Milliseid ohumärke metsas jälgida

Kui koduaeda on istutatud männikärsakale sobilikud toidutaimed ja aed asub värske okaspuulangi läheduses, võib halbade kokkusattumuste tõttu männikärsakas ka koduaias okaspuudele liiga teha. Foto: Ivar Sibul

Eestis istutatakse igal aastal raiesmikele üle 20 miljoni okaspuutaime, millest veerand kuni kolmandik hukkub männikärsakate kahjustuse tõttu, nii võib nende putukate tekitatav kahju era- ja riigimetsades ulatuda poole kuni kolmveerand miljoni euroni aastas.

„Eesti riigi- ja erametsades ongi harilik männikärsakas (Hylobius abietis) põhiline männi- ja kuuseistutuskultuuride kahjustaja,” ütleb Eesti Maaülikooli dotsent Ivar Sibul. „Eesti riigimetsas ulatub männikärsaka kahjustus, sõltuvalt aastast, männiistutuskultuurides kõigist kahjustatud aladest ligi 60 protsendini. Kuigi männikärsaka kahjustus kuusekultuurides on väiksem kui männikultuurides, ulatub see siiski Eesti riigimetsas mõnel aastal isegi kuni 40 protsendini.”

Erametsades on kahjustus samaväärne või isegi ulatuslikum, sest männikärsakate kahjustusi vähendavaid metsakasvatuslikke võtteid rakendatakse seal riigimetsaga võrreldes tagasihoidlikumalt.

Rootsis hinnatakse männikärsakatest põhjustatud kahju metsamajandusele aastas 15–30 miljoni euroni, Euroopas tervikuna küündib võimalik kahju isegi 140 miljoni euroni.

Juurepess ja pudetõbi

Maaülikooli metsapatoloogia dotsent Rein Drenkhan tõdeb, et tervikuna pole Eesti metsal suurt häda midagi. „Haigussümptomitega puid on olnud varem ja on edaspidi. Mis mets see siis on, kus pole ühtki haiget, surevat ega surnud puud! Selliseid puid on igas metsakoosluses,” räägib ta. „Aga kui läheneda asjale detailides, on teatud puuliikidega tõesti probleeme ja mureks on haigused. Mõned haigused on puhangulised, mis sõltuvad ilmastikutingimustest ja nõrgestavad puid, kuid ei surma, näiteks männi-pudetõbi.”

Puhangulised haigused vaevavad üks-kaks aastat, siis haigus kaob ja puud taastuvad. Teine teema on kroonilised haigused, mis nakatavad puid ja seejärel kurnavad neid aastaid või isegi aastakümneid, kuniks puu sureb. Üks säärane haigus on juurepess, mille kahju ulatub umbes kolmandikuni potentsiaalselt metsaomaniku metsatulust. Euroopas tervikuna on hinnatud patogeeni kahjustusi 790 miljoni euroni aastas.

„Haigustest ohtlikumad on pigem uued ja invasiivsed patogeenid, sest nende kohta me teame suhteliselt vähe. Ent need, mida teame, on teinud tõsist kurja, näiteks saaresurm Euroopas,” räägib Drenkhan.

Lisaks saaresurmale (tekitaja Hymenoscyphus fraxineus) on meil levimas harilikul jalakal jalakasurm (Ophiostoma novo-ulmi), harilikul männil männi-võrsevähk (Diplodia sapinea) ja erinevad vöötaudid okastel ning munaseente esindajana Phytophthora perekonna liigid mitmel puuliigil.

„Uutest haigustest on männikutes levinumad männi-võrsevähk ja vöötaudid ning tuntud haigustest männi-pudetõbi,” lisab Drenkhan. „Tänavu on männi-pudetõve sümptomeid näha ilmselt enam Kagu-Eestis, aga ka mujal. See on tingitud möödunud aasta vihmasest suvest. Kuusikutes on levinum kindlasti juurepess, kuid varjatud eluviisi tõttu on seda haigust keerukas märgata.”

Kuidas ära tunda

Et haigustele õigel ajal jaole saada, tuleb oma metsas tihti käia ning puid jälgida.

„Esmalt äratab tähelepanu tavapärasest varasem okaste või lehtede värvimuutus ning nende varisemine,” ütleb Drenkhan. Väliste sümptomite järgi ei ole puuhaigusi tuvastada kuigi lihtne, kergem on siis, kui haigustekitaja viljakehad on juba näha.

Metsapuudel tuleb arvestada, et puid terveks ravida ei saa. Küll aga on võimalik kahjustusi ennetada, näiteks taimlates profülaktiliste pritsimistega.

