Metsavahi mälestus

Loo autor Piigaste ristimände inventeerimas.

FOTO: Anu-Liis Aunroos

Kaks vana ristimändi kõrguvad endisel Liivimaal Kanepi kihelkonnas, nüüdseks 100 aasta vanuses Eesti Vabariigis. Nimelt Piigastest kõrvalteed mööda Veski küla suunas sõites enne kolme metsatalu vasakul pool kruusatee ääres. Mis on neil möödujale öelda?

On 2013. aasta suvi ning riigi suure juubelini veel peaaegu viis aastat. Need võimsad puud on seal sirgunud kaua. Puukoorde küllalt ammu lõigatud ristidki on kinni kasvamas. Ristimännid ise on silmapaistvad ja ristid puudes tee peale näha – möödasõitjatele, kui neid peaks sel kitsal metsateel leiduma.

Tartu Ülikooli rahvusvahelise projekti raames Kanepi kihelkonna looduslikke pühapaiku dokumenteerides oleme nimelt jõudnud metsa Kanepi vallas Piigaste külas, kus elab metsavahi ja tema kaasa mälestus, lõigatuna männikoorde.

Asume paika uurima. Alusmets on üsna hõre. Jänesekapsa kasvukohatüüp. Suurtest puudest enamik on okaspuud, kuid siinsamas lähedal leidub üks suur kaskki. Osi, naat, sõnajalg, võilill, metsmaasikas, paiseleht, teeleht, orashein, teised kõrrelised – kõik tee ääres. Mustikas, pihlakas, magesõstar, sinilill – metsaservas puude juures. Sarapuu, kuusk, toomingas, kask, lepp. Nagu teeäärne mets ikka, pealtnäha ei midagi erilist.

Miks oleme siis siin?

Ristipuude dokumenteerimiseks. Selleks, et pildistada, mõõta ja kirjeldada. Jäädvustada tulevastele põlvedele. Looduslike pühapaikade andmekogust tehtud väljavõttest lugesime, et ristid neisse puudesse on lõigatud Piigaste metsavahi ja tema abikaasa mälestuseks. Kaks ristipuud on ametlikult pärandkultuuri objekt, mis on kaardistatud 2009. aastal.

Mõlemal jämedal puul, rinnakõrguselt 171 ja 157 cm, on üksainus rist teepoolsel küljel, et mälestada kadunud metsavahti ja tema naist. Tavapäraselt ongi ristipuud kuni paarikümne sammu kaugusel teest, harva peituvad pisut sügavamal metsa sees. Ristide lõikamist seletatakse erinevalt, mälestuse kõrval ka lihtsalt vana kombena, ent ristist puus oodatakse teinekord abi kodukäimisegi vastu.

Ristilõikamine aga on omaette kunst, millega koos püsivad mitmed tavad. Kuni säilivad need ja paljud teised ristipuud Lõuna-Eestis – kuni kestab komme matuserong enne surnuaeda kinni pidada ja tee ääres piisavalt jämedasse elujõulisse puusse rist lõigata – ja neid puid hiljem maha ei saeta –, on metsandusel vähemasti „lõunaosariikides” tugev side minevikuga, eelkäijate ja esivanemate kultuuriga.

Siit jõuame otsejoones tänapäeva ja tervele Eestile koostatava metsanduse arengukavani aastani 2030, täpsemalt kultuuri valdkonna alamtöörühmani, kus käsitletakse pühapaiku, pärandkultuuri ja üleüldse metsa kultuuriloos. Tolle alamtöörühma liige Ahto Kaasik kirjutas Maalehes (12.04) pealkirja all „Looduslike pühapaikade hoidmine on avalik huvi”, tsiteerides muuseas tabavalt looduslike pühapaikade arengukava: „Pühapaik on põlvkondade sideme ning järjepidevuse, samuti looduse ja vaimse pärandi hoidmise koht.”

Järjepidevuse ja vaimse pärandi juurest viib tee tagasi metsa, õigemini moodsate tehniliste vahendite manu. Metsaressursi arvestuse riiklik register näitab, et 2014. aasta suvel on sellesama metsa kohta väljastatud metsateatis – lageraie, 2,40 hektarit, 814 tihumeetrit. Ei mingeid soovitusi ega täiendavaid tingimusi. Ortofoto näitab, et lageraie on toimunud.

Kas ristipuud jäid alles?

Ilmselt jäid. Loodetavasti. Keskkonnaministeeriumi kodulehel on foto neist ristipuudest, punased värviringid ümber. Pole sugugi kena vaatepilt, ent kui see värv aitab neil puudel jääda ja metsavahti ning tema abikaasat meenutada ...

Õigupoolest kasvavad jutuks olevad ristipuud kahe eraldise piiril. Kõrvaltükile on samuti antud metsateatis, ja seda eelmisel sügisel. Sanitaarraie – kõigest 7 tihumeetrit 0,64 hektari kohta. Erinevalt naabereraldisest on siinsel teatisel sõnum: „Hoiatus! Tööala võib kattuda ristipuudega; Vesiküla ristimännid. Abi saamiseks võib pöörduda Keskkonnaameti poole.”

Meenutan selle looga siitilmast lahkunud metsamehi, kelle istutatud ja hooldatud metsadest tänapäeval üldjuhul puid saetakse. Tihtilugu küll harvesteriga lageraiet tehes, mitte enam mootorsaega rassides, kõnelemata pehmete talvede tõttu pahatihti liigraskest moodsast väljaveotraktorist kodumaiste tööhobuste asemel, rääkimata käsisaest või kirvest, mis kõik on osa me kultuurist ja ajaloost.

Seega säilitagem metsavahi mälestust, hoidkem ristipuid kui osa meie rikkast elusast kultuurivaramust – iga rist on lõigatud ühe kadunu mälestuseks osana Lõuna-Eesti traditsioonilisest matusekombestikust, osana Eesti ja sedakaudu ka Euroopa kultuuripärandist, millele on pühendatud käesolev aasta.

Tagasi üles