Milline münt aeda valida?

Ingverilõhnaline väärismünt ‘Ginger’. Foto: Erakogu

Kevadlaatadelt, hea valikuga aiaäridest ja rohevahetustelt võib nüüd kokku koguda uhke mündikogu. Järgnev on spikriks, et teaksite, mida omagi aeda otsida, kuidas münte kasvatada ja kasutada.

Münditeed on kõik joonud. Samas pole aga kindel, kas tee ikka sai tehtud piparmündist. Võib-olla oli see hoopis rohemündist (Mentha spicata), mis on meie aedade kõige levinum mündiliik?

Rohemünti on maitse- ja ravimtaimena kasutatud väga ammustest aegadest ja ilmselt jutustati just sellest taimest ka vanades Kreeka müütides, sest piparmündi sünnilugu on siiani natuke segane.

Ühe müüdi järgi hakanud nümf Minthe (lad k Menthe) silma viskama allilma valitsejale Hadesele. Hades oli endale maa pealt kaasaks röövinud kevadneiu Persephone. Ajapikku muutus Pesephone armukadedaks ja muutis Minthe karistuseks münditaimeks, mis kasvas niiskel pinnasel allilma väravas. Persephone ema, rikkaliku viljasaagi jumalanna Demeteri auks aga pakuti Eleusise müsteeriumide ajal mündiga maitsestatud jahutavat odravett.

Antiikajal hinnati rohemünti iivelduse, kõhuvalu, gaaside jm seedehädade leevendajana, mündiveega kuristati kurku ja tohterdati haavu. Piima sisse pandud rohemündilehed hoidnud ära hapnemise. Plinius vanem aga kandnud peas mündipärga, sest see ergutanud mõtlemist. Münti pruugiti hügieeni- ja kosmeetikavahendeis, arvati, et mündilõhn parandab tuju ja seepärast piserdati mündiveega piduruume.

Rohemünt või piparmünt?

Euroopas kasvab 10 mündi (Mentha) perekonda kuuluvat liiki, Eestis on neist metsistunult või looduslikult esindatud rohemünt, pikaleheline münt, põldmünt, vesimünt, salumünt ja männasmünt. Mündid hübridiseeruvad kergesti ja hübriidseid liike on keeruline eristada.

Piparmünt (Mentha x piperita), mille lõhna ja maitset (need annab eelkõige eeterlik õli mentool) teame hästi kasvõi piparmündikommidest, on samuti hübriid, seega rohemündi (M. spicata) ja vesimündi (M. aquatica) looduslik ristand. Mõned allikad peavad piparmünti aga veel keerulisema ristumise sünnitiseks ja arvavad tema esivanemate hulk ka pikalehise (M. longifolia) ja ümaralehise mündi (M. rotundifolia). Täpselt ei teata ka piparmündi leviku lugu: ühtede allikate väitel pärinevat see taim Hiinast ja jõudnud sealt Egiptusesse ja Vahemere maadesse, Rooma leegionäridega aga Briti saartele.

Ain Raali raamatust „Tervist ja vürtsi maailma maitsetaimedest” on aga lugeda: „Teistel andmetel teatakse piparmünti kultuurtaimena vaid umbes 250 aastat. Pärinevat ta 18. sajandist Inglismaalt Surrey krahvkonnast.” Seal sündisid teadaolevalt ka esimesed piparmündisordid. Inglise köögis on piparmündi ja rohemündi maitse igatahes hinnas, seda on seal andekalt kokku pandud näiteks šokolaadi, lambaliha ja hernestega, menukas on ka piparmündiliköör.

Lisan mündiga maitsestatud herneste retsepti. Võtke 1 sl võid, ühe porrulaugu valge osa, 500 grammi värskeid herneid, veidi vett, riivitud parmesani, peotäis hakitud mündilehti, soola ja pipart. Hautage hakitud porrut natuke sulatatud võis, lisage herned ja vesi, maitseks soola ja pipart. Hautage 10 min kaane all. Siis lisage münt ja riivitud juust ning pakkuge kohe nt liha kõrvale.

Kui kõrvuti panna kaks taime, millest üks on kindlalt piparmünt ja teine rohemünt, saab neil vahet teha küll. Piparmündi kantidega vars võib olla punaka tooniga (nn must piparmünt), tumerohelised piklikud teravsaagja servaga lehed on selgete roodudega, taim moodustab maapealseid võsundeid ehk stooloneid.

Rohemündil on heledamad rootsuta rohirohelised lehed ja varred, rohemünt levib maa sees risoomidega. Rohemünt on piparmündist mahedama maitse ja lõhnaga, selle taime eeterliku õli sisaldus on väiksem, seetõttu sobib just rohemünt paremini magustoitudesse. Rohemündil on ka käharlehine teisend. Meie aedades samuti levinud pikalehelise mündi lehed ja varred on kaetud pehmete karvakestega.

