Toivo Meikar: seos metsanduses olnu ja tuleva vahel on kadumas

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Toivo Meikar ja tema uus metsandusajaloo raamat.

FOTO: Viio Aitsam

Mets kasvab nagu ikka, aga inimühiskond Eestis ja mujal on jõudnud ajajärku, millesarnast enne pole olnud.

Kohtusime metsandusajaloolase Toivo Meikariga Kaara talu 22. metsapäeval. Kaara on legendaarse metsaministri Heino Tederi sünnitalu, kuhu metsarahvas koguneb tema mälestuseks iga aasta mais. Võimalik, et see on Eestis üks väheseid tavasid, mis veel nii klassikaliselt metsanduse eri valdkondade esindajaid ühendab.

Seekord oli paljudel Kaara õuel liikudes näpus Toivo Meikari uus raamat „Eesti metsanduse 100 aastat” ja autoril tuli hulgaliselt autogramme jagada. Meiegi rääkisime raamatust.

Küsin kõigepealt – et asjadest arusaamine oleks ühene: mis on metsandus?

Metsanduseks loetakse metsamajandust ja metsatööstust hõlmavat majandusharu ning neid käsitlevaid teadusharusid. See on seega eeskätt majandustegevus, millele on nüüd lisandunud mittemajandustegevust, näiteks loodushoid, keskkonnakaitse, liigirikkuse säilitamine.

Kas metsandus sai alguse siis, kui inimene oli osa metsadest põlluks muutnud ja hakkas kasutama puid, et maja ehitada ja seda kütta?

Ilmselt ei saanud, see oli laias joones veel põllumajandus. Metsamajandusest kui teadlikust nähtusest saame Eestis rääkida alles alates 18. sajandi lõpust, kui metsamajandus põllumajandusest eraldus ja sai omaette majandusharuks.

Kas on õige öelda, et Eesti metsanduse aluseks on Vene ja Saksa metsandus?

Jah, aga ma tõstaksin need mõjutajad ringi. Eesti kuulus baltisaksa kultuuriruumi, Venemaaga oli esialgu vähe pistmist. Sel ajal, kui metsamajandus 18. sajandi lõpus Eestisse jõudis, saadi eeskuju eelkõige Lääne-Euroopast ja konkreetsemalt just Saksamaalt, mis oli sel ajal maailma kõige eeskujulikum metsamajandusriik, kus kõige arenenum metsamajandus ja metsateadus. Baltisakslased, kes olid Saksamaaga kultuuriliselt tihedasti seotud, võtsid sealt eeskuju.

19. sajandi alguses loeti Balti kubermange metsamajanduse mõttes kõige eesrindlikumaks piirkonnaks Tsaari-Venemaal ja baltisakslastel oli suur osatähtsus ka Vene metsamajanduse ja -teaduse arendamisel. Näiteks Peterburi metsainstituudi eelkäija esimesed juhid olid sakslased ja Saksamaalt püüti Venemaale tõmmata teisigi metsaasjatundjaid. Balti kubermangud said vahelüliks Venemaa ja Lääne-Euroopa vahel, kust tulid areng ja ideed.

Venemaa enda metsateadusest saame rääkida alates 19. sajandi keskpaigast. Siis hakkas sealt tulema mõjutusi Balti kubermangudesse. Eeskätt riigimetsadesse, samal ajal kui erametsad – tol ajal siis mõisametsad – säilitasid üldjoontes Saksa malli.

Ja Eesti Vabariigi esimestel aastakümnetel ehitati üles Eesti metsandus?

Jah, varem eestlasi juhtpositsioonidel polnud. Oma riigi tekkimisega tuli hakata oma rahvuslikku metsateadust üles ehitama. Kuivõrd see sisult rahvuslik oli, pigem rahvusvaheline, kuid vähemalt said tekkida eestikeelne metsandusharidus ja metsateadus.

Vabariigi algusaastakümned, nõukogude aeg, taasiseseisvunud Eesti – mida võiks praegu rohkem meelde tuletada või eeskujuks võtta?

Olukord on varasemaga võrreldes palju muutunud. Üldisemalt on metsamehed ju alati hinnanud järjepidevust. See tuleneb juba metsa kasvuringist, mis okaspuul on 80 või 100 aastat või pikemgi. Tänagi on veel metsi, mis hakkasid kasvama kusagil 1918. aastal.

Järjepidevus on toiminud nii, et isegi riigikorra muutumisel pole metsanduse arengus erilist tähtsust. Alati on võetud eeskuju varasemast ajast ja isegi järgitud samu seadusi. Näiteks Eesti Vabariigi esimene oma metsaseadus on pärit aastast 1934. Kuni selle ajani toimetati tsaariaegse viimase metsaseaduse alusel, mida küll oli täiendatud ja parandatud.

