdeehitusi ja projektimuudatusi, millel puuduvad kasutusload. Nende oste ei taha pangad finantseerida, sest pankadel on tähtis, et tagatiste dokumendid oleksid korras,» selgitab ta.

Noored kolivad maale

Kui eakamad inimesed on tihtipeale sunnitud maja maha jätma ja korterisse kolima, siis üha enam noori peresid otsib elamist maale – paljud linnalähedastesse elamurajoonidesse, aga ka ehedad palkmajad on hinnas.

Nõmm räägib, et maale elamist vaatavad lastega pered ja nende jaoks on valiku tegemisel oluline, kui kaugel on lasteaed ja kool, kuidas on korraldatud valla transport kooli ja lasteaeda, millised huviringide võimalused on. «Maale kolinud pered on seda just laste tõttu teinud, et saaks võsukesed panna väiksemasse kooli ja lasteaeda ning lastel oleks ruumi joosta ning maaeluga kokku puutuda,» kirjeldab ta.

Kui majaostu planeeritakse pangalaenuga, siis on tähtis, et maja oleks elamiskõlblik. Vastasel korral ei pruugi pank ostu finantseerida. On olukordi, kus pank määrab kliendile kindlad tingimused, et ostu finantseeritakse ainult juhul, kui objekt ei jää linnast-tõmbekeskusest üle 35 kilomeetri.

«Elust enesest on näide, kus seni Pärnu linnas elav lastega noor pere leidis omale aastaringseks elamiseks talu Lääneranna vallas (endine Koonga vald), kuid pank pidas maja liialt remondimahukaks ja Pärnust liialt kaugeks asuvaks, et ostu rahastada,» toob näiteks Nõmm.

Nõudlus ongi aktiivsem nendel maakonnas asuvatel elamutel, mis on keskmises seisukorras ja mis ei vaja kopsakat investeeringut. Küttelahenduse osas eelistatakse mugavat ja ökonoomset.

«Enim tehinguid tehakse linna lähedal paiknevates uuselamupiirkondades, sest neis on lahendatud trasside ning liitumiste probleem. Kuna nendesse kolivad eeskätt noored pered, organiseerib vald ka lasteaedade-koolide ühistranspordi või saavad vanemad omavahel koostööd teha,» ütleb Nõmm.

Osa noori peresid otsib aga hoopis ökotalu, et seal looduslähedaselt elada ja lapsi kasvatada. «Nende jaoks on tähtis normaalne juurdepääs ja interneti olemasolu või vähemalt võimalus see õhu kaudu tekitada,» räägib Pent. «Otsitakse ka vanu ajahambast räsitud palkmaju, mida soovitakse võimalikult ehedalt taastada, aga neid on viimasel ajal vähe pakkumisel.»

Nagu öeldud, on noorte seas populaarsed linnalähedased uued majad. «Need on taskukohasemad kui samaväärsed linnas ning tänapäevased uued majad on uueaegse lahendusega ja ökonoomsed,» lisab Pent. «Enim soovitakse 10 kuni 15 km kaugusel asuvaid elamisi. Tähtis on ka bussipeatuse lähedus.»

Savvesti sõnutsi ihkavad maale elama kippujad ruumi enda ümber, et oleks oma metsa ja maad, millega saaks end ära majandada. «Ka päris räämas ja peaaegu kokku kukkumas talukohti on päästma hakatud,» nimetab ta. «Vana talukoht, kus metsad lahku mõõdetud, metsas lageraie tehtud, hoonete ümber napp kaks hektarit maad, sellistele on juba raskem uut omanikku leida. Siis peaks vähemalt hooned olema normaalses korras. Viimasel ajal just on nõudlus suuremate maatükkidega kinnistute vastu. Alates 4–5 hektarist vähemalt.»

Üks osa noori vaatab uut elamist pigem väiksematesse alevikesse, kus oleks võimalus ka tööd leida ja lapsed saaksid turvalises elukeskkonnas kasvada. «Linnalähedastest suvilapiirkondadest otsitakse suvilaga maatükke, et sinna aastaringseks elamiseks kodu ehitada. Sinna otsivadki just noored, kelle rahakott linnamaja ostmist ei kannata,» räägib Savvest.