Põlvamaa talupidaja avas teise lihapoe

Põlvamaa talupidaja Ave Haamer avas hiljuti Põlvas oma teise lihapoe. Foto: Maarius Suviste

Põlvamaal Räpina vallas asuv Haameri talu laiendas Lõuna-Eestis haaret ja avas oma teise lihapoe. Kui esimene neist avas uksed mullu novembris kodukülas Vilustes, siis teine aprilli lõpus Põlvas.

Haameri talus kasvatatakse ühes suures farmis ligi 5000 siga. Tööd saab 18 inimest, kes käivad nii Vilustest kui kaugemalt, ka 20-30 kilomeetri kauguselt. Vajadusel on talu pakkunud ka elamispinda, et töötaja saaks tulla koos perega.

Kui Viluste lihapoes on tööl kaks müüjat ja lihameister ning lähiajal saab tööd veel lihameister-komplekteerija, siis Põlva poes on praegu tööl kaks müüjat.

Suurt talu peab Ave Haamer, noor naine, kes 2016. aastal valiti aasta põllumehe konkursil rahvalemmikuks ning samal aastal pärjati ka aasta noortaluniku tiitliga. Tema elukaaslane Jürgen majandab tehnika ja põlluga – üle 800 hektaril kasvatavad nad oma sigade tarbeks söödavilja ning müügiks lähevad raps ja hernes.

Teise poe avamisega näeb talu ka head võimalust tootmise väikeseks laiendamiseks ja proovilepanekuks. Neil on plaan laieneda oma lihapoega ka Põlvamaalt kaugemale. Miks mitte minna Tartusse, kuid siin jääb Ave Haamer kahe jalaga maa peale: „Oleme realistlikud ja astume sammu korraga.“ See tähendab, et käivitavad ühe poe korralikult ja seejärel mõtlevad järgmise kaupluse peale.

Lihapood ka külapoe eest

Haamer ütles, et poodide laienemine tähendab automaatselt ka tootmise poole laienemise vajadust, kuid see on juba oluliselt raha ja aeganõudvam protsess. „Suurte poekettide riiulitele me ei trügi,“ kinnitas ta, et tahavad oma talutotooteid müüa enda lihapoes. „Oleme oma tegemistega alles lapsekingades ning arenemisruumi on meeletult. Nii et ikka tasa ja targu edasi.“

Tänavu veebruari algul sai Haameri talu Viluste lihapoele kauaoodatud tunnustuse – nimelt lihakäitlemise tunnustuse. Sestpeale lõigatakse ja valmistatakse kõik värske liha tooted (hakkliha, šnitslid, guljašš, erinevates marinaadides lihad, šašlõkk jne) ise kohapeal. Praeguseks on saadud tunnustus ka selles osas, et talu võib kohapeal tehtud toodangut müüa ka mujale kui otse tarbijale – kohvikutele, restoranidele jt toitlustusettevõtetele.

Haameri talu Põlva poe kaubavalik liha osas on samasugune nagu Viluste poes. Vilustes on lihapood aga ka külapoe eest, et saaks esmavajaliku kodu lähedalt kätte.

Järgmine suurem plaan ja investeering on oma tapamaja ehitamine. Praegu on nii, et nuumsead viiakse Otepää lihatööstusesse Edgar ja Arke lihatööstusesse. „Meil on täistsükliline seakasvatus. Ise seemendame, ise toodame nii põhikarja emised kui põrsad, ise nuumame ja müüme nuumsigadena maha. Väljastpoolt me võõraid loomi sisse ei too,“ lausus talunik.

Maaülikoolis majandusarvestuse ja finantsjuhtimise eriala lõpetanud Ave Haamerist sai Haameri talu pidaja 2015. aastal pärast isa surma. Tütar hakkas ettevõtlusega tegelema, sest teist võimalust ei olnud – kuna ema ei ole seda tüüpi inimene, kes tervet ettevõtet juhiks ja arendaks ning õde oli just kuus päeva enne isa surma saanud beebi, siis ei jäänudki midagi muud üle...

„Hirm oli meeletult suur: kuidas ma hakkama saan, kas teen õigeid otsuseid ja mida tähendab tänane otsus kahe või viie aasta pärast,“ ütles ta, et algusaeg oli väga raske. „Kõige keerulisem oli alguses kogu talu ülevõtmine ja sellega seotud paberimajandus. Ei olnud ju algul kogemusi. Aga tehtud see kõik sai.“

Isa öeldud kuldsed sõnad

Tal on hästi meeles isa öeldud kuldsed sõnad, mida ta ikka ja jälle meelde tuletab: „Omal ajal ütles isa: ei tohi otsida vabandusi, miks ei saa teha, vaid tuleb leida võimalused, kuidas saaks teha.“

Rääkides piirkonna edasistest arengutest, ütles Ave Haamer, et nende piirkonnas on palju põllumajandusettevõtteid, ettevõtlikke inimesi ja seetõttu ka tööandjaid, ning pidevat edasi liikumist ja arengut.

„Seetõttu paljud on siia piirkonda elama jäänud,“ märkis Viluste küla elanik. „Meil on kool, meil on lasteaed, meil on pood olemas. Tõsi, tanklat enam Viluste külas ei ole, lähim tankla on nüüd 15 kilomeetri kaugusel Räpinas. Infrastruktuur on olemas ja seda on pigem edasi arendatud, kui et oleks aegumas.“

Kas Tallinnasse ei ole tahtnud ära minna? „Oh, ei,“ rehmas talunik käega. Kooli ajal elas ta Tartus, perega on ta mitu aastat elanud ka Soomes Pori linnas. Nii et teab hästi, mida linnaelu tähendab. „Olen terve elu maal elanud ja linnas läheksin ma hulluks. Ja meil ei tule tegelikult mõttessegi siit ära minna – meil on siin töö, vanemate rajatud talu tuleb edasi arendada.“