Nõukogude võimu päevil oli küll suur muutus omandisuhetes, aga metsanduslik organisatsioon, metsaametkond kui selline säilis laias laastus muutuseta. Seda juhtus muidugi, et inimesed kadusid, läksid ära või kaotasid töö, aga metskonnad, metsaülema ja teiste metsameeste ametid jms säilisid.

Olukord hakkas teisenema, kui Eesti Vabariik uuesti tekkis. Näiteks Lääne-Euroopast tulevad uued metsanduslikud põhitõed ja vaated, mida meil tunnistati ja rakendati juba varemgi, hakkasid jõudma nii esiplaanile, nagu need kunagi enne pole olnud.

Õppejõuna kogesin muudatust tudengite seas: need, kes juba läksid metskondadesse tööle, näisid võtvat asja nii, nagu oleks metsanduslik tegevus kui selline alanud just sellest päevast, kui nemad tööpostile asusid. Hakkas kaduma varasem side, sest niivõrd palju uut ja natuke ka teistsugust oli peale tulnud. Organisatsiooniline side varasemaga kadus pärast RMK seda reformi, mis kaotas metskonnad ja metsaülema ameti senises vormis. Kogu metsanduse juhtimine riigimetsas toimub absoluutselt uutel alustel, millel varasema ajaga pole mingitki sidet – sellist olukorda pole Eesti metsanduses varem olnud.

Kõige selle tõttu mulle tundub, et kas sealt varasemast ajaloost üldse midagi vaadata oleks. Võib-olla polegi midagi peale metsamajanduse bioloogilise poole. Kõik muu on muutunud. Side olnu ja tuleva vahel on minu arvates kadumas.

Kas see on hea või halb?

Ühiskond muutub koos meiega ja need muutused on toimunud peale Eesti ka mujal. Nii Skandinaavia maade kui ka kunagi juhtpositsioonil olnud Saksamaa metsamajandus on läbi elanud suuri reforme ja kogenud nii-öelda uusi mõttevälgatusi. See on ülemaailmne protsess ja siin ei ole midagi nutta ega kahetseda.

Konkreetseid võrdlusi on veel vara teha. Võib-olla paari-kolmekümne aasta pärast mõni „vanametsanduse” huviline või keegi asjamees puhtpraktilistel kaalutlustel analüüsib näiteks meie riigimetsamajanduses tehtud muudatusi. Et kui efektiivsed need muudatused tegelikult olid ja mis paremaks läks.

Meie metsandus on praegu nagu kääride vahel – riigimetsandus on liikunud tõhususe suunal, mis on kogu tänapäeva ärimaailma loosung. Ühiskond või vähemalt osa sellest liigub aga hoopis vastassuunda, räägib kooslustest, inimese väikesest ökoloogilisest jalajäljest looduses, äri mõttes toetab vist pigem väikeettevõtlust jne. Täielik käristamine?

Nii ta ongi. Ka teisi eluvaldkondi vaadates tundub, et siin taga on see, et me inimesed pole kunagi nii hästi elanud kui praegu. Kui inimese elu on hea, tahab ta ikkagi kogu aeg midagi teha. Kui ta vaeselt elas, siis mõtles, kuidas midagi saada, kuidas kombineerida, et elu oleks parem. Kui ta hästi elab, peab hakkama endale probleeme või pseudoprobleeme välja mõtlema. Siit pinnalt justkui on pärit paljud kõikvõimalikud liikumised ja aktsioonid, mis meid tabanud on.

Näiteks pesukarude õiguste eest võitlemise liikumine Saksamaal ...

Jah, just. Mulle meenub, et kui käisin 1980. aastate keskpaigas Rootsis, olin šokeeritud sellest, millega Rootsi ühiskond sel ajal tegeles – põhiline probleem, mille üle käis poleemika ajalehtedes ja millest kõik rääkisid – kui pikalt ja kas üldse tohib koera saba lõigata. Meie oleme nüüd ka jõudnud ühiskonna sellesse arenguetappi.

Aga selle jutuga, mis puudutab väikest ja suurt, on mu meelest kaotatud majandusliku mõtlemise järg. Kes selle tegevuse lõpuks kinni maksab? Efektiivselt tegutseb riigimets ja ilmselt ka suuremad erametsaomanikud. Mulle tundub, et avalikkus kujutab metsandusest rääkides ette pigem mõnehektarilisi metsaomandeid, mille kohta näiteks sakslased ütlevad lõbumets ja mida üldiselt majanduslikuks üksuseks ei loeta. Kui on majandamisüksus ja majanduslik eesmärk, siis tuleb ikka majandamise reeglitest lähtuda.

