Aktiniidia ehk põhjamaine kiivi

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Pisut kiivit meenutavate marjadega aktiniidiatele sobib kasvamiseks paremini ida- või läänepoolne majasein, sest taim ei talu liiga intensiivset päikesevalgust.

FOTO: Peeter Kümmel

Aeda uusi taimi valides tasub kindlasti kaaluda ilusa lehestikuga liaani aktiniidiat, mille kiivit meenutavad marjad on tõeline C-vitamiini-pomm.

Aktiniidia kuulub aktiniidialiste (Actinidiaceae) sugukonda kahekojaliste heitlehiste puitliaanide (Actinidia) perekonda, mille poolsada liiki on kasvavad enamasti Ida-Aasias ja Jaava saartel.

Eestis on aktiniidiatest levinum roosalaiguliste lehtedega südajas aktiniidia (Actinidia kolomikta), katsetada tasuks ka teravahambalise aktiniidiaga (A. arguta). Parimateks koduaia marjakultuurideks loetakse mõlema mainitud liigi ristandeid. Looduslikult kasvavad mõlemad liigid Kaug-Idas, kus võivada sirguda 20–30 m pikkuseks, meil aga mõnest meetrist kuni kümne meetrini.

Ilutaimena on Eestis tuntumad mõru aktiniidia ehk Jaapani aktiniidia (A. polygama) ja purpuraktiniidia (A. purpurea).

Aktiniidiate koorel, eriti juurekaelal on palderjanilõhn, mis meelitab ligi kassid, kes võivad noore istandiku peaaegu hävitada. Seega tuleb kaitsta noort istandikku, piirates selle aluselt traatvõrguga. Aktiniidiate eluiga on heades tingimustes 80–100 aastat.

Südajas aktiniidia

Südajas aktiniidia on tüüpiline kahekojaline taim. Südaja aktiniidia lehed on 10–15 cm pikad, südaja alusega, 2–7 cm rootsuga. Seda kohtab Kaug-Idas sega- ja lehtmetsades, kaljudel 1000–1800 m kõrgusel mere ääres. Kultuurtaimena kasvatatakse alates 1855. aastast.

Isastaimede õied on emastaimede õitest suuremad. Õitsemise ajal värvuvad valgusrikkas kohas isastaimede lehed roosa-valgekirjuks.

Õitseb varakevadel ja seetõttu võivad nii lehed kui ka õied öökülmadest kahjustatud saada. Emastaimed on tagasihoidlikku rohelist värvi. Viljumiseks istutage isastaim emastaimede vahele. Saagi saamiseks peaks nelja kuni kuue emastaime läheduses kasvama üks isastaim.

Õitsemisest kuni viljade valmimiseni kulub südajal aktiniidial 70–80 päeva. Viljad on silinderjad, kuni 1,8 cm pikad, tumerohelised mustade triipudega, söödavad aromaatsed, maheda maitsega. Marjad varisevad kiiresti, sellepärast tuleks need koristada nädal enne täielikku valmimist. Õigem viis marju koristada oleks valmimise ajaks laotada pinnasele katteloor, mille pealt saab küpsenud marjad hõlpsasti ja puhtalt kätte.

Küpsed marjad meenutavad maitselt mõneti ananassi. Marjade koor on väga õhuke ja seemned väheldased, seetõttu võib neid süüa ilma koorimata. Ühelt liaanilt võib Eestis saada 1–3 kg (kultuursortidel 2–3 korda rohkem).

Sügisel värvuvad lehed roosaks, kollaseks, helekollaseks või lillakaspunaseks. Hea külmataluvusega (kuni –45 kraadi), külmaõrnad on aga taimede noored võrsed, eriti mai lõpul, kui põõsastel on väikesed lehed. Sellise kahjustuse võimalus on veelgi suurem Mandri-Eestis ja madalamates kasvukohtades. Hoonete seinte lähedus peaks öökülmaohu sisuliselt välistama. Südajalehise aktiniidia sortidest levinum on Poolas aretatud ʻAdam’. Samuti on Poolas aretatud ühekojaline sort ‘Dr. Szymanowskaja’, millelt esimese saagi saab küll alles 4.–5. kasvuaastal. Ukrainlaste aretatud on emastaime sort ‘Sentjabrskaja’, mille lehed on sama värvikad kui isastaime omad. Magusamate marjadega paistavad silma Venemaal aretatud sordid ‘Slastena’,ʻFantazia Sadov’ ja ‘Vinogradnaja’. Kõige suuremate viljadega sordid ‘Vir-1’ ja ‘Lakomka’ on samuti Venemaa aretatud.

Teravahambaline aktiniidia

Teravahambaline aktiniidia on samuti Ida-Aasiast pärinev tugevakasvuline aktiniidialiik ja võib siin kasvada 10–15 m kõrguseks liaaniks. Kaug-Idas kasvab see kuni 30 m. Sellele on omased teravahambulised sakilised lehed. Lehed on piklikovaalsed või laielliptilised, 8–15 cm pikad, pealt tumerohelised, alt hallikad. Teravahambaline aktiniidia on enamasti aianduses kasvatatav selle suuremate maitsvate viljade tõttu, siiski on sel oma lopsakate, tumeroheliste läikivate lehtede tõttu ka dekoratiivne otstarve.

