Kes otsustas, et Sindi pais tuleb likvideerida?

Foto: Urmas Luik

See, kuidas tartlased on viimasel ajal suhtunud tselluloositehase ehitamise uuringutesse, on tekitanud küsimuse, kas uuringutele maksab nii vastu seista. Need ei tähenda ju veel ehitamist. Uuringute pooldajate hulgas oleksin minagi, kui poleks teist konkreetset kogemust keskkonnaasju korraldavate Eesti riigiasutustega. See on seotud Sindi paisu lammutamise ja Sindi paisjärve likvideerimisega.

See, milliseks kujuneb paisjärv paisu lammutamise järel, saab sintlastele varsti selgeks. Nimelt oli 2. mail viimane aeg teha riigihanke (nr 194187) pakkumus töödele, mida algselt käsitleti kui Sindi paisu avamist kaladele kudemiskohtadele pääsemiseks, nüüd aga lihtsamalt eesmärgina – pais likvideerida.

Kui algul selgitati avalikkusele, et paisjärv „mõnevõrra” säilib, nagu oli J. C. Wöhrmanni rajatud ajalooline esimene pais, siis nüüd enam ilusaid sõnu ei tehta – riigihange on välja kuulutatud Sindi paisu likvideerimiseks.

Kuidas on jõutud selleni, et pais likvideeritakse ja ujula jaoks kaevatakse auk Pärnu jõe põhja, hävitades kogu Pärnu jõe elustiku ligi poole kilomeetri ulatuses?

Enne kui asuda praeguste otsuste juurde, tsiteerin Sindi Linnavolikogu 11.02.2016. a istungi protokolli. Väljavõte pärineb Sindi linnapea ja hobiajaloolase Marko Šorini sõnavõtust: „Kuna ma ise olen teemat uurinud, siis olen leidnud ainult kaks kirjeldust. Üks kirjeldus ütleb, et Viiral käisid inimesed teisele poole jõge üle jõe visatud palgi. Ehk siis jõgi oli täpselt nii kitsas, et palk oli visatud üle jõe. Teine kirjeldus ütleb, et karjane lõbustas suvel end sellega, et hüppas kaldalt kaldale jõe keskele torgatud toki abil.”

Minule ja Sindi linna 220 kodanikule, kes pöördusid Riigikogu Keskkonnakomisjoni ja Vabariigi Valitsuse poole, et protestida paisjärve likvideerimise vastu, on täiesti mõistmatu, et soovitakse tagasi Pärnu jõge, nagu seda kirjeldas härra linnapea: pigemini siis lihtsalt laiema kraavina. Algne eesmärk, kaladele läbipääsu tagamine, on muutunud arutuks kinnisideeks – pais tuleb igal juhul likvideerida.

Keskkonnaministeerium: paisu lammutamine on ainuke variant

Keskkonnaministeerium on Siim Kiisleri allkirjaga vastuses selgitanud (22.04.2018), et kuna eksperdid on kaladele kudealadele pääsu ainsa võimalusena esitanud 5 varianti, mis kõik näevad ette paisu lammutamise, siis teist võimalust lihtsalt ei ole.

Püüdkem jälile saada, kus ja kuidas sündis tegelikult otsus Sindi pais likvideerida. Ei ole loogiline, et veel 2006. aastal kalapääsude rajamiseks KMHd koostades leidsid eksperdid, et arvestades ka sotsiaalset aspekti on parim lahendus paisule sisselõike tegemine ja mõningane ümberehitus. Kümme aastat hiljem on samad eksperdid leidnud, et nüüd on ainuke võimalus pais lammutada. Kas pole asi hoopis selles, et nüüd oli ministeeriumil tekkinud ELi maksumaksjate raha, mille abil saab lõdva käega toimetada? Kõlab ju kaugematele rohelistele sõpradele ilusasti – taastame olukorra, mis oli Pärnu jõel Sindis ligi 200 aastat tagasi.

Võimalik, et kuskil on veel dokumente, mis näitavad, kes ja miks otsustas paisu likvideerida. Igatahes on minule teadaolevalt niisugune dokument Keskkonnaagentuuri direktori 13.08.2015. aasta käskkirjaga nr 4.1–8/57 kinnitatud otsus korraldada riigihange pealkirjaga „Sindi paisu avamise projekteerimine”.

Hankedokumentides, tööde üldises kirjelduses seisab: „Hanke alleesmärkide ja oodatava lõpptulemuse saavutamiseks tuleb objektile projekteerida betoonpaisu likvideerimine ja rändetee avamine.”

Seega ajaks, kui alles korraldati riigihanget projekteerija leidmiseks, oli otsus pais lammutada riigil kui paisu omanikul juba langetatud. Hankel osalejad pidid pakkumuste esitamisel lähtuma sellest, et projekt peab ette nägema paisu likvideerimise.

Hanke võitis Eesti Veeprojekt OÜ ja alles pärast seda pöörduti Sindi Linnavalitsusse, et saada eelhaldusakt. Paisu likvideerimise otsustamisel tegelikult kohaliku omavalitsuse ametlikku seiskohta ei küsitudki. Otsus kohalikest üle sõita oli seega juba tehtud, nüüd jäi veel üle sellele kohalike ametnike toetus saada ja nende moosimiseks taktika välja töötada.

Tähele tuleb panna sedagi, et Sindi LV poole pöördus hanke võitnud paisu likvideerimise projekti koostaja lihtsalt eelhaldusakti saamiseks ja ei ole kunagi ei ise ega arendaja nimel pöördunud konkreetselt projekteerimistingimuste saamiseks – nii, nagu seda käsitleb ehitusseadustik (§ 26 või 27).