„Üks, mida iga metsa- või aiaomanik siiski ise saab teha: ärge tooge oma aeda ega metsa nähtavate sümptomitega puutaimi. Isegi siis, kui neid odavalt saab! Nendelt taimedelt hüppavad haigused üle teie tervetele puudele ning siis on väga keeruline ja kulukas patogeenist lahti saada,” rõhutab Drenkhan. „Teiseks, eelistage eestimaist toodangut ja veel parem Eestis testitud puude järglaste seemnest kasvatatud puutaimi. Lõunapoolset päritolu puud kannatavad enam meie ilmastikutingimuste ja seejärel haiguste tõttu kui omamaine kraam. Need on kõige tõhusamad meetmed olemasolevate puude kaitseks!”

Ablas männikärsakas

Just nüüd kevadel ja varasuvel tasub hiljuti rajatud männi- või kuuseistutuskultuurides käies silmad lahti hoida hariliku männikärsaka suhtes. Nende mardikate arvukus värskel raiesmikul võib ulatuda mõnikord isegi 100 000 kuni 150 000 isendini hektari kohta. Mardikate massilisem lendlus toimub enamasti mai keskelt juuni keskpaigani. Sel ajal tegutsevad mardikad väga elavalt ja neid võib näha lendamas ka metsast üsna kaugel.

Sibul räägib, et enne munemist, samuti lendluse ajal toimub mardikatel küpsussööm, mil valmikud närivad laikudena raiesmikele istutatud 2–7aastaste okaspuutaimede, enamasti männi, kuuse, lehise, nulu ja ebatsuuga seemikute või istikute koort tüvekestel ja okstel.

Eestimaistest okaspuuliikidest tarvitavad männikärsad toiduks peale männi ja kuuse meelsasti harilikku kadakat. Kadakate koort närib männikärsakas siiski õhemalt, ulatumata puiduni, mistõttu kadakatele nad ohtu ei kujuta.

Sõltuvalt asustustihedusest võib ühte taime kahjustada korraga üks kuni mitukümmend mardikat. Massilise esinemise korral kooritakse kogu okaspuutaime tüvi juurtest kuni esimeste oksteni paljaks. Nõrgad kahjustuskohad võivad ajapikku kattuda vaiguga ja armistuda. Sageli jäävad aga kahjustatud istikud kasvus kiratsema, areng ja juurdekasv pidurdub. Tugeva vigastusega puukesed hukkuvad juba sama suve jooksul ainevahetushäirete tõttu. Arvuka esinemise korral võivad männikärsakad kogu istutatud metsakultuuri täielikult hävitada.

Oota kolm aastat

Männikärsakate vältimiseks soovitatakse raiestikule uut kultuuri rajama hakata alles 2–3 aasta möödumisel, kuna selleks ajaks on enamik vana ja uue põlvkonna männikärsakatest jõudnud piirkonnast lahkuda. Kui aga oodata pole võimalik, soovitatakse istutamise asemel eelistada külvi, sest pisikesed üheaastased külvikultuurid tavaliselt männikärsakatele huvi ei paku.

Sibula sõnutsi istutatakse värsketele lankidele eelnevalt insektitsiidiga töödeldud taimi. Riigimetsas ja vähesel määral ka erametsas kasutatakse taimede eelnevaks töötlemiseks keskkonnasäästlikku vaha või liimi. „Väga häid tulemusi on saadud taimede tüvede katmisel liimi või vaha kaitsekihiga. Korralikult töödeldult kaitseb see kate taime männikärsakate rüüste eest isegi kuni paar aastat,” ütleb ta.

Kõige lihtsam ja ka veidi odavam oleks kasutada keemilisi kaitsevahendeid, kuid nende puuduseks on negatiivne mõju keskkonnale, sealhulgas inimesele ning mürgiresistentsuse kujunemine putukatel, mistõttu tuleks kasutada üha suuremat toimeaine kogust. Ka on sünteetilise insektitsiidi kaitseefekt palju lühiajalisem kui vahakattega taimetüvel.

KUST HAIGUS TULEB?

Teaduslikult on leidnud kinnitust, et kliima soojenemise lainel on meile levinud männi-võrsevähk (Diplodia sapinea). Leviala on Põhja-Euroopas oluliselt laiendanud punavöötaud (Dothistroma septosporum).

Elustaimedega on inimene levitanud saaresurma (Hymenoscyphus fraxineus), männi-okkahaigust pruunvöötaudi (Lecanosticta acicola) ja kasvusubstraadiga mitut Phytophthpra perekonna liiki.