Hinnatud marja-liaanina on teravahambalisest aktiniidiast aretatud terve hulk viljakaid sorte, millest meil tuntuim oli ja on ka praegu ʻAnanasnaja’. Uuematest sortidest on tuntuim ‘Weiki’, mis juurdub küll aeglaselt, aga hiljem kasvab kiiresti. Meie oludes vajab talvekatet.

Aktiniidia iluaias

Tiheda ja kauni lehestiku tõttu sobivad aktiniidiad ehteks majaseintele, aga ka lehtlasse ja terassidele, samuti katteks inetutele puutüvedele või kuivanud õunapuule. Toestamata taim vajub maapinnale ega anna saaki. Seepärast tuleb taim kohe toestada või panna kasvama kohta, kus on ronimisvõimalusi. Seinaäärsed taimed kipuvad liigselt vohama ja vajavad korduvat tagasilõikamist. Lõunapoolsel hooneseinal ning lagedal kannavad aktiniidiad vähe vilju ja need jäävad ka väiksemaks, samuti kahjustab liigne kuumus lehti, need võivad enneaegselt kolletuda ja variseda. Seega aktiniidiatele sobib paremini ida- või läänesein. Lõunapoolses küljes on kasv liiga intensiivne ja sügiseste öökülmade kahjustus seega suurem. Samuti ei talu aktiniidia intensiivset päikesevalgust.

Aktiniidia kasvab hästi nõrgalt happelisel (pH 6,5) või neutraalsel mullal, väga pinnalähedase juurestiku tõttu ei talu kergeid liivaseid, aga ka sademevett mitte läbilaskvaid kasvukohti. Kui muld on viljakas, ei vaja see igal aastal väetamist, küll aga multšimist.

Aktiniidiat paljundatakse eelkõige vegetatiivselt, aga ka seemnetega. Sobivad nii puitunud kui ka suvised pistikud. Puitunud pistikud juurduvad halvemini ja neid oleks vaja eelnevalt hoida 20 tundi heteroaksiini lahuses (1 liitris lahustada 300 mg).

Suvised 2–3 pungaga pistikud lõigake sama aasta kasvudelt juuli esimesel poolel 12–18 cm pikkusena. Alumine lõige tehke punga lähedalt. Kindlasti tuleks pistikutel teada, millisest soost liaanilt need pärinevad. Pistikud asetage juurduma lavadesse. Pärast pistikute muldatorkamist multšige pinnas 4–6 cm paksuse turbakihiga. Pistikutest paljundatud taimed annavad esimese saagi 3.–4. kasvuaastal.

Kõne alla tuleb ka paljundus võrsikutega, eriti kui paljundusmaterjali on vaja vähe, eelkõige oma istandiku laiendamiseks. Aastavanune võrse painutage maha maikuus, katke kobestatud mullaga ja suve jooksul kastke korralikult. Sügisel on võrsikutel tugev juurestik. Südajalehist aktiniidiat võib paljundada ka lehtpistikutega. Lehed lõigake koos pungaga ja paarisentimeetrise kooretükiga ning asetage substraati juurduma 1–2 cm sügavuselt. Ka lehtpistikud juurduvad hästi.

Aktiniidia võrale kujundage 2 põhioksa ja nendele 3–4 kõrvaloksa. Teisel aastal asetage 2–2,5 m kõrgused toed. Liaanid siduge tugede külge püstiselt. Teiseks aastaks jätke taimele 2 peaharu, siduge need tugedele, teised eemaldage. Kolmandal aastal siduge külgharud tugedel ülespoole, et need omavahel ei põimuks.

Neljandal aastal lõigake välja üks vanadest peaharudest, asendades selle uue suvise haruga. Kujunduslõikust võib teha kevadest hilissügiseni, kuid tugeva kevadise mahlajooksu tõttu ei tohi neid lõigata raagus olekus!

Marjade raviomadused

Esmalt tuleks rõhutada, et 700–800 g aktiniidiamarju katab täiskasvanud inimese aastase C-vitamiini vajaduse, eeldusel, et marju säilitatakse sügavkülmas.

Südajas aktiniidia on väga hea immuunsüsteemi tugevdaja, vererõhu alandaja-reguleerija ja südametegevuse ravija, seedimise parandaja.

Sellist C-vitamiini-pommi oleks lausa kuritegu keeta ja kuumutada. Seega tuleks aktiniidiat süüa võimalikult naturaalselt ja hoidistamisel mõelda C-vitamiini maksimaalsele säilivusele. Samas võib sellest teha kõiki hoidiseid, nii nagu oleme harjunud töötlema küpseid karusmarju.

Tagasi üles