:format(webp)/nginx/o/2018/05/10/7835794t1h69a7.jpg)
Meil pesitsevast üheksast rähnilisest on ainus rändlind väänkael. Tema valjusid vileridasid – territooriumihüüdu hakkab kostuma maikuu esinädalal nii leht- ja segametsade servalt, parkidest, puisniitudelt kui ka mõne üksikult kasvava puu otsast, kus leidub mõni sellele kuldnokasuurusele linnule sobiv õõnsus.
Tal on pruuni-hallisegune sulgrüü – hall pea, õlad ja selg, kurgu all tihedamad tumedad vöödid ja kõhu all hõredamad tähnid, hõrevöödiline saba, nokk ja jalad on hallikad, triibukestest seljavööt ja tiivad aga valdavalt pruunid. Puukoore taustal moodustab see muster soodsa varjevärvuse. Lind on oma iseloomustava nime paljudes keeltes saanud võime järgi pead ja kaela lausa 180 kraadi võrra pöörata.
Väänkael on levinud peaaegu kogu Euroopas, Aasias põhiliselt segametsavööndis ja Loode- Aafrika mägimetsades (seal on ta paigalind). Talveks rändavad meie väänkaelad Kesk-Aafrika troopikametsadesse, ületades Vahemere Gibraltari ja Bosporuse kaudu. Ränne käib öösel ja enamasti ühekaupa nii kevadel kui ka sügisel.
Toit koosneb ülekaalukalt sipelgatest, nii kuklastest kui ka rautsikutest, keda enamjaolt nopitakse maapinnalt. Toitu otsides liigub väänkael hüpete kaupa, hoides saba püstjalt. Puutüvel ja okstel ei kasuta väänkael saba oma keha toetamiseks – see pole jäikade sulgedega nagu rähnidel, vaid pehmevõitu.
Väänkael on suluspesitseja, valides endale mõne vana rähnipesa, puutüveõõnsuse, pesakasti või müüriaugu. Kuni kümnesilbilist kuigutavatoonilist vilerida võib kuulda haudumise alguseni, hiljem teavitatakse endast tjek-hoiatushüüuga. Häirijaid peletatakse pesa juurest mao moodi sisisedes. Pole harvad juhud, mil suhteliselt hilja saabunud väänkaelapaar hõivab-anastab kellegi varem asustatud pesa ja selle tühjendab. Oma pesa väänkael ei vooderda, vaid muneb pesapõhjale 6 kuni 10 valget muna (väiksemad, kui linnu suurusest eeldada võiks – vaid varblasemuna suurused). Haudumisel osalevad mõlemad vanemad. Pojad kooruvad kõigest 12 päeva pärast – paljaste ja „pimedatena”, vajades alul pidevat soojendamist. Nad arenevad aeglaselt ja veedavad pesas kolm nädalat. Alul saavad pojad „õrnemat” toitu, nagu lehetäisid ja liblikaröövikuid, siis järjest enam sipelganukke ja sipelgaid endid. Vanalindude juurde jäävad pojad veel umbes pooleks kuuks ja manguvad neilt toitu, nii et pesakonda on hõlpus leida ja jälgida. Augustis pesakonnad hajuvad ja septembri keskpaigaks on peaaegu kõik asunud oma kaugrändele.
Rõngastusandmeil võib väänkaela iga küündida üle kuue aasta. Eestis ja mujalgi Euroopas on väänkael kaitsealune liik, kelle arvukus paraku järjest kahaneb – Eesti asurkonda hinnatakse 5000 kuni 10 000 haudepaari suuruseks.
/nginx/o/2020/08/31/13312758t1hcd89.jpg)