Mündid armastavad viljakat ja niisket pinnast. Aias on rohemünt vastupidavam ja vähenõudlikum. Piparmündi maapealsed võsundid saavad lumeta talvel kergesti otsa, nende kasvukoht tuleks talveks puulehtede, turba vm multšiga katta. Piparmünti jt hübriidseid liike paljundatakse vegetatiivselt. Piparmünditaimed kaevake paari aasta tagant välja, jagage ja istutage kompostiga väetatud peenrasse.

Teised mündid on natuke pikaealisemad, nende risoomide nooremad osad võiks peenrasse tagasi istutada 3–4 aasta tagant. Hästi juurduvad ka suve algul võetud varrepistikud. Et mündid ürdipeenras võimust ei võtaks, on neid hea kasvatada anumas (nt vanas põhjata ämbris, mis on mulla sisse kaevatud) või omaette aianurgas.

Huvitavad sordid

Piparmündil on palju põneva lõhna- ja maitsenüansiga sorte. Piparmündi vanemliike ristates saadud seemnest kasvanud seemikud on erineva lehe- ja õietooni, kasvukõrguse, keemilise koostise jm omadustega. Meeldima hakanud sorte saate paljundada risoomitükkidest.

Hea piparmündisort on näiteks jõulise kasvuga ‘Multimentha’: see sobib tugeva maitsega teeks ja külmade jookide sisse, kuid mentooli on nii palju, et selle sordi lehti ei sügavkülmutata, neid tuleb kindlasti talveks kuivatada. ‘Chocolate’ lõhn toob meelde tumeda šokolaadi, ‘Granada’ aga apelsini. Sordil ‘Variegata’ on valgekirjud lehed. Kõige külmakindlamaks on peetud vana sorti ‘Malahhitovaja’.

Rohemündi sortidest on meil levinud säbrulise leheservaga ‘Crispa’, maasikalõhnaline’ ʻAlmira’. ‘Almira’ lehed annavad hea maitse joogiveele, kuid kuivatades minevat nende õrn aroom juba kaotsi. Sordist ‘Maroko’ saab hea tugeva lõhnaga tee või jäätee. Põhja-Aafrika riikides juuakse münditeed väga palju, maailma suurim mündikasvataja peaks aga praegu olemagi Maroko.

Õunmünt ja õige mojito-münt

Köögis hinnatakse mündiliikidest meil ka õunmünti (M. suaveolens), millel on ümara lehelabaga helerohelised sametised lehed ja roosad õied. Veidi õuna moodi lõhnavatest lehtedest saab maheda mündimaitsega teed. Selle mündiga on hea maitsestada salateid ja värskeid kartuleid. Õunmündi valge leheservaga sorti ‘Pinedo’ kutsutakse lõhna pärast ka ananassmündiks.

Tallinna Botaanikaia meelte aias kasvab rohekaskollaste lehtede ja tumepurpursete võrsetega rohemündi ja põldmündi hübriidi väärismündi (M. x gracilis) sort ‘Ginger’, millel on ingveri lõhn. Samas on ka vesimündi ja püramiidmündi hübriidi sidrunmündi (M. x citrate) sort ‘Lime’, sidrunmündil on veel sordid ‘Lemon’, ‘Bergamot’, ‘Grapefruit’, ‘Orange Bergamot’, mille nimed vihjavad nende lõhnale ja maitsele.

Baaris pannakse mojito-klaasi küllap see münt, mida on parasjagu võtta. Kokteili sees, mida Hemingway 1950ndatel Havannas nautis ja kiites kuulsaks tegi, oli aga üks kindel hübriid – hatune münt (M x villosa). Lena Israelsson kirjutab raamatus „Gurmeeaed”, et sellel rohemündi ja õunmündi hübriidil on oma vanematest mahedam ja magusam maitse, toitudele annab see justkui värskust ja jahedust. Tema Stockholmi aias kasvab see vastupidav taim väga hästi, nii et mojito-sõbrad võiksid hatuse mündiga ka meil julgemalt katsetada. Eriti aromaatseks kasvab münt sõmeras kompostiga kosutatud ja parajalt niiskes mullas. Kui lehti usinalt kasutada ja taime suve jooksul paaril korral kolmandiku võrra tagasi lõigata, siis on värskeid lehti kogu aeg võtta. Toite maitsestades võiks koos hatuse mündiga kasutada nt tilli ja koriandrit. Kui hatust münti võtta pole, asendab seda kõige paremini rohemünt.

„Gurmeeaiast” pärit ehtsa mojito retsept on aga selline: nelja kokteiliklaasi täiteks kulub 4 tl suhkrut, 8 hatuse mündi oksakest, 12 cl valget rummi, 2–3 laimi mahl, gaseeritud vett ja jääd. Jagage suhkur klaasidesse, lisage sinna katki rebitud ja natuke muljutud mündilehed. Täitke klaasid rummi, laimimahla, gaseeritd vee ja jääkuubikutega ning segage. Kaunistage klaas mündioksa ja laimiviiluga.

Kuid igasugu eriliste müntide kõrval ei maksa ära põlata ka meil looduslikult kasvavat põldmünti (M. arvensis) ja vesimünti (M. aquatica), kodustes teesegudes jm võib neidki pruukida.