23.02.2016. Sindi Linnavalitsus sellise eelhaldusakti ka andis. Selle korraldusega ei väljastatud aga mitte seadusekohaseid projekteerimistingimusi, nagu Keskkonnaministeerium püüab 22.04.2018 sintlastele antud vastuses selgitada. Selles korralduses oli antud vaid üldisemad tingimused projektile kui tervikule (8 objekti), millest paisu likvideerimine oli ainult üks. Linnavalitsuse tingimused käsitlesid nii paisu, võimalikku kärestikku kui ka ujulat.

Täiesti absurdse, et just seda Sindi Linnavalitsuse eelhaldusakti käsitleb Keskkonnaministeerium kui seaduses sätestatud projekteerimistingimusi, millele Sindi LV korralduses käsitletu kuidagi ei vasta. Seda tehakse pealegi olukorras, kus kavandatud ehituse on Keskkonnaagentuuri kui arendaja jaganud kaheks iseseisvaks projektiks (pais + kärestik ja väliujula).

Vale on väide, et Sindi Linnavalitsus tegi selles menetluses linnakodanike huvide eest seistes kõik, mis võimalik.

27.11.2017 andis lahkuv Sindi Linnavalitsus üllatuslikult välja 3 korraldust: ehitusloa Sindi paisu lammutamiseks, kärestiku ehitamiseks ja ujula tarbeks augu kaevamiseks Pärnu jõe põhja.

Just selle sammuga löödi viimane nael Sindi paisu ja paisjärve kirstu kaane sisse ning sülitati paljude sintlaste hinge. Riigiametnikele oli aga antud kätte viimane trump, mis kõik edasised vastuväited paisu lammutamisele seljatab.

Pidades silmas Keskkonnaagentuuri kui arendaja seisukohta, et projekti tuleb käsitleda ühe tervikuna ja ehitamisega saab alustada siis, kui ka Sindi väliujula rekonstrueerimise kõik asjaolud on selgunud, ei olnud nende ehituslubade andmisega kiiret kuhugi. Kahjuks ei ole ka Sindi LV õigusjärglane Tori Vallavalitsus soovinud oma eelkäija otsustesse süüvida – nii vallavalitsus kui ka halduskohus leiavad, et tavalisel Sindi linnakodanikul ei ole õigust toimunu kohta enam küsimusi esitada, rääkimata neist, keda Sindi paisjärve saatus puudutab, näiteks Pärnu kodanikel, kellele südamerahus kogu paisutagune muda kaela saadetakse.

KMH aruandes (Tartu, detsember 2006, vastutav täitja Silver Riige) kaaluti eri variante kaladele läbipääs tagada: „Sindis jäävad paisjärve veetaseme alanemised suhteliselt väikestesse piiridesse, normaalveetase alaneb maksimaalselt 0,25 m, v.a 3. variant – paisu likvideerimine, kus veetaset paisjärves alandatakse 1,5 m. Peab meeles pidama, et Sindi paisjärv kuulub ajalooliselt-kultuuriliselt linna juurde ja selles ulatuses veetaset alandades oleks see negatiivse mõjuga sotsiaalsele keskkonnale ja kulutuuripärandi hoidmisele.”

KMH koostaja järeldas, et paisu lammutamine on vastuolus Sindi linna üldplaneeringuga ja arengukavaga. Pärast 2006. a hinnangut ei ole linna üldplaneeringusse lisandunud sõnagi.

Millest lähtudes leidis linnavalitsus aga nüüd, 2017. aastal, et paisu lammutamine ja paisjärve likvideerimine on igati kooskõlas linna üldplaneeringuga, on ka selge – põhjuseks ikka riik oma sooviga ja juudaseeklid ning soov riigiametnikega hästi läbi saada.

Muidugi said ka linnavalitsuse liikmed aru, et maavanema esitatud riigi seiskohtadele järelekiitmine on seaduse aspektist ja linnakodanike huvisid arvestades üsna habras. Nii sokutati informatiivsena Sindi Linnavolikogu 11.02.2016. a istungi päevakorda punkt „Sindi pais” – soovides volikogult oma seisukohtadele heakskiitvat otsust. Miks väidan, et sokutati? Sest otseselt linna üldplaneeringu muutmise ettepanekuga välja tulla ei julgetud.

Kui nüüd Sindi paisuga läheb nii, nagu riik on kavandanud, siis on mõnel Sindi ajaloohuvilisel, miks mitte Marko Šorinil võimalik kogu protsessi nüansid järele uurida ja paberile panna. Sintlastel on ju õigus teada oma linna „kangelasi”, kellel ei jagunud mõistust lahendada korraga kahte probleemi: tagada kaladele paisust läbipääs ja säilitada kasvõi osaliselt Sindi pärl, paisjärv.

Tsiteerin lõpuks Keskkonnaministeeriumi 22.04.2018. a vastust sintlastele: „Keskkonnaagentuur on oma tegevuse planeerimisel lähtunud järgmisest: valida tuleb looduskaitseliselt maksimaalselt efektiivne variant.”

Tõsi, sellest oma kohustusest on riigiametnikud tõesti kinni pidanud. Aga kes pidi siis seisma Sindi linna kodanike eest ja miks ta seda ei teinud? Ka see küsimus vajab vastust.

Varem Maa Elus (Kalev Vilgatsi sulest) ilmunud: 11.05. 2017 „Sindi paisu lammutamist võib viivitada väliujula”; 17.08.2017 „Sindi paisu kroonika” ja 26.04.2018 „Tori põrgulised seirasid Sindi paisu langetajate koosolekut”.