Püsimetsandusest, millest praegu palju räägitakse – kogu aeg raiud, aga metsa ilmes midagi ei muutu, hakati rääkima juba 19. sajandi lõpul. Sellist majandamist võimaldava raieviisi (aegjärksed raied) propageerimise perioode on ka juba mitu olnud. Oli Eesti Vabariigi esimestel aastakümnetel, mil otsustati sellest ikkagi loobuda, oli ka nõukogude ajal, mil samuti loobuti. Põhjuseks see, et Eesti metsakooslus bioloogilises mõttes ei soosi väga püsimetsamajandust. Kuidas siis nüüd suure tehnikaga suures metsamassiivis püsimetsa majandaks? Või tulevad saemehed ja hobusemehed tagasi?

Nii Eesti Vabariigi esimestel aastakümnetel kui ka nõukogude ajal oli metsa kui looduse kaitse metsameeste rida. Kas võiks ütelda, et samamoodi nagu metsandus sündis/tekkis põllumajanduse ühe osana, sündis/tekkis metsalooduse kaitse metsanduse ühe osana, mis eraldus ja kohati kohe ka vastandus metsandusele alles hiljuti?

Ilmselt võib. Mina olen veendunud, et metsamajandus ja looduskaitse saavad käia käsikäes, siin ei tohiks olla eksistentsiaalset vastuolu. Vähemalt veel mõnekümne aasta eest nii arvati, mis muidugi ei välistanud konflikte.

Raievastaseid liikumisi on Eestis olnud läbi aja. Kas neid saab tänapäeva samasuguse liikumisega võrrelda?

Ei, sest need olid teistel alustel. Küsimus on alati olnud metsa laastamises, mitte selles, kuidas just raiet teha. Nõukogude ajal sellist liikumist ei olnud.

Aga protestid metskondades metsatööstuskombinaatide tegevuse vastu?

Need olid pigem ametkondlikud nägelemised, mis laia publiku ette ei jõudnud.

Avalikult protestiti 1920. aastatel, kui poleemika polnud väiksem kui praegu, aga siis oli põhjus metsade raie seoses asundustalude rajamisega või oli keegi poliitik või poliitiku sõber saanud erisoodustustega raielangi. Toimus poliitiline nägelus või protesteeriti metsade hävitamise vastu. Kõik see kajastus ajalehtedes. 1930. aastatel asi vaibus – ajakirjandusele oli suukorv pähe pandud, aga ka metsamajandus ise oli jõudnud kindlamale rajale.

Tsaariajal oli metsa hävitamise jutte kogu aeg, kuni kusagil 1860. aasta paiku mindi laiemalt üle metsakorraldusele ja lageraiemajandusele koos järgneva metsauuenduse ja kõige muuga – polnud enam väga vaja õiendada. Uuesti tuli küsimus üles pärast tööstusrevolutsiooni, kui tekkisid suured tööstusettevõtted, näiteks Waldofi vabrik või Lutheri vabrik, mis vajasid suurel hulgal toormaterjali.

Nii-öelda vana moodi proteste oli veel 1990. aastatel, kui Eestis tekkisid taas erametsad, levis metsavargus jms. Nüüd on liikumine suundunud aga teisele teele – metsanduse kestlikkus, eesmärgid ...

Tänapäeva Eestis, kus on suur hulk väikesi metsaomanikke, võiks teatud loogika järgi olla nii, et riigimets ja suured erametsaomanikud liiguvad ärimaailma tõhususe teel ning kõik „uue aja tahtmised” (näiteks hobusega metsatööd, ainult valikraie,  loodusmetsad loodusväärtuste rõhutamisega jne) saaksid juurduda ja areneda väikemetsades, kus nende suundadega juba ka tegeldakse. Miks heaoluinimene tahab kogu senise metsanduse ringi teha? 

Kui on leitud, et metsa „tööstuslik” majandamine – kipub kohati märkima kogu majandustegevust – on pahe põhimõtteliselt, siis häirib see igal juhul silma ja meelt, olgu suures või väikeses tulundusmetsas.

Ütlesite, et üle võtta varasematest aegadest midagi õieti ei saa, aga miks ikkagi metsandusajalugu tunda tasub?

Eelkõige paneb seda tunda tahtma intellektuaalne ja ajalooline huvi. Ajalugu võib aidata säilitada ka rahu, sest sageli – seda võis otsesemalt kogeda eriti tänase Eesti esimesel kümnendil – on saanud tõdeda, et kõik, mis päevakorrale ilmub, on kord juba üle elatud.

Nüüd, kui kõik on nii uus ja muutunud, mineviku metsandus meile ilmselt erilist tuge ei anna ja ega üldiselt ajaloost õpetust võtta ka ei taheta.

Tagasi üles